Mis tänapäeval muret valmistab, on see kasvuhoonegaaside probleem ja tuntud need tõsiasjad, et kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris suureneb ja ennustatakse, et see võiks ka kaasa tuua ka kliima soojenemist. Samuti on üldtuntud sellised tõed, et selle tagajärjed võiksid sulada näiteks suurel määral mõlema poolkera liustikud tõusta meretase ja nii edasi. Kunagi see kindlasti ka kõik toimub, sest need on toimunud aastamiljonite vältel ja küllap toimuvad need muutused edasi. Vaevalt et nüüd kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni muutus, selliseid drastilisi kliimamuutusi kaasa toob, sest nad on ikkagi pikaajalised protsessid. Aga mis veel tänapäeval on tõsiselt pannud nii kliimauurijad kui ka poliitikud ja majandusinimesed mõtlema võimalike kliimamuutuste üle on tõepoolest see, et kui veel üks kümmekond aastat tagasi arvati, et kõik suuremad kliimamuutused on pikaajalised, esid võtavad tuhandeid aastaid, siis viimaste aastate teadustööd selles valdkonnas on näidanud, et tegelikult on ka viimase jääaja lõpus, mis Eestis lõppes umbes 10000 aastat tagasi. Ka selle lõpus on olnud väga järske kliimamuutusi, kus päevane keskmine temperatuur on mõnekümne aasta jooksul muutunud kuus kuni seitse kraadi. Ja see on nüüd väga selline järsk muutus tõepoolest. Ja on teada, et kliimasüsteem on ebastabiilne ja uuringud praegusel ajal ongi suunatud suuresti sellele, et uurida, kas meie süsteem on praegu, millise stabiilsuse astmest on ja kuidas siis inimmõju võib seda stabiilsust mõjutada. Teaduslikult põhjendatud ennustused ja modelleerimised näitavad, et tõepoolest kliima on praegu soojenemise teel. Nii et võib-olla tõesti õigus nendel arvavad, et järgmise sajandi vähemasti esimesele, kellel on veel rohkem oodata siin lumevaeseid talvi ja võib-olla tõesti peame suusatamiskohti otsima kuskilt põhjapoolt. Aga seda küll nüüd ette näha ei ole, et toimuks mingeid väga-väga järske muutusi, näiteks meretaseme tõusus või midagi taolist. Loomulikult need muutsid kogu aja on, aga nad on väga väiksed.
