Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, raadioeetris on puust ja punaseks teadus ja tehnoloogiauudiste rubriik. Sel nädalal toome teieni teateid astronoomiast ja teistest kosmilistest valdkondadest ning selle jaoks on siin stuudios saatejuht Arko Olesk ja Tartu Ülikooli astronoom Tõnis Eelmäe. Ja kui meie sellised selle nädala eelmised uudised on olnud ikkagi pigem Päikesesüsteemikesksed ja üsna nii-öelda meie lähedased siis, siis nüüd läheme ikkagi nii kaugele, kui vähegi on võimalik, kui minna, räägime ühest uuest rekordiomanikust. Leiti kõige vanem teadaolev galaktika, mis ühtlasi tähendab, eks ole Tõnise ka seda, et see on meist kõige kaugemal asuv galaktika. Jah, nii tõepoolest on Hubble'i kosmoseteleskoobiga tehtud nii-öelda ülivarajase universumi uuringus reliks akronüüm. Selle käigus leiti väga-väga punane siis objekt taevas. Ja kui selle punanihe härra mõõdeti, siis leiti, et see punanihe on 13,3. No, mis ütleb meile? Jah, see ilmselt ei ütle seda, et, et see objekt ise oleks väga punasekarvaline vaid, vaid ütleb seda, et see liigub meist eemale päris kiiresti. Kazanni. Just. Kui see tõesti on galaktika ülikauge galaktika väga varajases universumis siis valgus, mida ma praegult infrapunases valguses või Lainalas näeme, see peab olema kiiratud välja väga kauges ultraviolett kiirguses. Ja see tähendab, et need tähed, mis seda kiirgavad, peavad olema ülikuumad ja ülimassiivsed. Tõepoolest noh, tegelikult siis ühed esimesed tähed või, või tõenäoliselt isegi kõige esimese mad tähed üldse nii-öelda seda nimetatakse astronoom nimetatakse populatsioon kolm mis on nagu väga sihuke ebaintuitiivne, et päike on populatsioon üks täht ja, ja siis nii-öelda üks nii öelda arenguetapp, varasemat lähedam populatsioon, kaks tähed ja, ja kõige esimesed tähed on siis populatsioon, kolm tähed, mida tegelikult ei ole veel leitud. Ja need tähed siis on tekkinud just seal varsti peale suurt pauku. Võib-olla mõnesaja miljoni aasta jooksul Aga see galaktika nüüd ei ole ju samuti väga palju hiljem pärast suurt pauku tekkinud tükel me räägime vähem kui miljardist tahtsime, nägime isegi paarisajast miljonist aastast pärast täpselt täpselt, et seesama see punanihe. 13,3 antud juhul juhuslikult langeb kokku kaugusega või ajaga siis samamoodi mis on 13 ja pool miljardit siis valgusaastat meist või nii mitu miljardit aastat kaugel. Ja suure paugu toimumisaeg on jämedalt 13,8 miljardit aastat tagasi. Nii et ta on tõesti paar-kolmsada miljonit aastat pärast suurt pauku tekkinud tähed. Ja need tähed siis tegelikult sellel ajal said koosneda praktiliselt ainult vesinikust ja heeliumis muid elemente selleks ajaks põhimõtteliselt ei olnud, näpuotsaga liitiumi võib-olla võib-olla veel midagi, aga, aga põhimõtteliselt kolm elementi. Need tähed olid ka nii-öelda mudeleid on tehtud selle kohta, millised sellel ajal tähed võisid olla. Ja need tähed üldiselt on massiivsed, võib-olla isegi sadu päikesemasse võis või isegi 1000 päikese massi võis olla mõne tähe mass. Ja nende aine paistis väga hästi läbi, piltlikult öeldes. Ja seetõttu nad tahavad kiirgasid väga massiivseks koguses ultraviolett kiirgust. Ehk just seda valgust, mida me siis näeme? Ja, ja nagu ma aru saan, sellest uudisest, et see, see ultraviolett kiirguse kogus, mis sealt tuleb, et, et see ongi nagu natukene enneolematu ja paneb nagu teadlasi pead murdma, et mis siis selle, selle põhjus võiks olla. Just et see on nii-öelda see natukene natukese nii-öelda müstika koht sealjuures. Aga no Tilda jämedalt võttes on usutav, et, et kui on niisugune tekkinud galaktika kosseliste hästi massilt massiste tähtedega, siis ta võiks meeni niimoodi paista. Aga no tegelikult on ka alternatiivne selgitus olemas ja see alternatiivne selgitus on selline, et tegu võib olla Ühe kõige varasema ülimassiivse musta auguga mille mass võiks olla näiteks umbes 100 miljonit Päikese massi. Ja kui sinna