Tere kuulama ajale ringvaadet, ma olen Maarja Merivoo-Parro, täna läheme kylla silver ainumehele, kes on Ameerikas ja tema on tšellist. Tervist. D karjäär on kulgenud tõesti väga suurelt väga rahvusvaheliselt. Sai algusega üsna varakult. Kas see on tõsi, et juba 12 aastaselt astusite teie Sibeliuse Akadeemiasse? Jah, olin juba siis oma perega Soomesena linna kolinud mõned aastad varem ja, ja tekkis võimalus siis minna nagu konkursile, et saada õppima, see on siis küll see noorsoo osakond Sibeliuse akadeemias kus ma hakkasin õppima Eestis 94. aastal miksist tšello, tšello oli mul ema lemmikinstrument, siis klaveriga sai alustatud, aga klaveriõpingud ei olnud, võib-olla ütleme nii, et klaveril pillina võib-olla ei olnud minu jaoks selline esimene valik ja siis sai tšellot proovitud ja see oli väga kiiresti selge, et et see on sobilik instrument mulle ja et see algus oli nagu selline lootustandev. Kuna meil oli selline fantastiline õpetaja saadaval Tallinnas ja, ja siis see kõik peaks niimoodi edasi, et kuna vanemad on mõlemad muusikud ja siis siis ma juba nagu olin selle neil rööbastele. Kuidas see esimene Eestist välismaale kolimine aastal 94 uuesti alustamine noore inimesena välisriigis küll perega koos, aga siiski see on ju väga suur muutus. Kuidas teie seda tunnetasid? No tegelikult me olime Soome kolinud juba 90 aastal, et, et ma olin siis kaheksa-aastane, kui me kolisime ja eks oli natukene selline omamoodi kogemus. Aga eks me natukene olime ikkagi juba soome keelega kokku puutunud, kuna mõningaid selliseid telesaateid sai vaadatud ju Tallinnas ka Soome televisioonist ja ja soomlastega oli suheldud, paljudel eesti muusikutel oli Soomes sõpru Soome kolleegidest ja siis sai mindud Turu linna, me kolisime sinna kuskil sügisel ja siis sai otse lihtsalt kooli mindud. Seda küll, mäletan, et esimestel päevadel lihtsalt üritasin vaadata ringi, nagu saad aru, et mis, mis toimub millest räägitakse ja nii edasi, aga õnneks väiksel lapsel on see sellised asjad palju, palju lihtsamad ja soome keel, eesti keel ikkagi on omavahel mõnevõrra sarnased ka, et ma pakuksin, et seal mõne nädala või mõne kuuga oli, oli juba päris päris korralik keelest arusaam. Kui kaua see soome elu kestis ja mis pärast sai? No Soomes põhimõtteliselt õpingud jätkusid seal siis sa hakkad, me teeme selles põhiosakonnas, nagu ma kerisin, magistrikraadi, see, need õpingud lõppesid minu arust 2005. Ja siis pärast seda oli nagu selline soov, et tahaks vaadata veel natukene ringi ja teha võib-olla veel mõningaid õpinguid ja siis ma sattusin Londonisse kilde, hol skuuluvad meesigend draama ja seal oli selline õpetaja, kes mulle meeldis siis Londonis sai hakatud natukene juba orkestrit ega tööd tegema või täpsemalt filharmoonia orkester Londonis palkas mind suhteliselt palju tegema tööd nendega ja mõningaid turneesid ja nii edasi. Noh siis põhimõtteliselt mingi aeg hiljem tundus ikkagi, et London ei ole minu jaoks see päris õige koht, et me oleme ikkagi väiksematest linnadest pärit. London lihtsalt tundus nii hiiglaslik, et et ma hakkasin siis edasi vaatama, et mis, kus siis oleks selline parem balanss. Ja mis sõelale jäi? No siis oligi põhimõtteliselt ma olin Eestis natukene aega seal paari aasta jooksul sõitsin Eestist Soome vahetevahest Londonisse tagasi esinema ja ja siis ma sain sellise idee, et vaataks, et Miss Ameerika orkestrites toimub ja ja sattus selline orkester nagu Colorado. Kus vajad soolotšellist, 2009 aastal otsustasin, et sõidan, teen väikse Ameerika reisi ja vaatan natukene ringi ja ja, ja see minu jaoks nagu tundus selline fantastiline mägine linn, linn iseenesest ei ole, ei ole nagu mägedes sees, aga seal kohe kõrval põhimõttes, maailma maailmatasemel suusakuurordid, kõiksugused, võimalused igasuguse igasuguse spordi tegemiseks ja ja ka väga päiksepaiste linn siis kuidagi selle põhjal ma mõtlesin, et ma teen selle sõidu ja lähen vaatan, et mis toimub ja sain selle töökoha ja kolisin sügiseks 2009 siis Denverisse. Aga enam te ju Denveris ei ole, nüüd te olete juba Minneaapolisega seotud. Jah, ja siis mõned aastad hiljem hakkasin vaatama uuesti ringi, et, et, et kas kuidagimoodi edasi liikuda võib-olla rohkem tuntud orkestrisse näiteks ja nii edasi, siis Minneapolises tekkis võimalus konkureerida moosis praegusele kohale Teises Olotšellistina, Minnesota orkestris. Ja see oli nüüd siis 2016 vist nii et siis kolisime mu abikaasaga koos, kolisime Denverist siia, mine apolisse ja oleme siin nüüd olnud siis sellest ajast peale. Kuidas see orkestri elu välja näeb, Ameerikas on