Tõeliselt vaprad õitsejad, kes juba lumehangest meid kevadel  esimestena rõõmustavad, on sibullilled lumikellukest  ja siniliiliat, teame kõik, kuid Tallinna botaanikaajas saab näha,  kui palju erinevaid sorte ja liike on olemas. Kevadel, kõige enne alustavad õitsemist lumikellukesed  ja märtsikellukesed, mis on väga paljudele tuntud,  aga, aga meil on siin siis nendest ka palju erinevaid liike  ja sorte näha. Eesti looduses looduslikult lumikellukesi ei kasva,  et kõik nad pärinevad siis lõunapoolsetest piirkondadest  ja kasvavad siis valdavalt mägedes ja erinevad  lumikellukesed lehtede poolest. Et meil on siin erinevaid liike, mis siis on hoopis suurema  lehega on allikad või on siis? Voldilised või läikivate lehtedega laialehine lumikellukene,  mis siis on ümber vare rullunud ja meenutab lehtede poolest  hoopis piibelehte. Siis on veel lumikellukese liike, millele on erkrohelised  läikivad lehed ja meenutavad hoopis märtsikellukest. Krookuse liike on meil ka hästi palju ja hästi palju  erinevaid krookusi sorte. Ja kõige enam ongi sorta kahest kroonuse liigist,  üks on siis kuldõieline krookus mis on. Varasem. Ta on hästi rohkeõieline ja nende õied on  siis enamasti kollased, erinevate triipude  või laigukestega õie alusel. Või siis ka valged või helesinised ja teine krookuseliik,  millest on aretatud hästi palju sorte, on kevadine krook,  Nemad on natukene hilisemad õitsejad ja nende õisi on ühel  taimel küll vähe, aga selle eest on nad suuremad. Kustele on veel sarnased ka sügislilled,  mis on omaette mugulsibulatega perekond ja õitsevad  valdavalt sügisel. Aga ka selles perekonnas on mõned liigid,  kes õitsevad hoopiski kevadel ja nendel on  siis kas puhas valged või sellised purpur,  roosad õied. Et on meie kollektsioonis Armeenia sügislill valgete õitega  ja siis veel väga lähedane perekond Valev lill  ja merendera, kellel on ka väga sarnased õied  ja nendel on ainult väikesed botaanilised erinevused  ja õie poolest meenutavad väga krookust,  aga lehed arenevad siis neil hoopis teistsuguseks  ja on suuremad ja laiemad, meenutades pisut maikellukesi. Meil on siin ka palju selliseid siniseõielisi sibullilli,  et kui kevadel hakkavad sinetama paljudes aedades  ja parkideski siniiiljad, siis meie kollektsioonis on  siniliilia liike päris palju, kellest siis osad alustavad  õitsemist ka juba enne see, kui harilik sinilil  ja kellega me juba tuttavad oleme. Ja õitsejaid on ka veel hoopis hiljem jätkudeks jätkudes  isegi suveks selles perekonnas. Botaanikaaias on veel ka päris palju liike koera hambaid,  nemad on oma sellise natukene imeliku nime saanud. Koera kihva meenutava sibulakuju järgi ja looduses on nemad  siis sellised taimed kasvavad enamasti metsaaladel  ja vajavad ka seetõttu aias natukene niiskemaid kasvutingimusi. Et praegu on juba alustanud õitsemist harilik koera ammas. Tema õis on siis selliste tagasi käändunud õielehtedega  ja meenutab natukene alpikanni ja lehed on tal väga kauni pruunilaigulisamustriga. Erinevaid liike siis selles perekonnas õitseb  ka terve maikuu jooksul, et on erinevaid valgete,  roosakate ja ka kollast õitega koera hambaliike. Aga kui pirtsakad sibullilled on, et kas nad on nõus  naabriks võtma igat üht taime? Sibullilled on suhteliselt leplikud, et. Võib-olla tasub nüüd tähele panna seda, et milline on  selle teise taime juurestik, et, et