sellesse musta auku langeb, siis aine tegelikult must selle musta augu ümber nihukese gaasi kettasse siis sealt võib kiirata gaasiketas võib-olla üli ülihele kiirelt ta väga tugevalt kaksis ultraviolett kiirguse nähtavat valgustada ja, ja mida kõike. Ja selle heledus võib-olla siis piisav, et me näeme seda sellise laiguna seal taevas pisikese täpikestena tegelikult muidugi. Aga nagu ma aru saan, teadlased ei oska veel praegu öelda, et kumb, see variant võiks olla õige või tõenäolisem, et kus ultraviolett kiirgus päriselt ja tegelikult võib-olla hoopiski niimoodi, et, et need mõlemad protsessid on seal nagu olemas ja toimivad nagu koos. See on ka võimalik. Alles hiljuti läks kosmosesse James Webb'i kosmoseteleskoop ja me ka siin saates varem oleme pöialt hoidnud sellele, et kuidas ta ennast seal lahti Vollib. Et siis James Webb'i teleskoop on just õige tööriist nii-öelda nende täpsemate tulemuste andmiseks ja, ja, ja selle tegeliku loomuse väljaselgitamiseks. Nüüd me teame, kuhu siis teleskoop pöörata, aga me jõuame siia otsa veel rääkida, võib-olla päris kiirelt ka veel teistest natukene sarnasest uudisest, mis on samuti nüüd viimasel ajal tulnud. Kui me äsja rääkisime kõige vanemast galaktikast, mille me suutsime ära mõõta, ära registreerida, siis, siis tegelikult üks säärane uudis räägib kõige vanemast tähest, mis me oleme suutnud kinni püüda ja, ja seegi nagunii-öelda väga palju noorem kui see kõnealune galaktika, et me räägime tähest, mis hakkas oma valgust meie poole saatma 900 miljonit aastat pärast suurt pauku. Just see on tõesti nii-öelda tähe kaugusrekord natukene muidugi, patuga pooleks on seda tahta nähtud selles mõttes, et inimkonna käsutuses olevad teleskoobid otse sellist tähte näha kuidagi suudaks. Aga tegelikult suudeti tee siis gravitatsiooniläätseefekti abil seda tähte vaadelda. No see täht on ka Hubble'i kosmoseteleskoobiga vaadeldav, son oma sihukese vaatlus piiri peal enam-vähem. Ja siis ta mõnel aastal on vaadeldud nii et tegu, arvatakse, et on ikkagi ollakse võrdlemisi veendunud, et tegu on tähega. Ja on hinnatud siis, et kui kaugel see täht peab olema, et, et me teda sellisena näeksime seda gravitatsiooniläätse poolt, noh võib-olla võib-olla isegi seal mingi mõnikümmend 1000 korda võimendatud nii-öelda valgust. Et me suudaksime praegult näha. Ja, ja siis on saadud jahedad, see kaugus on see nii-öelda punanihe on kuus ja pool. Nii kaugeid galaktikaid on varem vaadeldud, aga, aga nii-öelda üksikuid tähti mitte sellele vastaks tõesti umbes 900 miljonit aastat peale suurt pauku. Ehk siis muu vanuse poolest siis 12,9 miljardit aastat vana on see täht ja mis võib eeldada, et praeguseks ajaks seal, kus ta nagu asub, ta enam nii-öelda sellisel kujul ei, ei ole, et vist ükski täht nagu päris, nii kaua ei kiir käiga sära. Tegelikult kiirgaks väikese massiga tähed, mida on külluses meie oma galaktikas tegelikult elaksid palju-palju kauem kui universumi vanus on praegu. Aga, aga see täht väga suure tõenäosusega noh, neid on kah nii-öelda hinnatud mudelite ja tähearengu arengumudelite põhjal. Et missugune tähtsa olla võis ja see hinnang on, et see on vähemalt seal mingisugune paarkümmend päikese massi on selle tähe mass olnud. Sellised tähed elavad väga lühikest aega. Ja see tegelikult siis tähendab seda. See täht on ammu-ammu superlauana plahvatanud, võrdlemisi tõenäoline olnud, sellest on jäänud järele tähe massiga must auk. Aga seda me veel ei tea, sellepärast et nende sündmuste informatsioon selle pika vahemaa tagant ei ole veel meieni jõudnud. Me näeme just sellesama tähe puhul seda valgust, mille ta meieni saatnud 12,9 miljardit aastat tagasi. Selline oli tänane puust ja punaseks tänane kuulamast stuudios Arko Oleski Tõnis Eelmäe. Selleks nädalaks puust ja punaseks lõpetab, et tulla siis tagasi uuel nädalal, siis juba hoopis teiste teemadega. Kohtume siis kõike head, puust ja punaseks, puust ja punaseks.
