Ajaloomuuseumi suurgildi hoones on kuni jaanuari lõpuni veel avatud näitus visa hing. 11000 aastat Eesti ajalugu ja stuudios on meil külas täna näituse kuraator Kristo harv tere. Tervist. See näitus on juba tegelikult üleval aastast 2011. Jah, sellel aastal saaks selle näituse avamisest 10 aastat, et nagu ikka näitusi tehes plaanitakse viieks aastaks, aga elu elu näitab, et näitused jäävad kauemaks. Et 10 aastat on üks ühe püsinäituse niisugune tavapärane elu. 11000 aastat Eesti ajalugu päris kolossaalne ettevõtmine tegelikult kõike seda haarata ja panna nii-öelda ühte näitusesse. Ja see ülesanne oli lahedalt hullumeelne. Et esiteks piirab, piirab seda kõike ruum, et see näitus asub suurgildi hoone suures saalis 365 ruutmeetrit. Ja teiseks loomulikult Ta piirab ka see, et et inimeste vastuvõtmisvõime, et me ei saa seda kolmesadat kuutekümmet tiiter ruutmeetrit täis kirjutada. Selleks me võib-olla ka leidsime natuke ebatraditsioonilise lähenemise sellele näitusele, et võib-olla kui sellised klassikalised ülevaatenäitused on, on kronoloogiliselt algavad kiviajast ja lõppevad siis, kui näituse tegijad otsustavad, et ajalugu lõpeb. Meie lähenesime teisiti, et kuna ka gildi hoone suur hulk Clydeone külastajaid on välisturistid, et siis me küsisime, küsisime küsimusi Eestimaa kohta eestlaste kohta, et meil on nagu kaheksa suurt teemaplokki, mis siis mis siis on üleski ehitatud ühele küsimusele näiteks, noh, kas Eesti on põhjamaa või kas eesti keel on raske, mida eestlane usub või mida ta kummardab. Ja siis me alustame seda vastamist nii kaugelt kui võimalik, et mida eestlane usub või kummardab, et näiteks alustame siin muinasusundist. Et meil on Kunda kultuuriaegne luust luust voolitud mao kujutis, mis ilmselt oli mingisuguse usundiga seotud rituaali osa ja lõpetame, lõpetame siis tänasel päeval, kui, kui tollel ajal, kui näitus avanes, siis oli loosung, kuidas me jõuame viie rikkama riigi juurde, et siis nagu lõppema, lõpetame selle teemakäsitluse kokku kokku pressitud ja hakitud testi kroonidega. Et selles mõttes me siis mängime nende teemadega, üritame neid anda, milliste kintrigeerivate või huvitavate eestlaste ja Eesti ajalugu avavate küsimustega ja loomulikult siis nende küsimuste illustreerimiseks vastuste illustreerimiseks paneme panime välja nii palju esemeid, kui me kui mahtus. Nii et seda ettevalmistus tööd tehes te saite ka mingi pildi sellest, mis välis välismaalasi väljastpoolt tulijaid Eestit juures huvitab. No eks me natuke üritasime end kuraatoritena asetada siis kah välisturisti rolli, et kui me oleme, kui me oleme esimest korda kuhugile maale tulemas, et mis, mis, mis võiksid olla need küsimused. Aga see ei tähenda, et need küsimused peaksid peaksid huvitama ainult ainult välismaalast, et lihtsalt me kuna see välisturistide osakaal on väga suur, siis me arvestasime ka nendega, aga et, et tegelikult on ju need küsimused sellised, mis seostuvad meie meie endi identiteedi, meie maa ajalooga. Et, et kindlasti on need ka huvi, võiksid olla huvipakkuvamad, et eestlastele ja tegelikult see kümneaastane näituse lahtioleku ajalugu näitab, et on küll huvi, pakuvad ka eestlastele. Oli see näituse ettevalmistamine ka selline pikk-pikk protsess. Jah, et sihuke püsi-püsinäituse ettevalmistamine alati pikk protsess, aga see oli ka veel ühendatud kogu gildi hoone uuendamisega, et et me tegelesime selle näitusega vähemalt kolm aastat, võib-olla isegi neli Neid algideid koguda ja siis