Vikerraadio Reporteritund. Tere looduses aja veetmine ja liikumine mõjub hästi inimeste vaimsele ja füüsilisele tervisele. Eesti inimesed harrastavad looduses kõndimist, tervisejooksu, aga looduses toimuvad ka räätsamatkad, orienteerumised, jalgrattavõistlused ning looduses tahavad ennast proovile panna ka mootorratturid ja maastikuautojuhid. Ja neid harrastusi, mida saab looduses teha, võiksin nimetama jäädagi. Kuidas erinevad reklaratiivset tegevuse taga loodusesse ära mahutada ja mida teha, et inimesed saaksid olla looduses loodust kahjustamata. Seda tänases reporteritunnis. Arutlemegi saates on külas keskkonnaameti looduskasutuse osakonna juhataja Kaili Viilma, Eesti maaülikooli lektor Marika Kose, Tallinna ülikooli rekreatsiooni korralduse õpetaja Reeda Tuula-Fjodorov ja Eesti maaülikooli keskkonnakaitse ja maastikukorralduse professor Kalev Sepp. Mina olen saatejuht Kristo Elias, head kuulamist. Ja Tartu stuudios on mul esimesena külas keskkonnaameti looduskasutuse osakonna juhataja Kaili Viilma. Tervist, tervist. Tänane saade on veidi ajendanud teatud septembri lõppu Aktuaalse kaamera uudisest, mis võeti pealkirjana kokku. Et tervisesportlased ei mahu enam riigimetsa ära. Kaili, kas see on tõesti siis asjad nii hulluks läinud, et inimesed ei mahu enam loodusesse ära? No keskkonnaameti arvates ei ole asjad veel nii hulluks läinud ja, ja selle natukese vääritimõistmise klaarimiseks kohe tahaks esimese sõnumina öelda, et keskkonnaamet kindlasti kutsub inimesi loodusesse ja julgustab neid rohkem käima, rohkem seda loodust tundma õppima ja enda tervise nii vaimse kui füüsilise eest hea seisma. Aga, aga tõsi on ka see, et mõned kohad tõesti on meil suure külastuskoormuse tõttu kannatada saanud ja, ja meie sõnum inimestel oleks see, et kui te plaanite oma väljaminekuid, siis plaanige neid niimoodi mõeldes, et teie tegemistest võimalikult vähe jälgi jääks. Ja noh, kaitsealad, nagu te teate, on meil sellised erilise väärtusega looduskaitselised paigad, kus me arvame, et on siis ohustatud liike, haruldasi kooslusi ja kõiki muid selliseid loodusväärtusi, kontsentreeritult ja eriti rohkesti. Ja neid me kaitseme natukene karmimalt kui siis väljaspool kaitsealasid jäävaid territooriume. Ja samuti me teame ka väljaspool kaitsealasid on selliseid üksikuid liikide leiukohti, kus see inimeste massiline liikumine võib väärtusi kahjustada ja sealt me siis soovitame inimestel natukene eemale hoida, jätta nendele haruldastele väärtustele natukene rohkem ruumi. See võib olla orienteerujad selline spetsiifikaga, sealt sellest uudisest tuli välja, et orienteerujad, tal ei ole võimalik niinimetatud ägedaid radasid enam teha, sellepärast et neil on vaja sellist loodust, kust saab nii-öelda siis otse otse läbi minna ja pigem neid suunatakse tänasel päeval juba jooksuradadele terviseradadele. No me teame maaülikooli uuringust, et aastas toimuv ainuüksi orienteerumisüritust, tõsi, üle 300 ja nendest väga paljud toimuvad tegelikult kaitsealadel ja mõned nendest on sellised suhteliselt pisikesed, nagu on neljapäevakut näiteks mõnes kaugemas Eestimaa nurgas milleks ei olegi üldse kooskõlastus tarvis ja me arvame, et sellised üritused väga hästi passivad loodusesse. Meie mure põhiliselt on seotud selliste väga suurte massiüritustega, kus osalejaid on sadades või isegi tuhandetes. Ja vot seal me tõepoolest oleme seadnud selliseid tingimusi, mis kaitsealadega õrnadele piirkondadele neid jooksjaid ei luba või seavad neil selliseid kitsendusi, mis nende meelest selle raja teevad ebahuvitavamaks. Aga. Ma arvan küll, et tegelikult on ka väljaspool kaitsealasid säilinud väga huvitavaid maastikke. Noh, Eestimaal ei ole väga suur, me teame, et enamus sellest on juba orienteerumiskaartidega kaetud aga kui neid üritusi tõesti toimub väga suure sagedusega, siis võib juhtuda küll, et lõpuks need maastikud hakkaks korduma, tahaks uutesse ja huvitavatesse ägedasse paikadesse aga päris kõikidesse paikadesse, me arvame, et inimene suurüritustega ikkagi minna ei tohiks. Inimesi on tegelikult tulnud aina enam loodusesse oma tegevusi harrastama, kui neid oli võib-olla varem. No see kriisisituatsiooni aeg nüüd kaks aastat on natukene inimesi juurde kindlasti toonud loodusesse ka selliseid inimesi, kes seal varem ei kavatsenud väga käia. Aga, aga üldiselt ütleks, et inimeste see tegevusvaldkonda mitmekesistunud, et kui veel mõnikümmend aastat tagasi käisid inimesed looduses rohkem marjul või seenil või niimoodi üksi hulkumas siis nüüd tehakse rohkem selliseid üritusi, tõsi on, meil on rogaini ja et meil on kaitseliitlaste harjutused, meil on kaitsejõudude pused. Meil on ratturid tekkinud väga palju erinevaid, on paigid, on, on maastikurada tulid, on tavalised jalgratturid, meil on kelgutajad, tekki, metsa, meil on igasugused mootorsõidukitega liiklejad ja see kõik jätab oma jälje, sellepärast et need sellised massilisemad üritused, nendel on kahtlemata pikemaajalisem mõju. Kui üksikul hajusalt liikuval inimesel. No kuidas see süsteem üldse on, kui me tahame teha selliseid tervisespordivõistlusi, kus tuleb ikkagi palju inimesi kokku, et kuidas see kooskõlastamine siis keskkonnaametiga käib, et sinna