Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Raadio kahe eetrisse alustab puust ja punaseks, see on teadus ja tehnoloogiauudiste rubriik ning sel nädalal Dome teeni põnevamaid teateid ilmaruumist ehk siis kosmos, astronoomia ja kõik seonduvad valdkonnad. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning abiks selliseid teemasid meie jaoks lahti rääkimas, tegemaks puust ja punaseks on Tartu Ülikooli astronoom Tõnis Eelmäe. Meie tänase uudise fookuses on üks, noh, võib öelda. Pisike taevakeha, kui niimoodi sellise 400 kilomeetrise läbimõõduga taevakeha kohta võib öelda pisike vist vist võib öelda küll, ütleme kosmilises mastaabis võib millest, millest ilmselt suur osa teist ei ole varem kuulnud seal Saturni kuu viimas Saturnil on neid, kuid kümneid ja kümneid ja selle tõttu on mõistetav, et, et see on võib-olla kahe silma vahele jäänud ja tõepoolest ta nagu varem ei olegi nagu millegagi väga silma torganud või, või esile kerkinud. Aga nüüd on teadlased seda nagu lähemalt uurinud ja pakuvad, et, et, et seal võib olla midagi sellist, mida teadlased on ilmaruumist juba ammu-ammu otsinud ja leida püüdnud nimelt vedelas olekus vett. See Tõnis tundub, et on, on nagu väga ahvatlev uudis. Selline uudis tõepoolest on, aga ma ühe, nelja paranda seda, eksin? Myymazon tõstis, ta on kõige väiksem Saturni kaaslane, mis on ümmarguse kujuga, korrapärase kujuga, umbes 400 kilomeetrit, veidikene vähem. Ja, ja nii-öelda teadaolevalt ka kõige pisem oma gravitatsiooni jõu mõjul ümmarguseks muutunud objekt, mida, mida me üldse teame. Ja lisaks sellele näeb välja väga sarnane pähe sõdadest, tuleks oma tähele. Et on, tal on väga suur kraater ja see nii-öelda tekitab just siukse surma tahe nii-öelda sarnase väljanägemise talla. Uudis tekkis tõesti siis ühest sellisest uuringust kus astronoomid uurisid Saturni ümber pikalt tiirelnud arbiitri Cassini poolt tehtud vaatlusi sellest samast viimasest. Ja nad uurisid seda, kuidas noh, kuidas see kaaslane oma orbiidil Loperdab nii-öelda. Et seda nähtust nimetatakse teaduslikult Libratsiooniks. Ja tegelikult ongi siis selline nähtus, kus mingisugune ütleme, kaaslane nagu maa puhul ka q kalibratsioon olemas ei ole mitte päris kogu aeg ühe küljega oma palju palju massiivsema ema planeedi poole pööratud vaid nii-öelda orbiidi erinevates punktides ümber planeedi on näha natukene erinevaid selle kaaslase piirkondi ja seal on mitu põhjust. Tavaliselt on üheks põhjuseks orbiidi eksentrilisus orbiiti olema ringikujuline vaid vaid ellips. Ja ja ka orbiidi kaldenurk siis selle diaplaneedi suhtes, et et planeedi orbiit ja kuu või kaaslase orbiit ei ole samas tasandis. Et, et selliselt on võimalik siis nii-öelda erinevatel ajahetkedel näha natukene erinevast vaatenurgast seda mingit kaaslast. Aga nüüd see vibratsioon sõltub sellest, et missugune on selle Kuu siseehitlus detailsemalt ja Nende Cassini tehtud piltidega Cassini liikus sealsamas Saturni kuude vahel tiirutas seal ringi ja oli võrreldes täpselt võimalik siis mõõta vibratsiooni. Nüüd see uurimisrühm tegi väga erinevaid mudeleid selle kohta, et milline planeedi siseehitus vastaks kõige paremini siis vaadeldud libiratsiooni nähtusele. Ja nagu ma aru saan, siis siis nendest mõõtmistest nagu jäid sõelale paar-kolm nagu kõige tõenäolisemalt varianti millest üks ongi selline sisemine ookean. Jah, need uuringu tegijad ise ütlesid, et kui, kuid tihtipeale on vaja nii-öelda võrdlemisi nagu hoolikalt seda modelleerimist teha või noh, nii-öelda peenhäälestada et saavutada kooskõla vaadeldavate, mingisuguste parameetritega või nähtustega siis selle kuu puhul viimase puhul see nii-öelda vastus, mis seos oli nagu kohe automaatselt olemas ja, ja, ja see tulemus siis tegelikult