kuigi meie näitusel on väga lühikesed tekstid aga tegelikult ongi nagu selle kuraatori ja muuseumitöötaja suur väljakutse, et noh, näiteks kuidas, kuidas kirjutada 1500 tähemärgiga see, kuidas Eesti on jõudnud ristiusku, Vente. Et väga palju, väga palju sellest ettevalmistusajast kuluv kulus täpselt nende tekstide viimistlamisele ja nende nii-öelda tavalisele inimesele tänavast loetavaks tegemisel. Millised eksponaadid seal näitusel on? Võib-olla sellised huvipakkuvamad? Noh, see on nüüd raske küsimus muuseumitöötajal, sest muuseumitöötaja ütleb, et kõik eksponaadid on absoluutselt huvi, pakuvad ja toredad. Aga me valisime neid eksponaate silmas pidades, et nad, et nad oleksid iseloomulikult selle ajale, et neil oleks ka samas mingisugusel sümbol, sümbolväärtust, jalu. Ja ega see esteetika ka ei olnud see viimane teerium, et meil on asju seal nii 11000 aasta tagusest näiteks pulli asulast siis Eesti vanimast kiviaja asulast leitud leitud tulekivi nukleos nuklews on selline kivi tuumik, mis jääb alles siis, kui sealt on ära löödud killud, mida tööriistade vahetamiseks kasutati. Või siis nagu nagu öeldud, et need Eesti kroonid, mida võib-olla ka väga paljud ei ole näinud, mis neist on saanud, et need hangiti ära ja neist on sellised vaiksed Mutsakud tunnikesed saanud siis erinevaid asju, kas või siin metsavendluses toimub põrandaalusest liikumisest, kus on kahe põhjaga kohvreid ja seinast seina ehteid tarbeasju, et eks me, see näitus on ju ka ennekõike meie kollektsioonide näitamine. Ja loomulikult 0,0 protsenti. Null ja veel protsenti sellest kollektsioonist jõudis selle näitusega rahvani. Nii et näitusekülastajad saavad kindlasti pildi sellest, kuidas inimesed elasid 11000 aastat tagasi, kuidas nad on kogu selle aja jooksul elanud. Jah, muutunud jah, kui nad on, kui nad on selle näituse läbinud, siis siis nad jah või loodame, et Nad saavad mingisuguse ülevaate, nad saavad loodetavasti ka isa ise sellist ainest edasi mõtiskleda ja ja võib-olla võrrelda seda tänase tänase maailmaga, et et jah, see, see on ju selle näituse lootuse ja põhiline eesmärk, et mitte ainult tutvustada, vaid ka panna võib-olla inimesi natukene mõtlema. Ja seal on ka erinevad meediumid, et teil on ka film seal, mida saab vaadata. Jah, et see näitus on noh, suhteliselt tehnilises osas tagasihoidlik, et meil on iga teema juures ka natuke mõnda aspekti laiendav audioarvutiprogramm iga juures on ka väike viktoriin, mis mis on selline võimalus külastajale oma teadmisi kontrollida sellises meelelahutuslikus vormis ja siis on näitusele on teemat no kas või seesama kas Eesti on põhjamaa, mis räägib ka selliste eesti jalapiiride ja inimese areaali kujunemist, ent selline abstraktne teema, mida on võib-olla kirjalikult näituse külastajal kiirukas lugeda, et selleks, sellest on tehtud siis üks päris tore animatsioon, mis siis, kas ta oli neid viis või kuus minut, et sellega siis näitab, näitab ära, kuidas ühest nii öelda mõnest kiviaja asustusalast on saanud, et riik ja nii edasi. Kas tänapäeval ongi vaja, et selleks, et ka näitused käiksid ajaga kaasas, on vaja mõelda välja mingeid uusi vahendeid, kuidas just võib-olla noori inimesi köita, kui kõik on vägagi sõltuvusest kõigest sellest tehnoloogiast ja sellistesse näitus klassikalises mõttes, et oleks ka sealjuures. Kindlasti tuleb arvestada aja ja publikuharjumustega, et, et, et seda tuleb, seda tuleb kasutada nii-öelda mõistlikult ja mõõdukalt, et tekitada erinevate