peale saada? No koos kõlastajaid võib olla mitmeid, et näiteks suuremates linnades me teame, et on selline kord, et seal kohaliku omavalitsus tahab ka sõna sekka öelda, aga muidu keskkonna amet hakkab rolli mängima siis, kui see üritus tõesti kavandatakse mõnele kaitsealale, mis on siis meil rahvuspargid, looduskaitsealad, maastikukaitsealad ja sellisel juhul me soovitame siis massiürituse korraldajal esmalt vaadata meie avalik, kes kaardi rakendustesse näiteks on maa-ametil on olemas suurepärane geoportaal, kus on looduskaitse rakendus ja sinna vaadates on võimalik tegelikult näha ka liikumiskeeluaegasid, et see ei ole nüüd väga ammune rakendus ja me oleme ise selle üle hästi õnnelikud, et selline asi on inimestele kättesaadavaks tehtud. Kus te küll ei näe, kus keegi täpselt Ta elab, aga te näete sellist ilusat triibutatud punast polügoni, mille peale on märgitud siis liikumiskeeluajad ja need on siis erinevatel põhjustel inimeste suurema kogunemise jaoks väga õrnadeks aladeks määratletud ja sinna ei tahetud tohi teatud ajal siis ka üksikisikud minna, et tasub alustada sellest ja kõik muu, mis jääb sellest väljaspoole. See väga väärtuslik enam avalikkusele nähtav ei ole. Aga näiteks suuremate ürituste korraldajatel on võimalik taotleda endale ligipääs siis ka esimese ja teise kaitsekategooria liikide leiukoha andmetele, mille kuidas nüüd öelda mitte avalikuks tulemise eest, et siis vastutavad. Ja siis nad saavad arvestada ka oma tegevuse planeerimisel, nende eriti kõrge väärtusega liikidega. Aga kui on kaitsealal üritus kavandatud, siis me soovitame vähemalt 30 päeva enne selle kavandatud ürituse toimumist pöörduda keskkonnaameti poole võimalikult täpselt kirjeldada, mida ja kust te kavandate ja siis saab juba tingimused läbi rääkida. Kas neid kohti, kus saaks õigesti harrastada, kas neid on Eestis piisavalt? Me ise arvame küll, et igale tegevusele tegelikult leiab selle sobiliku koha või siis aja, et näiteks ka kaitsealadel Me taimeliikide kaitseks tingimusi ikkagi nagu vegetatsiooniperioodil, mida me siis loeme kuskil maikuusest kuni septembrini. Aga pärast seda noh, tegelikult taimestik on puhkeolekus ja siis seal liikumine suurt neid kaitsealuseid liige ei häiri, noh välja arvatud siis samblad ja samblikud, mis on aastaringid alla, mis nad kui neil lumikatet peale ei ole. Ja samamoodi on siis Nende haruldaste esimese kaitsekategooria linnuliikide pesapaikadega. Augusti lõpust on viimasedki kotkad ja mustad toonekured tegelikult pesitsemise lõpetanud ja siis võib seal maastikus vabalt liikuda, nii et vahel on oluline aeg, vahel on oluline ilm, vahel on oluline maastik. Aga me ise arvame küll, et sellised motoriseeritud võistlused, need võiksid siiski olla rohkem ette valmistatud aladel Gatendiga pinnasel, tehismaastik, kes nagu Ida-Virumaal on meil näiteks aheraineväljad ja nii edasi ja nendele looduses päris looduskeskkonnas jalgsi liikuvatele nendele me arvame, et on Eestis siiski ruumi küll, et meil on õnneks vähe. Kas on mõni mõni näide ka sellistest juhtumitest või kohtades, kus inimese sellise liiga tiheda liikumise tulemusena on loodus kahjustanud ja mida siis seal peab ette võtma, et pärast siis kuidagi taastada? Riigimetsa majandamise keskus tegelikult aastaid on teinud juba endal puhkealade seiret ja seal on ka kaardistatud taimkate kahjustusi ja seal tõepoolest on neid ka tuvastatud ja siis need leevendusmeetmed on põhiliselt see, et proovitakse siis sellele alale anda aega ja rahu panna piirdeid, suunata inimesi teise kohta niimoodi, et nad ei saaks kas siis masinatega igale poole ligi või siis nende liikumissuunad muutuksid, valmistatakse ette kas hakkepuidust või laudadest radasid või pannakse piirdeid näiteks. Aga selliseid Tallinna ümbruse metsi vaadates võib küll öelda, et nemad on küll hästi-hästi suure külastuskoormuse all ka väljaspool kaitsealasid, seal on neid radasid väga palju ja meie kogemus näitab, et kui üks jälg on juba ees, siis tulevad järgijad ja niimoodi need rajad nagu süvenevad ja põlistuvad. Ja see leevendusmeede ongi siis see, et proovida inimesi hajutada või siis mõned alad selle looduse ise taastumise võimaldamiseks mõneks ajaks sulgeda või piirata seal inimeste liikumist. Me oleme teinud kale uidetel, näiteks on proovitud kookosmattidega pinnase kindlustamist, kui need on lahti tallatud või sõidetud. Aga, aga noh, selliseid väga aktiivseid taastamise võtteid nüüd külastuskahjude likvideerimiseks Eestis seni ei ole küll tehtud. Kas riik kuidagi seda järelvalvet ka teeb, et kui on ikkagi suured üritused kus võib toimuda looduse kahjustamine, siis kuidagi riik jälgib seda või toimunud ja karistamised sanktsioonid pärast seda? Me ei taha väga karistada, sellepärast et eesmärk ei ole ju kedagi nuhelda, aga tegelikkuses on niimoodi, et kui keskkonnaamet annab loa välja mingisuguseks suurürituseks, siis nüüd sellest aastast me oleme ju koos endise inspektsiooniga, ehk nüüd seejärelvalvega ühes asutuses ja siis meie kolleegid saavad sellest teavituse ja siis nad ka ise hindavad ja vahel me anname ka ise suuniseid, et sellele üritusele võiks igaks juhuks kohale minna ja hoida silma peal, mis seal toimub. Ja siis paar aastat