kui ta see teine taim ei  kasvata suuri võsundeid või ei ole väga kiire kasvuviisiga,  siis kõik sellised püsikud sobivad ka sibullilledele aias kaaslaseks,  eriti sellised. Hiljem tärkavad taimed nagu ostad astilbed. Floksid. Kuidas peaks sibullilledest hooldama, kas nad vajavad  regulaarset väetamist palju nendega hoolt on? Sibulilled on suhteliselt vähe nõudlikud  ja püsivad ühel kasvukohal. Üsna kaua võib olla viie aasta pärast tasuks nõudlikumaid  taimi ümber istutada, aga päris paljud nendest võivad  ka kümneid aastaid ühe koha peal päris hästi kasvada. Kevadel maksaks siis taimede ümber puistata natukene lämmastikväetist. Pisut hiljem erinevaid kompleksväetisi, mis kättesaadavad. Me oleme nüüd presidendi aia ronirooside peenra juures,  kus on kaheksa roosi sorti ja kõige paremini on igal pool  ka talvitunud flammen, tants, see on väga kuulus Eesti roosi sort,  mis õitseb üle üle meie maa ja tema levikuala kogu aeg  kasvab ja tõstame nüüd pikkamööda need põõsad siit niimoodi üles. Sest et siin on juba näha, et, et elu täitsa siin sooja müri  ääres juba käib. Ja meil on esimene tunnusmärk, on olemas kõik niisugused  ilusad roosad pungad on kasvamas ja see on ideaalne oks,  mida me peame nüüd tingimata säilitame. Ja, ja siin õitseb igast pungast välja kasvav võrsel tuleb  ilus õiekobar otsa, see on suurepärane tulemus,  mida siin on nüüd saavutatud. Ja kui nüüd meil on niisugused võrsed siin olemas,  siis pannakse nemad siia nende võrede külge kinni  ja nemad Seotakse siia kinni, et tuul Ei õruks. Kõvasti tuleb hästi siduda nii, et ta on  selle trossi või mõne muu Toe küljes. Siis nad on. Igatepidi korras, siin on nüüd üks tüüpiline möödunud aasta  samasugune võrse, näete, siin on olnud nüüd need õieraod,  mis on kasvanud ja, ja neile enam õisi peale ei tule,  sest et see sort õitseb eelmise aasta võrsel. Need, me jälle korjame kokku ja põletame ära,  samasugune hea tulemus on siin järgmisel võrsel,  need seotakse niimoodi üles. Aga siit põõsast tuleb välja lõigata kõik muu risu,  näete sellised oksad ja lõigatakse ikkagi üsna-üsna sellise  koha pealt, kus nemad hakkavad. Uusi võsusid kasvatama. Kui nüüd hoolega vaadata ja jälgida, siis seal all on juba  olemas samasugused ilusad roosad pungad. Nii et, et järelkasv on väga hea ja, ja siit tuleb tuleva  aasta jälle ka väga korralik õitsev flamentants. Nüüd lõikan siin ära sellise oksa, sellise oksa,  mis on möödunud sügisel pikalt kasvanud ja  selle oksaga on, on siin selge pilt, on selge pilt. See ülemine osa on puitumata, tema on sügisel veel  septembris kasvanud ja nüüd see puitumata osa on külmunud,  niisugune must. Kui ta kauem seisab, siis ta läheb pruuniks  ja see alumine ots on ilus, roheline. Kuid siin peal on ka mõned varepõletikukolded  ja siin on näha kohe, et viimane aeg on pritsida,  et nende kollete keskel on juba eosekandjad näha. Kõik tulle. Sellised sellised peenemad peenemad oksad. Näete, siit tuleb nüüd üks niisugune oks,  mis on tüüpiline inimesed ei julge neid hästi lõigata. Nüüd me lõikame siit ära, jälle jätame paar sentimeetrit  vahet ja ja, ja näete, siin on nüüd näha kõik need raokesed,  mis olid tohutult teisi täis. Need tulevad kõik välja lõigata. See ei anna meile tänavu tulemust. Niisugune peenikene, mis on siin. Jäetud niisugused oksad tulevad kõik välja lõigata. Neid ei ole siia vaja.
