Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere raadio kahes alustab puust ja punaseks, see on teadus ja tehnoloogiauudiste rubriik. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning sel nädalal läheme koos Aigar Vaigu ka füüsikamaailma. Aigar, meil siis tuntud rakett, 69 saatejuht ja aktsiaseltsi Metroserti juhatada. Tere, Alger. Tervitus. Metroserti on Eesti Rõuge keskasutus ehk siis kõige täpsemad mõõdud on meil ja täna tõepoolest, sel nädalal tõepoolest liigume füüsikasse ja võiks öelda, et me lausa lendleme sinna sisse. Aga nagu ma aru saan, meil lendlev väga kaugele, sellepärast et see parv, mille sa välja otsisid 69,14 meetrit täpselt mõõdetuna kõlab väga palju. No see ja 69,14 meetrit on maailmarekord paberlennukilennul. Et A neljast volditi paberlennuk ja siis vaadati, kaugele lendab, kui seda Pisata volti ja viskaja olid erinevad inimesed. Aga see teadusuurimus on siis uurinud seda, kuidas ja miks paberlennukid lendavad selline, nii nagu need teadlased ise ütlesid, et arvasid, et on lapsemäng. Aga tegelikult oli asi lapse mängust väga kaugel. Me oleme inimkonnana nüüd juba üle 100 aasta suutnud lennata suurte lennukitega ja võis ka arvata, et kui me teame, kuidas nii-öelda päris lennukit suured lennukid toimivad, et siis noh, mis seal siis ikka paberlennuk on, ainult väiksem osa sellest, küll ta siis lendab. Aga mille poolest erineb paberlennuk suurest lennukist? Jätame materjali kõrvale ja ütleme, ma arvan, ikkagi kuju peale. Noh, eks ole, kui ma mõtlen selle suure lennuki peale kuu sisse inimesed istuvad ja lendavad palju kaugemale, kui 69 meetrit on 14 sentimeetrit siis sellel on lisaks tiibadel on ka saba, täpselt suurtel lennukitel on saba, mis hoiab stabiilsena, aga paberlennuk lendleb stabiilselt ja saba ei kusagil. Ma lihtsalt, ma olen alati mõelnud, et seda saba nagu jube keeruline voltida sellest tavalisest paberilehest. Et sellepärast seda ei ole, aga sa nagu väidad, et tegelikult paberinukk ei vajagi seda täpselt nii paberlennuki vajagi üldse saba mõeldes nüüd lennuk, ehkki disaini peale üldse siis üldiselt kehtib selline lihtne reegel. Lennukite puhul lendamise puhul seda üks piloot on mulle kunagi öelnud, et algul ei saanud sellest aru, aga natukene mõeldakse füüsikale sain aru, et lendurid räägivad, et kiirus on sinu elu ja kõrgus on sinu elukindlust. Ehk siis lennukil peab olema kiirust, et ta õhus püsiks. Üldiselt suurte lennukitel on ju mootor, see, mis neid edasi viib, kõik eriti probleemid disainis, tehakse tasa mootorivõimsusega, ehk siis kehv disainer peab, paneb oma lennukile võimalikult tugeva mootoriga, paberlennukil pole ühtegi mootorit. Ja, ja mida siis neid lennukeid uurides paberlennukeid uurides avastati, et kui Endal siis kommentsionaalsetel või nagu suurtel pärislennukitel on see tiivakuju sama ja see tõste tõstepunkt või tõstejõud sõltub sellest tiiva kujust ainult ja see kogu aeg nii-öelda efektiivselt püsib sama koha peal ja sellepärast on neil ka seda stabilisaatorid, seda saba sinna taha vaja. Aga nüüd paberlennukitel, kuna see tiib on niivõrd õhukene, siis olenevalt sellest, mis nurga all see tiib parasjagu õhku ründab. Mis, kas lennuk siis sööstab nina allapoole või nina ülespoole, see õhukene tiib siis sellega muutub sealse tõste tõstejõutõstekeskme koht ja sellega ta ennast stabiliseeribki tehisseal liigub selle lennuki peal nagu edasi-tagasi ja vastavalt olukorrale siis asetseb erinevates kohtades täpselt nii ja nüüd selleks, et lennuk lendaks stabiilselt, on vaja teine oluline kese paika saada, tõstekese on meil siis paigas aga nüüd on vaja leida masskeskme, see jõud, ehk