tagasi maaülikool meie väga hea partnerina alustas siis nende orienteerumisürituste seiret Ühes Eesti orienteerumisliiduga, mille eest me oleme neile väga tänulikud, et nad hakkasid teavitama, et millal ja kus neil on kavandatud üritused. Ja siis oli võimalik, kui enne vaadata nende punktide ümbrus näiteks üle fikseerida olemasolev olukord ja vaadata siis pärast võistlust, mis on toimunud ja kuidas see on mõjunud ja mõju oli erinev. Arvasime, et kui on selline kuivem, tahedam lame pinnas, seal ei tee see kontrollpunkt midagi. Samas mõnes kohas, kus on väga habras taimkatte ja, ja väga kuiv või järskude nõlvadel või soistes kohtades, sinna jäävad ikkagi jäljed teatud külastajate arvust alates ja siis maaülikool ka seirab, et kui kaua see jälksel looduses püsib, täpselt nii teevad nad aga näiteks ka räätsa matkajatega. Ehk nad on teinud lauset Allamis katsed looduses, et kui mitu inimest jätab, millise jälje erinevatesse märgala kooslustesse ja millal need jäljed siis kaovad ja nad tõesti need mõned jäljed püsivad seal juba nüüd kolmandat aastat, kui see seire neil käib. Aga karistustega on muidugi niimoodi, et noh, kui me tõesti avastame, et keegi on tahtlikult siis kahjustanud, võib-olla meie tingimusi jälginud, no siis see järelevalvepool saab teha ettekirjutusi, saab lasta heastada. See tähendab siis seda, et kahjustused lasta likvideerida. Aktiivselt ma tean vist, et on kõikides olnud selliseid ettekirjutusi, kus on murupinda kahjustatud mingite ürituste raames, et on pidanud pinnast tasandama ja seal uuesti murukülve tegema, et need murud nagu taastama võimalikult kiiresti. Aga enamasti jah, siis on mingid sümboolsed trahvid või näpuviibutusega, aga õnneks ma selle poolega ise ei pea väga palju kokku puutuma. Kuri olla ei ole tore. No igatahes inimesi ikkagi kutsutakse loodusesse, loodus on meie vaimse ja füüsilise tervise selline alus. Kasseline igaüheõigus looduses käia jääb meile ikkagi tulevikuks ka alles ja mismoodi see peaks olema niimoodi, et see inimese vastutus looduse säilimise osas ka oleks kogu aeg olemas? Et me ise tahaks küll, et maast madalast kõigile kasvatatakse sisse juba see teadmine, kui sa looduses toimetad, siis katsu seda teha nii, et sinust jääks sinna võimalikult vähe jälgi järele. Ei tasu liivakivi paljenditesse oma nime jäädvustada ega puutüvesse lõigata, ei tasu sealt midagi eriti kaasa võtta ja murda, et lihtsalt nautida ja kuulata. Ta on nagu kõige parem, meil on palju ettevalmistatud radasid. Me ei ütle, et inimesed peaksid käima ainult radadel, oh ei hakka, et kui te liigute niimoodi hajusalt oma perega võtke kätte, tänapäeval on väga head orienteerumisvahendit, loomulikult võite seda teha, aga enne vaadake, kellele te külla lähed, aitäh. Kas seal ei ole mitte liikumispiiranguid? Vaadake, kas te motoriseeritud sõidukid tohite kasutada. Ja üldiselt Igalühel meil on, Eesti põhiseadus juba ütleb, et meil on igalühel vastutus kasutada keskkonda säästlikult ja teda hoida ja talle tekitatud kahju hüvitada ja me oleme täiesti veendunud, et igaüheõigus peab säilima. Sellepärast et see on inimese tervise jaoks väga oluline. Ja, ja kui me selles looduses ka ei käi, siis me teda ei tunne, siis me ei oska teda hoida ja temast hoolida. Suur tänu selle intervjuu eest keskkonnaameti looduskasutuse osakonna juhataja Kaili Viilma. Aitäh teile ja minge kõik loodusesse. Järgmisena räägime sellest, kuidas looduses liikumise mõju üldsegi uuritakse. Ja mul on külas kaks inimest, kõigepealt Reeda Tuula-Fjodorov, kes on Tallinna Ülikooli rekreatsiooni korralduse õpetaja siin Tallinna stuudios ja Eesti maaülikooli lektor Maarika Kose, kes ühineb meiega Häädemeestest Skype'i teel. Tervist teile. Tere. Tere. No ma rääkisin hetk tagasi keskkonnaameti looduskasutuse osakonna juhataja Kaili Viilma ka, kes oli väga positiivne, ütles, et keskkonnaamet ei keela kedagi looduses olemast, kui nad on seal ilusti korralikult ja järgivad reegleid. Aga ometi see teema, et tervisesportlased ei mahu riigimetsa ära, on üleval natuke, räägime teiega sellest, teie olete seda asja natuke uurinud? Ma küsin kõigepealt Reedalt, et kas me oskame kuidagi kokku lugeda inimesi, palju meil üldse looduses nii-öelda sellist regulatsiooni, tegevust harrastavatena. Väga head statistikat kindlasti ei ole, aga liikumisharrastajate uuringud on nüüd siis need, mis seda kehalist aktiivsust Eesti elanike hulgas uurivad ja võib-olla see on mingisugune statistika, mis toetab seda, et noh, looduses liigutakse palju ja välitingimustes eelistatakse sportida. Et näiteks 55 protsenti elanikest peab seda nagu teemat huvipakkuvaks ja oluliseks vajalikuks ja vähemalt kord nädalas liikumisharrastusega tegeleb inimesi ka üle noh, 50 protsendi kindlasti. Ja noh, 91 protsenti elanikest peab seda liikumisharrastusega tegelemist väga oluliseks ja siia siis välitingimustes liikujad, et osakaal vähemalt pooled, kui mitte rohkem eelistavad nendest, kes siis on aktiivselt liikuvaid juba teha seda kindlasti välitingimustes, kas siis rattaga sõites, joostes kõndides matkates, et need on sellised domineerivad sellise kehalise aktiivsuse uuringu alusel. Aga ma saan aru, et looduse mõju koha pealt on