Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, head raadiokuulajad, alanud on teadusuudisteminutid puust ja punaseks, mina olen Sandra Saar ja sel nädalal lahkame siin saates psühholoogiaga seotud teemasid ja selleks puhuks on külla tulnud Tallinna Ülikooli psühholoog Grete Arro. Tere ekrete. Tere. Ja täna me räägime sellisest teemast, kui tihtipeale näiteks inimesed õpivad mingeid oskusi, näiteks kui me läheme autokooli, siis me peame läbima esmaabi koolituse just selleks juuksed, kui kunagi juhtub mingisugune õnnetus, et me oleksime valmis ja oskaksime käituda. Aga kui palju meile tegelikult sellest ühest koolitusest meelde jääb? See on, see on selline igavikuline küsimus ja tõesti on hästi populaarne teha ühekordset koolitusi mis tahes teemadel, eriti oluline võiks küsimusele siis, kui me räägime sellistest keerulistest asjadest, näiteks nagu kellelegi esmaabi andmine võib-olla ikkagi väga-väga kompleksne tegelikult. Ja tõsi on jah, see, et, et ühekordne koolitamine võib tekitada küll tunde ajutiselt, kui see koolitus on niimoodi üles ehitatud, et nutma, et ma tõesti sain aru, muljet mul tõesti tulid mingid asjad välja. Aga aga inimesed üldiselt ei kipu üle kontrollima näiteks kahe nädala pärast sarnases olukorras, et kas nad päriselt midagi kaks nädalat hiljem mäletavad ja, ja pigem on ikkagi tõsised ühendust politsei järel, sellist püsivat teadmist ei, väga ei saa jääda. Et kindlasti võivad meelde jääda episoodid sellest koolitusest kellelegi naljad või mis kellelgi seljas oli või et see üldse toimus. Et eks sellised situatsiooni omadused võivad jääda meelde, aga kindlasti see teave keerukas, kompleksne sisu, vajab hoopis teistsuguseid meetodeid, et muutuda püsivaks. Meile tegelikult ju pidevalt õpetatakse kasvõi kaudselt, kuidas mingite kriisidega toime tulla, et kas või näiteks, kui Eestisse tuleb lumetorm, et mida siis teha või kui elekter ära läheb ja kuidas selleks valmistuda. Kui palju inimesed reaalselt teavad siis tegelikult, kuidas toimida? Tegelikult need olukorrad on natuke erinevad, et ma kujutan ette, et kui seal selline nagu lihtsakoelisem olukord võib-olla tõesti, et kuhu joosta või, või et mine trepist alla majast välja mingi mingi signaali peale või et tõeliselt sellega, kui sa ei eelda väga sügavat keerukat infotöötlust. Et siis võibki piisata üsna vähestest sellistest nagu stiimulitest, millega me siis seostame selle õige käitumise, ehkki see ei pruugi ka see kindlasti ei pruugi ka ühe korraga meelde jääda. Aga et, et jah, et kas nagu eristama, et keerukamate oskuste puhul puhul on ilmselt teisiti, et mõnikord jah, et võiks ju öelda, et ma õpin ühe korraga ära küll, aga siis võiks mõelda, et see ongi ilmselt üsna lihtne oskus, mida me niimoodi seda õppida, see lihtne meiega võib-olla sellepärast et äkki ja osalt ka varem teadsime või selle peale on väga lihtne tulla ka loogiliselt järeldades. Sageli öeldakse, kordamine on tarkuse ema, millega ma selles mõttes ei nõustu, korrata saab väga rumalalt. Aga et see, mida tegelikult vaja võiks olla, on ikkagi sama teadmise korduv meenutamine. Et, et see on juba nagu selles mõttes keerulisem, et inimesed seda. Et kuidas inimesed ennast sellesse olukorda ise panevad, et meenutada, kas nad tulevad selle peale, et seda teha. Ja kui nad siis meenutavad, neid hakkab segama see, et nad ei ole kindlad, kas nad mäletavad õigesti, seal töötavad, seal võib olla järele, et, et seal on nagu väga palju raskuskohti tegelikult õppijale endale teadlased on nüüd seda teemat ise ka lähemalt vaadanud, et kuidas siis on sellega, et kui olukord käes on, kas inimestel on siis sellest eelnevast teadmisest kasu mida nad, need teadlased, kes seda teemat uurisid, teada, siis tahtsid jah, selles neile silma jäänud uuringus oli sama sama higi selles küsimas siis uurijatel, et, et eriti sellistes noh, ütleme mingites suurtes tehastes, kus on võib-olla mingid keerukad protsessid, noh näiteks võib-olla mikski keemiatehases. Et ja kus mingisugused protsessid võivad valesti minna. Ja seda juhtub harva, et kuidas siis selle veale reageerimisega seotud oskused, et kuidas nad värskena püsivad või kui ruttu nad nagu meelest hajuvad. Ja mida nemad tegid, võitsid, siis tegid sellise