modelleerimise tulemus on selline. Et tõenäoliselt on seal umbes 25 kuni 30 kilomeetri paksune jääkiht. Ja mille all on suure tõenäosusega vedelas olekus vesi ookean, tõenäoliselt globaalne selle kuu mõttes siis globaalne ja arvutati ka siis neid nii-öelda soojustasakaalutingimusi, et kui palju soojust peab see kaaslane oma orbiidil ümber Saturni saama, et seal sees saaks olla vedel ookean. Sa räägid soojusest, kus soojus sinna tuleb, et kui kuid selle ümber on jää kuidas seal sees saab olla. Vedel sellepärast et me teame, et maa peal on vesi vedelas olekus, sellepärast me saame nagu päikeselt energiat. See siin sulatab selle Jääraga. Kust sinna see soojus tuleb? Saturn on tõesti nii kaugele, et päikeselt jõuab sinna päris vähe soojust. Ja tegelikult nagu Jupiteri suurematel kaaslastel on ka Saturni kaaslastel sealhulgas siis sellel viimasel soojusallikaks tegelikult planeedi tekitatud loodeliselt jõud. Et planeet oma gravitatsiooniga ta moonutab selle kaaslase kuju. Kui kaaslase orbiit on niisugune natukene piklik, siis see nii-öelda pidevalt muutub, see, see nii-öelda looduse jõu tugevus pidevalt muutub. Ja noh, seda vist võib niimoodi ütelda, et nende sisehõõrdumise tõttu tekib seal kuuse soojus. Seda soojust pole sugugi palju millivatid tegelikult ruutmeetri kohta, aga sellest piisab, et, et nii-öelda aegade jooksul seal sees olev nii-öelda jää siis ära sulatada, et tekiks vedel vesi. No me teame nii mõndagi teist Päikesesüsteemi kaaslast, mille puhul samasugused mehhanismid kahtlustatakse, et on tekitanud nii-öelda samamoodi sellise vedela vee ookeani pinna alla. Meil on Euroopa, ent saladus ja, ja veel mõni kandidaat. Aga ega me vist vähemasti viimase puhul seda järele kontrollida või nagu mingisugust nii-öelda proovisondi sinna saata, mis väga ei saa, eks ole, et, et kui sa ütled, et see jääkiht seal peal on juba mingi paarkümmend kilomeetrit, et et, et sinna ookeanisse me vist hästi ujuma ei pääse. See on küllalt tõenäoline, aga siin on tegelikult üks hästi oluline selline iva selles avastuses, et kui nüüd selgub edasiste uuringute käigus, et seal tõesti ongi ookean seal jääkihi all siis on see väga märgiline, sellepärast et kui nimetatud Euroopal ja inse laadusel on tegelikult näha seda, et see on jääkiht ja sealt on sealt sees, sealt purskavad keisrid nii-öelda vett välja piltlikult öeldes või on vesi tunginud läbi selle jääkoore siis selle viimase puhul pole mitte midagi sellist näha, et see on nagu väljastpoolt paistab, nagu surnud jääkamakas. Selliseid taevakehasid tegelikult selliseid kaaslasi on meie päikesesüsteemis juba õige mitu Uraani suured kuud. Neptuuni kõige suurem kuutriiton, kus tegelikult on ka avastatud nii-öelda kreo vulganismi jälgi. Võib-olla Pluuto? Et jah, selliseid taevakehasid tundub, et on oluliselt rohkem kui võib-olla vedelat vett. Ja selleks ei pea need taevakehad olema tingimata üldse oma ematähe ümber elukõlblikkuse tsoonis. Saturn on väga kaugel sellest elukõlblikkuse tsoonist meie väikses süsteemis. Et, et see tegelikult tähendab ju seda, et potentsiaalsed elu toetavad kohad isegi meie väikesesüsteemis, aga siis ka kogu universumis on tõenäoliselt palju palju arvukamad kui senimaani arvatud. Nii ta on ja päris põnev, et me saame sellesse nimekirja lisada sellise paiga nägu Saturni kaaslane viimas. Tõepoolest, jätke see nimi meelde. Varem ei ole see väga figureerinud nii-öelda selles potentsiaalsete kandidaatide loetelust, kust võiks hakata otsima nüüd võib-olla on selline oligi tänane puust ja punaseks täname kuulamast stuudios Arko Oleski Tõnis Eelmäe ning sel nädalal on meil teie jaoks veel vara üks kosmoseuudis ja selle kuulmiseks liituge meiega taas homme kõike head. Puust ja punaseks boostria punaseks.