siin väga erinev, et kas see on selline hajali üksi harrastamine või siis süsteemselt koos kuidagi võistluslikult või meeskonniti gruppidena harrastamine. Meie huviobjektiks praegusel hetkel ongi see, et kuidas selline intensiivsem hästi suure hulgaga koos liikumine keskkonnale ja võib-olla ka sotsiaalsele koormus taluvusele oma märgi jätab. Aga noh, viidatud sellele liikumisaktiivsuse uuringule siis selline 50 protsenti tegelikult liigubki omaette ja 15 protsenti omal käel, et seda pigema hajali iseseisvat liikujat on palju, aga samas on ju palju statistikat selle kohta, kuivõrd selliseid regulaarselt entusiastide suurematel üritustel osalevad. No Marika kui palju üldse maailmas ja Eestis on uuritud, kuidas siis inimesed oma sportliku tegevusega mis ei ole ju otseselt tahtlik looduse kahjustamine, ikkagi loodust ja kooslusi kuidagi mõjutavad? Jah, ma püüdsin siin natukene selle üle mõelda, kuidas need uuringud on siis, mida ma olen siiani lugenud või minu tudengid on neid ülevaateid teinud. Ja täpsustuseks eelmisele küsimusele siis, mis Reedale oli tõepoolest RMK taristul näiteks, kus siis tõesti loendatakse Eestis külastusi loenduritega või erinevatel muudel moodidel aastal 2020, ehk eelmisel aastal RMK aastaaruande järgi käis oli siis kokku 2,9 miljonit külastust aga see tähendabki siis seda, et need inimesed viibisid siis kas RMK puhkealadel, randades, matkaradadel ja enamasti on need alad siis ka mingites sellistes kaitsealustes piirkondades väga vähesel määral ka lihtsalt riigimetsas, millel ei ole otsest kaitse kala määratud. Et selle vastasega, mis ma nüüd sisse juhatasin, jaan selleni, et looduses liikumise mõju on maailmas uuritud päris palju, see on alguse saanud kuskil viie 60.-test. Siis kui inimesed hakkasid rohkem liikuma matkaradadel ja eelkõige siis kaitsealadel ja seda otseselt liikumise mõju on uuritud just see, et kuidas näiteks siis need erinevad külastuskoormused erinevatele metsaradadele on mõjunud. Hiljem siis on tulnud juurde see, et kuidas see külastus mõjutab näiteks neid Lindamis seal radade ümber on, et nad ei saa seal hästi pesitseda, et see häirib neid, et rahvast on palju või ka siis mürasisene, uuri tud veel hiljem. Siis on püütud uurida ka neid mõjusid, mis on siis näiteks selliste suurematele loomadele. Et teada on, et näiteks prügi ja prügikastid meelitavad juurde loomi kes siis üritavad seal toitu leida ja hakkavad võib-olla sagedamini külastama neid piirkondi. Nende selline rutiin saab häiritud, on uuritud sellist tavalist rekreatsiooni, hiljem tulid juurde siis need sellised suuremad noh, üritused ja nüüd viimastel viimasel kümnendil on hakatud siis uurima ka nende erinevate vahenditega liikumist. Aga enamasti on siis ikkagi need uuringud seotud nende looduskaitsealadega. Ja, ja võib-olla vähem siis sellise muu Rekratsiooniga tegelikult noh, selliseid igasuguseid keerulisi aparaate või uusi liikumisviise, ka neid väga palju uuritud ei ole nende mõju loodusele, sest need tegevused on nii uued ja need probleemid võib-olla tulevad alles tüki aja pärast, kui harrastused tekivad. Et see on nagu see, et neid uuringuid võib-olla. Aga kui nad on Austraaliast, Ameerikast või soome kaljude pealt, siis need võib-olla ei kohaldu Eestile, et see on nagu kaasa nende uuringute probleem, et neid võib olla tuhandeid väike uurimusi. Lõputöödena kuskil Ameerikas, näiteks Kanadas, Austraalias on kindlasti palju aga ei olnud kindel, et me saame peale metoodikas külvavat. Saan aru, et maaülikoolis on ka tehtud tegelikult ju päris mitmeid lõputöid sarnastel teemadel. Maaülikoolist me olemegi hakanud seda uurima ja see huvi tuligi siis sellest, et üks viis aastat tagasi siis hakkas jällegi tunduma või tuli nagu signaale just looduskaitse või selliste keskkonnaharidusinimeste poole pealt, et kuidagi inimesed ei püsi enam matkaradadel või siis nende erinevate vahenditega liikujad looduses. Et see tavaline reklaratsioon, et seda enam ei ole nii palju, vaid kõik see muu tegevus nende erinevate vahenditega on ka jõudnud sinna kaitsealadele. Sest meil on ikkagi taristu kaitsealadel enamasti põhimõtteliselt oleneb siis uurinud eelkõige harrastajaid, oleme küsitlenud inimesi, et kus ja kuidas neile meeldib oma harrastusi läbi viia, on päris con uuritud sukelduja siis Tallinna ülikooli poolt, meil on olnud aeru ja siis supilauauuringut, meil on küsitletud siis jalgsimatkajaid ning koeraga jalutajaid, et kuidas nemad käituvad. Jaa, jaa, tunnetavad siis looduses liikumist ja meil on olnud ka neli uurimust orienteerumisest üksis pinnase osas kolm tükki siis erinevaid selliseid sotsiaalseid aspekte ning Me oleme uurinud ka räätsadega jalgsi tallamise mõjusid, siis rabas Sogooslustele, et tasapisi neid uuringuid teinud. No nüüd me jõuame sellise uurimuseni või projektini, mil, mille nimi on harrastusliikuja ja jälg looduses, mida te siis nüüd koos Tallinna Ülikooliga teete ja see on üsna värske projekt, nagu ma aru saan. Mina võib-olla oskaks selle nimetatud projekti eest rohkem kõneleda, kuna selline eluprojekt, mis seda nime kannab, on tegelikult Tallinna Ülikooli üleülikooliline kohustuslik õppeaine, kus kõik üliõpilased peavad osalema ja siis me