seal mingeid erinevusi. Sellega, mida Eesti muusikaturul näha võib. Tihtipeale on on sellised sellise nädalaid, kus mängitakse mitmeid kavasid ja ja, ja ma arvan, et meil on võib-olla veidikene tihedam töögraafik üleüldiselt, nagu kui võrrelda paljude Euroopa orkestritele Kõiki sümfooniaid ja viiulikontserti ja selliseid mõne nädala jooksul, et töö graafika on veidi teistsugune ja suvel me teeme ka päris päris palju sellist festivalilaadset tööd. Ja siis sellele lisaks on meil olnud ka mõningaid väga huvitavaid, turneesid kaugetesse kohtadesse nagu Lõuna-Aafrikasse ja kestades Kuubas. Muidu oleme plaadistamisega tegelenud siin päris palju Mahleri sümfooniaid ja siis Maren Sibeliuse sümfooniaorkestri poolt. Eks, eks siin on üleüldiselt. Päris rahvusvahelised ja orkestrites on, on väga palju siis ka igalt poolt Ameerikast inimesi, et väga vähesed on, on selliseid, kes on näiteks üles kasvanud selles linnas, kus nad siis tööd teevad või kus orkestris nad nad on. Ja kuna me oleme kõik üks riik siin, siis selline kolimine ja, ja teisel töö peale minek on mõnevõrra lihtsam, kui see on Euroopas, sest see muutus ei ole, ei ole nii suur, kui sa lähed ühest osariigist teise, kui, et selleaegsed, ütleme Tallinnast näiteks Oslos tööle. Teie praegune kodukant oli ka mulle kunagi koduks, ma mäletan, et seal oli väga palju parke, see on väga jalgrattasõbralik linn, see on ka väga teatrirohke linn. Mis on veel need asjad, mis just, mine apolisse, Saint Pauli ja Minnesota kandi puhul teile niivõrd imponeerivad, et te olete nüüd juba rohkem kui viis aastat ehk kuus aastat ja olete olnud kohapeal. No need on, mis te mainisite just, et ta on, on väga jalgrattasõbralik, meil on hästi palju järvesid siin igal pool põhimõtteliselt järvesid ja tegelikult väga kultuuririkas linn, et just nimelt erinevad teatrid, erinevad kontserdisaalid kuskil kunagi kuulsin mingit sellist statistikat, et siin linnas on, on vist selliseid nagu kontserdisaale või, või istekohti erinevatesse kultuuri ja kultuuriasutustesse vist kõige rohkem üldse siin riigis New Yorgi järel, et et ma ei oska öelda, kas see on fakt või oli see spekulatsioon, aga aga ma usuksin seda küll, sest ükstapuha, kus suunas minna, on igasuguseid väikseid huvitavaid teatreid, kus ma olen saanud ka käia esinemas erinevatel kontserditel ja ja, ja loomulikult mulle väga meeldib. Kas see just, et siin on need sellised erinevad pargid ja jalgrattaga saab igale poole minna. Üks asi muidugi, mis on sellisele eestlastele, kes on Soomes üles kasvanud, on see, et kui ma siia tulin, siis ma sain aru, et ka see kliima ja kõik selline on, on suhteliselt sarnane, et praegu just hakkas, siin varahommikul hakkas lund sadama ja sajab dist terve päeva. Kuigi ma peaksin ütlema, et, et kui siin ikka tulevad need korralikud külmakraadid, siis need on sellised, mida ma oma lapsepõlvest üldse üldse ei mäleta, et oleks väga tihti olnud. Jah, selline terav Mandriline kilu näpistab seal nagu siberis, aga tõesti, te tõite õigesti välja, et soomlastele on see kant ka koduks olnud juba aastasadu, see on üks nende põhilisi sihtmärke olnud just selle varajase migratsiooni puhul. Et selles mõttes tõesti selline kodune kodune koht, aga kodust rääkides, millal te viimati Eestis käisite, millal järgmisena plaanis tulla on ja mida siis esimese hooga kohe teha tahaks? Ai-ai ma need ja kahetsusega pean ütlema, et ma ei ole nüüd vist selle aja jooksul käinudki Eestis, ma arvan, 2016 on vist viimati kui ma käisin Eestis vahetult enne, kui töö sinakas. Ja, ja tahaksin väga väga tulla ja üritan, üritan praegu just vaadata, et kas tekib võimalus tulla ja esineda nüüd sellel suvel ka Eestis, et ma väga hea meelega tuleksin, näeksin, kuidas kõik on muutunud ja näeksin sõpru ja sugulasi ja ja nii edasi, et esimeste asjadena, mida ma väga igatsen, on loomulikult sõbrad ja ja tuttavad, keda ei ole väga-väga ammu näinud ja, ja teiseks, ma mõtlen alati vanalinna peale, et ma lihtsalt tahaksin jalutada vanalinnas ja ja minna käia siiamaale sealse restoranis. Loomulikult ma igatsen sellist hilisõhtust, päevavalgust, mis, mida suvel, mida suvel saab nautida ja ma ei ütleks, et ma just igatsen sellist talvekuupäeva pikkustest. Tee meil siin on ikkagi natukene parem kui, mis, kui, mis Eestis päevavalgus on detsembrikuus, jaanuarikuus. Aga, aga need on jah, põhimõtteliselt need asjad, et, et see, selline suveõhk Eestis ja, ja kõik see pikk päev, et see on see, mida ma kindlasti igatsen. Suur aitäh intervjuu eest, Silver ainume eesti tšellist Ameerikas. Aitäh. Ajaloo Ringvaade.