siis see on, kui tõstekeskmest võiks vaadata, et lennukit justkui tõstetakse ülesse siis maskese raskuskese on see, kus veetakse lennukit alla ja need kaks siis on vaja paika õigetesse kohtadesse ja mida me saame lennukitiivaga poltimise puhul ilusti mõjutada, ongi see, et kus paikneb see masskese ja mõeldes oma kogemustele paga lennukite voltimisel, siis nende lennutamised on ikkagi niimoodi, et viskad siis ta kas tõmbab selle nina kohe varsti ülesse, siis kukub järel kiin alla või siis vajub nina juba kohe sinna tolksti kusagil all, et see nagu viitabki sellele, et et see massikese on olnud nagu natukene paigast ära teha, see on vale koha pealt. Kui ta on liiga keskel, siis ta hakkabki niimoodi jõuliselt igasuguseid pirueti seal tegema. Kui tal liiga ees, siis ta kukub nina kohe alla ja tulebki leida see magus punkt üles, kus kohas, maske see peaks olema ja seda saab teha niimoodi, et sa voldid sinna ette paberit üks või kaks või kolm korda valitseda Estpaberid kokku ja siis vaatad, kuhu sa maskis võiks tekkida. Selle jaoks võid ka panna sinna mõne kirjaklambri või, või mingisugust, näiteks vaskteipi. Nii et see on selline mängimise asi, aga nüüd need teadlased seal tõesti natuke mängisid ja siis lasid nendel lennukitel õhus lennelda, tegid lennukeid ka, mida nad siis vee all lennutasid. Sest seal on parem seda võib-olla uurida natukene, kõik protsessid toimuvad just aeglasemalt. Ja siis kõike seda arvesse võttes lõika nad matemaatilisi mudeli, mille abil siis püüdsid nad seda lennuki lendu ennustada. Ja miks see kõik kasulik on, on see, et lennumasinad ei ole meil ainult mitte reisijate ja kauba liigutamiseks vaid kui me mõtleme igasuguste droonide peale väikeste lennumasinate peale, siis seal on eriti oluline, et me kasutaksime vähe materjali. Ja see kogu see lennukiehitus oleks võimalikult lihtne. Tõepoolest, kui me mõtleme, siis ega me mujal ei ole siis paberlennukitüüpi lennumasinaid väga näinud välja arvatud just nende samade laste mänguväljakutel, kas me nüüd kui me näiteks tunneme siis neid aerodünaamilisi efekte paremini? Me teame, kuidas saavutada seda magusat Punkti nede keskmete omavahelises suhtes. Kas me võime näiteks näha, et hakatakse ka nii-öelda mingid teised praktilisele otstarbele ehitama paberlennukilaadseid lennukeid? No mine tea, taaskord see uurimus on alles algusjärgus, ühtegi sellist prototüüp seadet ei ole veel selle pealt selle pealt valmis tehtud. Aga ma usun, et õige pea mõned drooni ehitajad, mõned selliste väikeste lennumasinate ehitajad võtavad selle teadmise kohe-kohe kasutusse, sest materjali kulub vähem. Lennuk on ise stabiilne, ainult voldi ehita-mine, tea, äkki saab sellest paberlennuki ideest ka kunagi mõned lahing droonid teha, mis siis kas või noh, loodame, et Ukrainas lõpeb sõda enne, kui, kui need see arendus valmis saab, aga, aga võib-olla tuleviku sõjapidamisest. Me võime selliseid väikeseid paberlennukisuguseid lahingdroon isegi kohata. Mina ei looda seda. Mina loodan, et meil ei lähe lahingutes üldse mingisuguseid masinaid tarvis, sellepärast ta meid lahinguid varsti ei olegi. Aga noh, see on selline minupoolne ootus ja lootus, et me leiame nendele paber, lennukitele, praktilisemaid, rahumeelsemad, otstarbed. Igal juhul. Saatelõik oli sellest, kuidas nii lihtne, tavapärane asi nagu paberlennuk õpetab teadvustele midagi uut aerodünaamika kohta ja võimaldab võib-olla ehitada mingeid paremaid uudsemaid. Põnevamaid droone stuudios olid Arko Oleski, Aigar Vaigu. Täname teid kuulamast ja jätkame füüsikalainel kogu selle nädala samal ajal samas kohas kõike head, puust ja punaseks, puust ja punaseks.