panime selle nimeks harrastusliku ja jalajälg looduses. Ja selle sisu ja vorm. Ja noh, see, mida me seal teeme, kõik pärineb meie ühisprojektist maaülikooliga, kus siis mina ja Marika oleme eestvedavad jõud. Ja Marika suudab pastele täpse nimetuse siin ette lugeda. Ja neil on projekt, mille nimi on Rekratiivsete sportlikke turismitegevuste mõjud kaitsealadel ja tegevuste ning huvigruppide tegevuspaikade kaardistamine ja see viimane lauseosa on erita külastust. Korralduslike soovituste väljatöötamine. Sellest inspireerituna sai projekt alguse, kuhu kaasame tudengeid ja kes siis kasutatav Sa tahad samamoodi metoodikat, mida me selleks kikiprojektiks kasutama ja rakendama, et keskkondlike koormustaluvuse hinnata Ta ja ka sotsiaalseid koormustaluvuse hinnata praegusel hetkel on valdavalt keskmes siis keskkondlikud mõjud ja me oleme võtnud objektideks harrastus, liikumisüritused, kus intensiivne harrastus toimub ühe ürituse raames näiteks mulgi rattamaraton või Alutaguse rattamaraton, kus on vähemalt 500 inimest aga ju üle sõitmas ühe poolepäevase aja jooksul. Ja siis me oleme pannud ajaliinil oma mõõtmised keskkondlike koormustaluvuse hindamiseks paika selliselt, et vahetult ennem üritust vahetult pärast üritust siis kuskil kolm, viis kuud hiljem sellest ürituse möödumisest ning kindlasti lähen hakkab kevadel uuesti mõõtma, kui siis loodus on saanud uuesti taas ärgata ja vastan ka siis taastunud piisavalt, et me saame vaadata, mis on juhtunud talvega nendesamade radadega. Ma saan aru, et just praegu nendest välitööd, et tuid, need üritused toimusid ja need mõõtmised just käisid. Üritused olid meil suve jooksul ära toimunud, seekord oli siis sügisene NM talvele ja looduse uinumist toimub mõõtmine, kus tudengitega vaatasime, mis on siis suve jooksul juhtunud ja noh, selline ennatlik võib-olla vaatlustulemus võib olla see, et eks ta taastub, aga väga märkimisväärne on tavaline rekreatsioon, mis selle suve jooksul sealt üle on käinud. Et ega, ja praegusel hetkel midagi selle ürituse ja selle kohta veel midagi öelda ei saa, kuidas sellest on taastunud vaid nüüd siis peame ikkagi andmeid vaatama teise pilguga ja ka konteksti ja kogu selliste muud koormust hindama ja analüüsima. No ma küsin seda, et väga paljudes valdkondades eluvaldkondades on hakatud oma keskkonnajalajälje peale mõtlema, et regulatsioon on ka üks nendest paljudest, eks ju, et see ongi juba selle osa, et me, me, me peame mõtlema, mida me seal looduses teeme ja millise jälje me sinna jätame. Ja, ja see on üks tore osa, mitte tudengid ise noh, ütlevad et tegelikult pärast selles ELU projektis osalemist vaatamata sellele, et tal ei ole erialast, kas siis bioloogia, geograafia või, või sellise loodusteaduste tundmise tausta olles siis kehakultuur, rekreatsiooniajakirjandusalusharidus, kust iganes nemad siis tulevad meie projekti, et nad, et juba projekti sees ja selle vältel protsessis hakkavad enda ümber hoopis teistmoodi vaatama ja nägema, kuna Nad on tundma õppinud metoodikat ja on sunnitud selle käigus enda ümber ringi vaatama ja jälgi nägema. Nii et nad, nad on sellised väga tänuväärsed juba juba selle teadlikkuse tõstmise osas olnud. Ma küsin niimoodi, et ma saan aru, et see projekt on üsna ikkagi algusjärgus, mõõtmised alles käivad, et kas ikkagi lõpuks need tulemused võivad tähendada, et midagi nendes üritustes muudetakse kuidagi selle toimima, ühisviisi muudetakse, et seda vähem see vähem loodust kahjustaks või mis, mis see võiks olla seal, see tulem? Seda ei tea öelda, on ju, kas läheb halvemaks paremaks, kas kõik on hästi, kas kellelgi on sellest midagi väga halba või, või tegelikult on kõik selline piisavates piirides, mida me kõik aktsepteerime seal looduses liikumise ja jalajälje tugevuse osas. Aga kindlasti me saame sealt selliseid häid metoodilisi võtteid, et hinnata, et kui sellist samasugust asja teha teises keskkonnas, siis mis on selline võimalik jälg, mis sinna jääb ja, ja vastavad osapooled siis teevad omi järele tähendusi, mis sellest on. Kas see siis on looduskaitsealasel maastikul piirkonnas või siis on lihtsalt rohealal ja meil oleks vaja teada, et mida siis, mis siis juhtub selle kohaga, kui sealt 500 inimest üle käib? Samas võib-olla ka selliseid tulemusi tõesti kui siin hüpoteetiliselt kõikide, kus saab soovitusi anda, et tuleks selle raja trassi valikul ja paikapanekul võib-olla jätta üks mingi konkreetne lõik selleks aastaks kasutamata valida üks muu lõik selleks ajaks, et ta saaks nüüd taastuda aasta kaks, lihtsalt teha rada ümber. Marika soovisid täpsustada sinna juurde Et kindlasti seda otsustab ikkagi keskkonnaameti spetsialist, kus ja mida ta lubab, et meie ei saa seda teha küll, aga me saame näidata, milliseid jälgi üks või teine tegevus siis jätab. Ja, ja siis on juba see otseselt mõtlemise koht, eks ole. Et nagu Reeda ütles, et me alles nüüd mõõtsime, me peame järgmiseks suveks oma tulemused esitama juulikuuks ja me siin natukene vaatasime neid andmeid siis ja tõepoolest noh, igal sellisel suuremal üritusel olgu siis käib platsist üle 500 jooksjat või ratturit sellel mõju ja seda on võimalik tuvastada ja me oleme see meetod, mida me püüame siin katsetada, see täiesti