sihtgruppide suvi. Aga ma kindlasti ei ole ka nõus, et ainult ainult siis sellisele tänapäevasele Meediumite kasutamise harjumisele üles ehitades saab teha väga head näidet, sest et võib muidugi teha niimoodi väga häid näitusi, aga muuseumil on, muuseumil on nagu sihuke õigustus olemas, et, et ühendada see innovatsioon ja samas selline võib olla traditsiooniline info edastamise moodus, et et see, see noh, 10 aastat tagasi avatud näitus võtab ka kokku mingisugust 10 10 aasta tagust, on ju tehnilist baasi. Aga aga kindlasti kindlasti on ka tuleviku näitustes näitustel selline kombinatsioon siis mis iganes hetke innovatsioonist või tehnikakasutusest, pluss siis ikkagi selline mingisugune vana, vana ja traditsiooniline ikkagi ese. Inimesed tahavad muuseumis näha eset, et eseti eset ei asenda hologramm, mida võib ka teha mõningate esemete puhul, et seda rohkem avada, aga kõrval ikkagi ilmselt jääb ikkagi see füüsiline vana hea ise olema. Nii et on ka palju kooliõpilasi ja ekskursioone. Ja see näitus on selles mõttes küll väga hästi teeninud, et olen täheldanud, et kui koolides mingisugused teemad läbi saavad, et siis siis käiakse ka muuseumis seda asja üle üle vaatamas ja just ka tihti on see eseme pool, mis muuseumisse tõmbab, et, et õpilased ka ju õpivad õpikutest, kus on küll pildid joonistatud fotografeeritud, aga, aga ikkagi üks asi on ikkagi näha seda eset, et elusuuruses koha peal Näitus on avatud jaanuari lõpuni ja tegelikult on ka põhjus, miks ta siis lõpeb, sest et teil jällegi toimuvasse mingid väikesed. Muudatused jah, et näitus on avatud jaanuari viimase pühapäevani, jaanuar lõpeb küll esmaspäeval, aga 30. on siis see viimane päev. Ja nagu öeldud, esimene esimene põhjus selle näituse väljavahetamiseks on see, et et muuseumikohustus on inimesi harida ja näidata asju, aga teiseks need asjad vajavad ka hoidmist, säilitamist, et 10 aastat 10 aastat eksponeeritud asjad vajavad puhkust selleks, et me saaksime võib-olla mõne aasta pärast neid jälle jälle näidata. Ja teiseks muidugi igal näitusel on oma eluiga, et seda näitus nüüd iga eestlane veel näinud ei ole, et ma loodan, et ta kasutab väga paljud meist kasutavad seda võimalust, tulin alles jäänud nädalate jooksul külastada. Aga et läheme jah, edasi, et praegu, eks siis peale igat näitust vajab ruum kohendamist. Ja siis on plaan, et me liigume edasi juba suurema näitusega, mis on siis pühendatud ansambel Hortus muusikuse-le, kes ka sellel aastal tähistab oma juubelit ja kus veel kui sellises keskaegses hoones kus juba neljandas 114.-st sajandist on muusika kõlanud eksponeerida ühte ansamblit, mis on vanamuusikaga tegelenud, et see on meie järgmine nädal plaan selle näitusega, aga siinkohal ma tahan öelda, et kinni läheb tegelikult ainult et suurgildi hoone suur saal, kus visa hinge hingenäitus on, et keldris olevad näitused, mis on pühendatud nii majale, kus on relvakamber, kus on siis neline hitikambri või kunstkaamera tüüpi väljapanek ja siis esimese korruse mündikamber, et need jäävad ikkagi ikkagi lahti. Ajaloo muuseumil on veel üks tore näitus koertest ja koera ja inimese lugu on selle nimi Maarjamäe lossis on see näitus siis. Jah, jutt on näitusest koopast, kas, et võib-olla esimesel pilgul võib tunduda, et imelik, et ajaloo, Eesti Ajaloomuuseum nüüd hakka bäkki loomadest rääkima, et meil on siin loodusmuuseum ja nii edasi, aga, aga tegelikult ajalugu ongi ju mitmete suhete kooslus ja üks üks, mis peegeldab inimese