ülevaateartikleid, võtsid suure hulga varasemaid artikleid ja püüdsid neist leida mingisuguseid järeldusi. Et ja et, et see küsimus oli õli tegelikult hästi praktiline, et millisel viisil õppides siis nagu teadmise murenemine juhtub kõige aeglasemalt või millal kõige kiiremini. Ja mis nad järeldasid? No ausalt öeldes ma ei söönud väga imelik uuringuga, nõus, aga et et iseenesest nad muidugi järeldasid, natuke, võiks öelda üldiselt, et mängus on kindlasti individuaalsed faktorid, et see, kes õpib ja siis mõnes mõttes ka siis see, et kuidas õpiti, natuke on tunne, et võib-olla kõiki võimalikke uuringutüüpe sellesse pole lülitatud, võimalik, et ta on siis uuritud rohkem nendesse võib-olla siis tööstusvaldkonnad nagu kontekstis, aga võib-olla nagu muid nagu ajakirju, kus oleks võinud tulla rohkem selliste lisa nagu teavet. Et nemad on näiteks öelnud, et, et jah, et kui õppija saab tagasisidet, siis see on hea ja siis nad on öelnud, et et et kui õppijal on võimalik näiteks uuesti teemakohast videot vaadata, et siis see tuletab natuke meelde, aga siin on, mul on tunne, et siin on jäetud võib-olla arvesse võtmata õppimise soorituse erinevus. Et sooritus on siis see, kui asi tuleb meil korraks välja või tuleb kasvõi korraks meelde. Ma tean küll. Ja õppimine on siis see, kui või õpitud. On miski siis, kui see tuleb meelde selles olukorras, kus seda vaja on, siis ootamatult marker ongi see, et, et kui see tuleb meelde pikka aega pärast õppimisepisoodi ennast ja tegelikult see on ainuke viis testida, et asi on õpitud. Et kui kellelgi pärast vahetult video vaatamist miski meeles on, siis see ei ole õppimise tunnus, et, et põhimõtteliselt võiks nagu ikkagi vaadata lisaks ka nende järelduste poole, mis on samuti paljudest uuringutest kokku korjatud või siis ütlevad ikkagi seda, et sellise väga-väga tõhusa õppimise üks aluseid vajadus sama infot korduvalt meenutada, mis tähendab õpiprotsess tuleks üles ehitada niimoodi, et, et mitte kunagi ei kohtuks infoga ühe korra. Et vaid pärast esimest kohtumist oleks võimalik sattuda jälle jälle kunstnikesse olukordadesse, kus seda infot on vaja oma peast Kukkida. Ja siis me ei tule meile meelde ja see on täiesti okei, sest sel hetkel, kui me seda võisime meenutada, tegelikult juba me teeme endale kasu juba see mälusid saab tugevneda. Et pärast meenutamist on siis mõistlik vaadata, et aga kuidas siis päriselt oli, aga veel enne seda, et kuna see uuring viitab sellistele just keerukate oskuste valdamisele veel enne seda oleks ja hea õpiolukordades aina rohkem ja rohkem andmeid selle kohta on ikkagi luua neid olukordi, nii kus ei ole teooria ja siis praktika, mis on hästi tavaline, vaid pigem vastupidi, et enne katsuda ikkagi anda mingigi mõtlemise koht, kas mingi küsimus või mingi teemakohane probleem mille puhul on siis kindel, et CB tegelikult ei saa seda ära lahendada, aga ta väga palju paremini siis adub, et mida ta täpselt ei tea. Ja siis on selle teadmise talle esitamisel palju suurem tõenäosus, et see päriselt tema omaks saab. Ehk siis, kui inimene saab aru, mida ta ei tea, siis ta õpib ka selle osa ära, mida ta ei tea täpselt, et siis ta tegelikult tal tekkinud probleemi olemusest parem arusaam eriti just sellest osast, et mis seal siis tema jaoks raskuspunkt selles teemas. Aga kui vastupidi, keegi lihtsalt tuleb ja räägib sulle lahenduse ära või jututeooria või lahenduskäigu. Mida teha olukorras yks. Et, et siis tegelikult inimene ei pruugi üldse aru saada, et ega misse minu jaoks on tegelikult selles asjas keeruline, talle tundub kõik lihtne, selge, selge, sain aru. Aga hakkan tegema ja tegelikult alles siis sellest päris olukorras saan aru, et ei saanud aru, aga päris olukorras võib olla kallis. Ehk siis siia saate lõppu saame soovitada, et inimesed leiaksid üles need asjad, mida nad ei tea veel ja et need asjad, mida me ei tea, on essi mõistlike üles otsida õppides. Mitte siis, kui me oleme juba liivakastist väljas. Et, et jah, et just nimelt, et kuidas disainida seda kasuliku vea kohta või protsessi, on põhiküsimus. Aitäh sulle, Grethe täna stuudiosse tulemast ja aitäh teile, kuulajad, kohtume teiega juba homme samal ajal, seniks mõnusat päeva jätku puust ja punaseks, puust punaseks.