toimib küll, aga me oleme märganud nüüd just selle nädalavahetusel, kui me käisime isegi suurem mõju, kui sellel ühekordsel üritusel on olnud näiteks peale seda, kas mingit jooksu või rattaüritust kas kolm või viis kuud, seda täiesti tavalist nuut, rekreatsiooni, mis seal toimub. Et, et ka see on nagu hüppeliselt kasvanud, et kui RMK siin ütleb, et tal on 2,9 miljonit külastust, siis oma aladele, eks see on 300000 inimest rohkem kui eelmisel aastal. Siis, kui on veel lumeta talved ja kõik muud asjad, siis üritasin, mõju on kindlasti suurem, tegelikult me hakkame jõudma ka sinna, et tavarekreatsioon mis neil teedel ja radadel toimub, et sellel on see jalajälg päris suur ja, ja seda taristut peab siis hakkama täiesti vaatama selle pilguga. Kas neid kõiki neid radasid ja asju peab tegema natuke teisele pinnasele, mis kannatab inimesi rohkem, või tuleb seal neid kohti tugevdama hakata. Et, et me isegi ei räägi nendest spordiürituste osas, ma räägin ka seda tavarekreatsiooni teemat ja eraldi on siis veel need eraldi rajad, mis tekivad siis näiteks mingite Rograinide orienteerumist või muude liikumiste osas siis metsas ka nendes osas me oleme katseid teinud ja nüüd me siis üritame siis jälgida, et mis seal siis saab ja kui kiiresti need alad taastuvad, nii et meil kindlasti on soovitusi. Aga seda, et meie tööd pärast hakatakse midagi ära keelama või mingisugust asja kinni panema, see ei saa olla võimalik, pigem ongi see, et kuidas paremini teha, kuidas teisiti teha, et siis vältida neid probleeme, mis võivad kaasneda looduskaitsealadel, näiteks. Aga kui me läheme siia üldisemale probleemile, kas kas meie metsas või lootuses on siis kitsas, kas meil on kitsaks jäänud või millest see suur probleem ikkagi on? No ma olen siin nüüd just ka enne seda, kui see teema nüüd niimoodi avalikkuses läks selliseks kuumaks jällegi nõu pidades erinevate inimestega, siis ilmselgelt see kitsas tuleneb mitmest asjaolust, üks asi on see, et inimestele meeldib, vaata need teatud tüüpi maastikud, meie küsitlustest ja uuringutest on ka välja tulnud inimesed soovivad viibida metsas või, või siis roheluses looduses, nautida seda, see on jalgratas, turit, purjetajate kui jooksjate, kui sukeldujate kõigi selline esmane motiiv ja seda ilusat loodust, kus siis endast tõesti laadida oma akusid, olla eemal teistest inimestest, seda meil ainult kaitsealadel varsti järgi. Ja taristu ja ligipääs ja selline turvaline liiklemine saab toimuda ka ikkagi nendele ettevalmistatud puhkekaitsealadel. Aga mujal me teame, eks ole, järjest metsanduslik tegevuse Makosutus läheb selliseks. Ta nii loomad peavad sinna kaitsealadel ära mahtuma, kui ka siis kõikne, et puhkajad ja harrastajad igasugustel tegevustel ja seda metsa on teatud piiratud kogustes, seal on veel ka looduskaitselised ikkagi olulised need aspektide piirangud. Ja siis me saamegi lõpuks öelda, et metsas on kitsas, sellepärast et, et selles alles jäänud kaitsealal ja allesjäänud nendes metsades võis Endel maastikel, mis meile kõigile meeldivad. Et, et siin on nii palju neid huvilisi, et kes kõik tahaksid seal midagi teha või saadav elada ja ümber Tallinna on asi nagu eriti keeruline, sest ümber Tallinn on ikkagi olnud ajalooliselt selline roheline vöönd, metsad, rohealad ja suur osa on sellest ju täis ehitatud ja ka viimase 20 aastaga on elanikkond koondunud Tallinna lähiümbrusesse. Mis tähendab, et ümbert Tallinna lisaks sellele, et seda rohelust on vähemaks jäänud, on elanikkond kasvanud, ehk see surve on nagu topeltkasvanud. Me täna siin kurjustav, need on põdrad ja karud lausa linnas. Aga tegelikult on ju inimene sinna nendesamade põtrade karude elualale tunginud, enda elualad sinna asemele teinud. Ja meil ongi seda, seda ala, kus kõigile meeldib olla, ongi vähe ja ümber. Tallinn on meil kindlasti juba mitte ainult kitsas, vaid väga kitsas. Võib-olla Valga taga metsas, see ei ole nii. Ta sa ikkagi vajutasid praegu siin sellele mäda paisele ja osutasid ka siin tõesti riigiprobleemidele, et kuhu, kuhu meie loodus üldse on suundumas võib olla, küsin siis alternatiive, et mida siis teha, et kui ma küsin niimoodi, et kas näiteks suunata tead teatud tegevusi, siis sealt ilusast loodusest ära hoopis tehismaastikele, kas see võiks kuidagi ka mingisuguseid mõjusid päästa? Reeda? Ma usun, et need tehismaastikud on ka üsna põnevad ja seltskondadele tegevustele, mis pakuvad väljakutseid ja sellist vaheldust ja eripära, võib-olla uut teadmist ja kogemust täitsa sobivad, aga seda ei saa nende teadmata teha, et siin mitte kaasata neid sihtrühmi, keda arvame, et neile võiks nad rohkem sobida siis pigem ikka ennem arutleda ja rääkida kellele, millised maastikud kõige rohkem meeldivad oma tegevuseks ja siis üheskoos neid otsuseid vastu võtta, et see on üks mu mõte. Ja olles ise selline seikleja tüüp ja ka orienteeruja, siis mulle küll väga nad meeldivad, need tehismaastikud vahelduseks käia, kuigi metsas on ka väga ilus ja tore, et neil on oma võlu kindlasti. Aga noh, ega neile ka väga kergesti alati ju ligi ei pääse. Kui me vaatame seda rummud, mis on siin hästi lähedal, siis pool sellest on noh, eraomandis ilmselt ja siis nüüd kaevandatakse ühes ääres