ajalugu ja inimese arengut, on, on see, kuidas tunud oma ümbritsevasse keskkonda ja selle keskkonna osa on kahtlemata olnud ka loomad ja nii-öelda haakub väga käia eelmise näituse pealkirjaga 11000 aasta tagusest hetkest on meil juba esimesi tõendeid sellest, et inimese kõrval on olnud koer ja see näitas koopast kaissu räägibki sellest inimese ja koera ühisest teekonnast. Kuidas tegelikult, et erinevad ajaloo sündmused, erinevad inimese arengu ja maailma ja keskkonna arengu arengutulemused, on ka seda suhet, suhet muutunud, et see ei ole olnud algusest peale selline võib-olla, mida me täna võtame, et inimesed armastavad koeri tingimusteta ja koerad koerad armastavad inimesi tingimustest. Et selle selle hetkeni on olnud 11 1000 aastat väga heitliku teekond. Kuidas te sellele näitusele olete eksponaate leidnud ja? Valinud see näitas, selles mõttes erineb erineb kindlasti suurgildis olevas näitustest eksponaate museaale selles mõttes väga palju ei ole. Sest see teema on kah selline, kus seda materiaalset kultuuri nii väga palju maha ei jää või noh, ta ei ole nii nii mõttekas, ütleme niimoodi, aga meie näitus algab siis kõige vanema koera koeraleiuga sellesama pulli, pulli asulast, leitud 11000 aasta vanusehambaga mille, mis on andnud aluse ja põhjuse see kogu see koer rekonstrueerida, seal on siis hologramm kõrval, eks innovatsioon kõrval ja siis seal on, kindlasti on meil väljas siis erinevaid arheoloogilisi leide, mis, mis räägivad siis, kuidas on ainsad tõendid tegelikult sellest pikast ligi ligi 9000 aastat kestnud ajaloost, kui meil ei ole kirjalikke kirjalikke andmeid, siis on natuke, on kaasaegset kunsti ja sellist koera, koera kujutamisi ja, ja tegelikult seal jah, väga palju esemeid ei ole, küll on võimalus tulla keskkonda. Et näituse arhitektuur tuur toetab ja näituse kujundas. Ta toetab seda maailma, kus need inimesed ja koerad olid ja on ka siis selliseid käed külge kohti, kus on võimalik, kes nii-öelda keerutada ja hõõreldada inimese kolk, koljut, koera, koljut, hundi koljut, üritada selgeks saada neljal jalal liikumist, kui keeruline see on ja, ja asetada ainult sõna otseses mõttes koera koera nahka, et panna ette kolm D prillid ja näha näha maailma täpselt nendes toonides, kuidas koer näeb või või tunda, mida on mida võib-olla üks selline madalam koer linna peatänaval, kui ta peremehe keti otsas jalutab, võib tunda, et kui väike see kui, kui suur see maailm tegelikult koera jaoks võib tunduda. Et selliseid hetki on seal näitusel. Kui me mõtleme sellele, et koer on olnud alati inimese kõrval, kas inimloomus on ka ikkagi jäänud samaks läbi kogu selle pika ajaloo, mingis mõttes? Ja see on väga hea küsimus, et kindlasti, kui nii-öelda koera loomus on nendest sündmustest tingituna muutunud koera loomus on ilmselt muutunud ka palju selle tõttu, et inimese loomus on muutunud, et, et see 11, ma ma ei taha nõustuda ja uskuda seda, et 11000 aasta taguses pulli asulakohas oli see nii-öelda see inimene valmis. Et kogu kogu see ümbritsev keskkond, selle muutumine kõik need sündmused Rõõmsamad kurvemad sõjad, naljad, et õnn ja õitseng, et tegelikult see kõik muudab, on muutnud inimest ja tegelikult ta ju muudab siiamaani noh, et võib-olla võibolla võibolla võibolla 100 aasta pärast on, näitas sellest inimene inimese ehitus enne ja pärast covidit. Ei tea. Nii ta tõesti on, aga tõesti, seda püsinäitust saab jaanuari lõpuni veel suurgildi hoones vaadata, nii et aitäh. Kristo Sarv.