veel, ma olen kuulnud, et sukeldujad on täitsa ta nüüd Kohilisele ajal sattunud ja ega siis Ida-Virumaal ka iga kell sinna toredasse. Kaevandusalale Aidu alale ei pääse, seda peab ikkagi taotlema ja nii edasi. Need on sellised olulised otsused kõigile osapooltele läbi arutada. Marika lõpetuseks ka, et mis teha, mis, kuidas see tasakaalupunkt üles leida, et et inimesed saaksid meelepärast tegevust looduses harrastada ja loodus ise ka säiliks. No esimene asi kõik algab sellisest planeerimisest ja selle planeerimisdokumendist otsustest kinnipidamisest, ehk siis et Meil on palju looduses liikumise taristut loodud kaitsealadele, sest see on kaitsealade eesmärk. Nüüd peaks tõsiselt hakkama mõtlema sellele, et kas meil on kohti väljaspool kaitsealasid ka kasvõi majandusmetsades see majandustsükkel ikkagi on ju mitukümmend aastat kas on võimalik rajada mingisuguseid objekte ja ligipääsu parklat ligipäästee sellistele kohtadele ja ka rääkida siis erametsaomanikega ka suurkorporatsioonidega, kellel on päris palju ikkagi maad ja suured tükid, et kus on võib-olla võimalik alternatiivselt võtta kasutusele siis neid ressursse, et neil tegelikult küsitlusest tuleb välja, et peaaegu 90 protsenti inimesi ja ettevõtjaid eelistab kasutada riigimaad ja suur osa 75 protsenti ikkagi liigubki kaitsealadel, et see tuleb välja nendest harrastajatest. Ja noh, see tulebki sellest sellepärast et taristan seal ja kindlasti seesama, mis täis seda kõike kohta ütlesid ka see on kindlasti lahendus, et meil on küll ette nähtud, et ammendatud karjäärid ja sellised alad peaksid olema rekultiveeritud ja võib-olla ka rekreatsioonialadeks. Aga see, millal seda tehakse ja see kohustus nagu ei ole päris selline noh, nii-öelda siduv, et nüüd kohe, et kui see ala on ammendunud, et siis siis luuaksegi sinna need võimalused, et neid võimalusi on. Aga nagu me aru saame siin praegu probleemidest, et võib-olla neid tasuks siis nagu rohkem mõelda ja võib-olla on ka mingeid meetmeid võimalik selleks siis näiteks rakendada läbi Kitty või, või mingite muude selliste Euroopa Liidu fondide, et nüüd on küll alanud uus periood, ma ei tea, kui lihtne on seda kõike välja töötada. Aga noh, alati saab järgmiseks korraks, et, et ma näen, et siin on vaja tõsiselt nagu planeerida, motiveerida maaomaniku, olgu selleks riik, eraomanik või ettevõtja. Intervjuu eest. Rõõm on tõdeda, et inimestele Eesti loodus jätkuvalt meeldib, inimesed tahavad seal olla, teie uurimus, projekt jätkub ja loodetavasti saame sellest palju targemaks. Et kuidas siis see jälg loodusharrastaja jälg looduses on ja kuidas seda võiks väiksemaks teha. Minuga rääkisid Marika Kose, Eesti maaülikooli lektor ja Reeda Tuula-Fjodorov, Tallinna ülikooli rekreatsiooni korralduse õpetaja. Viimase külalisena ühine meiega ERR-i Tartu stuudios, Eesti Maaülikooli Keskkonnakaitse ja maastikukorralduse professor Kalev Sepp. Tervist. Tere päevast. Me jõudsime eelmises intervjuus tõdemuseni, et me oleme oma looduse kasutamist kehvasti planeerinud ja seepärast on looduskaitsealadele surutud nii hapra looduse kaitsmine kui inimeste väga erinevad regulatsiooni tegevused, mis kahjuks alati omavahel kokku ei sobi. Ja ühe alternatiivina jõudsime ka tehismaastike teemani, kuhu siis teatud tegevused võiksid paremini sobida, kui kui ohustatud liikide kõrvale. Küsin siis Kalev, et teie olete uurinud asja uurinud õpetajate seda teemat, kuidas meil Eestis nende tehismaastikke on. Meil on päris palju tehismaastikku kui me vaatame arvuliselt objekte kui ka pindalaliselt. Et kindlasti kõige suuremat ei salad on meil Ida-Virumaal, mis on seotud põlevkivi pealmaa kaevandamisega. Et siin me räägime tuhandetest hektarit teste. Ja kui me vaatame teisi maavarasid, liivakarjääre, savikarjääre, kruusakarjääre, paekivi, Tolo, kivikarjääre, siis neid on meil ka ikkagi viis-kuussada. Vähemalt ma vaatasin huvi pärast, et kui palju on hetkel aktiivseid kaevanduslube. Teid on ka ligi 800, et neid karjääre on päris päris palju üle Eesti. Kas on, need on sellises seisukorras maastikud, mida võiks nüüd kohe kasutada, et keegi tahab sinna midagi peale tegema hakata, kas mingisugust rattavõistlust mootorratta 44 kohe saab kasutada või millises seisus need on? No igasugune kaevandustegevus tegelikult, et juba algfaasis eeldab seda, et sellel alal oleks ka olemas visioon, kuidas seda ala siis pärast kaevandamise lõppu hakatakse kasutama. Et tihtipeale on sel alal nagu potentsiaal olemas. Aga ma arvan, et kohe nagu kasutama hakata ikkagi, et tuleks nagu vaadata, kas see ala sobib üheks või teiseks tegevuseks, noh, niisama matkata ja käia nähtavasti võib küll. Aga kui planeeritakse mõnda motospordikeskust või ate vede ringi, siis see ikka eeldab nagu kooskõlastamist planeerimist. Et sinna päris niisama peale minna ei saa tegelikult see kohustus taastada on ju nendel nii-öelda selle ala kasutajatel või kes, kes seda ala tegid nii-öelda tehislikuks olemas ja et peadesse peab kuidagi olema taastatud. Ja ta peab olema muudetud ohutuks, see on nagu tehnoloogiline taastamine ja tihtipeale siis ka juurde bioloogiline taastamine või, või on juba mingisugune visioon, et me taastame selle ala siis veekoguks matkarajaks või hoopis ohustatud liikide elupaigaks, et see võimalus on ka olemas, et meil on tegelikult ikkagi jäänud neid vanu karjääre, kus tegelikult mõni ette võtma. Ta on läinud pankrotti, ega meil on ikkagi, ma arvan, poolsada või rohkem karjääri, mida ei olegi tegelikult taastatud ja seal on lihtsalt loodus võtnud selle ala üle. Ja mõnikord on need tulemused on päris head. Et meil oli mõni aasta tagasi just üks magistritöö, kus võrreldi siis taastatud karjääride, lindude, liigilise koosseisu ja arvukust. Taastamata karjääride ja neid taastamatu karjäärid olid tegelikult linnurikkamad. No aga läheme sinna revolutsioonitegevuse poole peale, et kas on ikkagi Eestis näiteid ja ma tean, et on, et kus selline endine kaevandusala või, või karjäär on tehtudki rekreatsioonialaks, sinna saad tõesti tulla ja asju ja teha. Jah, selle paarikümne aastaga, kui maaülikool ja mina olen selle teemaga tegelenud, on tegelikult päris palju muutunud ja muutunud paremuse poole. Et kui me läheme võib-olla sinna 2000. aasta alguses, siis oli meil tõesti Aidu karjäär, oli selline eesrindlike piirkond, kus arendati seal Kohtla-Nõmmel välja alternatiivtegevused, puhkealad, safarid, suusarajal suusanõlva nõlvad. Aga nüüd tegelikult neid näit. Neid on päris päris palju ja just suuremate linnade juures, et kui me mõtleme, kas oma koduliga tatart too siis ka Tartus on seikluspark, on tehtud endise karjääri lumepark on tehtud endisse karjääri noh, rääkimata sellest, et meil on kassitoome ka kunagises karjääriselt tase muidugi juba iidamast-aadamast seal või kui me võtame Tartu lähiümbruses, et väga hästi on planeeritud lähte, spordi ja puhkekeskkond. Et neid näiteid on ja kui me võtame Tallinna, siis samamoodi Lasnamäe pae park või männiku veespordikeskus liivakarjääris. Et neid viimasel 10-l aastal on päris palju juurde tulnud. Ja praegu võib-olla tõesti Aidu karjäär või ütleme siis Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseum kui ka Aidu karjäär on väga head näited, et Aidu karjääri tegelikult enne kui karjäär suled aastal 2012 juba neli, viis aastat varem mõelnud, et see oleks tore koht, üks korralik veespordikeskus teha kaasaegse sõudekanaliga. Ja tolleaegne Maidla vald seda ka väga tugevasti toetaks, et need on niuksed, head head näiteid. Ja samamoodi on tegelikult mõnes kohas välja arendatud motospordikeskus, et alesti Raplamaal on üks niisugune näide. Ja neid, neid, neid on veel. No kas inimesed on need piisavalt üles leidnud või soovitakse sinna minna, et kui ikkagi probleem on selles, et me oma väikestel looduslikel aladel ei mahu kõiki asju tegema ja me peame mõtlema nendele loodusväärtustele ka, mida me seal kaitsema. Kas on inimesi piisavalt suunatud nendele aladele, kas nendele aladele on ka näiteks taristut rajatud, et inimesed saaksid sinna minna, et see ei oleks kuidagi läbi. Muda sumpamine, kui inimene tahab mingit üritust seal näiteks teha? Ma arvan, et siin on tõesti üks probleem selles, et need kaitsealad on tegelikult nagu inimestele paremini teada kui, kui need uued arendused karjäärides. Et siin peaks kindlasti nagu teavitustööga rohkem tegema. Ja need, mis on tõesti nagu suurobjektid, nagu Kiviõli puhkekeskus Aidule, nemad paistavad ikka kaugele välja ja nad ongi selle eesmärgiga planeeritud, et siia tuleksid inimesed mitte ainult kohalikust vallast või maakonnast, vaid tuleks Eestis, Eestist ja kaugemalt. Aga teiste osas nähtavasti ja alati võib-olla ei peagi nagu teavitama, et, et inimesed tuleksid kaugemalt. Et võib-olla mõni rajatis olekski nagu oma valla rahva jaoks, et kui me mõtleme, et motosport on tugevasti tõusuteel meil on järjest rohkem enduro multikaid, ATV siia teisi motomasinaid, et olekski nagu koht ümbruskonna elanikel, kus ennast välja elamas käia. Ja, ja siin on muidugi ka näiteid, kus on nagu väga hästi välja arendatud kogu infrastruktuur, parklad, tualetid, et kui ma võtan sellesama lähtenäite ja mõni mõni koht on lihtsalt niisugune tore koht, kus saaks krossi sõita, aga mingit struktuuri välja ei ole arendatud, et siin on veel tegemata tööd päris päris palju. No Ida-Virumaa tegelikult oma potentsiaali üritab tegelikult rakendada, et kui meil sealsed ara on hästi palju siis see Aiduse, Ida-Virumaa fjordid ja Ida-Virumaa kui seiklusmaakond, et seal on tegelikult seda potentsiaali ju küllaga tõesti ka Eesti ja rahvusvahelises kontekstis. Et mida, mida võiks seal veel teha? Suhteliselt et noh, et lisaks Aidule, meil võib-olla lähiajal läheb ka kinni Narvaga, mis on veelgi suurem, mille üle üle 100 ruutkilomeetri tehistehisala ja kindlasti osa teise ala on väga sobiv sõjamängude mängimiseks, aga, aga kindlasti on seal ruumiga siis puhketegevusteks, orienteerumiseks ratt sabaspordiks või rattaspordiks. Et tegelikult Ida-Virumaaturismikeskus on väga tubli olnud, on väga hästi seda seiklussport seikluspuhkust müünud. Et lisaks Aidule on tegelikult ju veel väga tore Kurtna järvistu ja pannjärve liivakarjäär. Ja, ja kõik need tehistehismäed, et Ida-Virumaa, ma arvan, on nagu seiklus. Turismi eesvedajaid olnud Eestis. Samas ikkagi, lõppkokkuvõttes on seal ka selles tehismaastikus, see looduse taastamine ja taastumine inimeste jaoks ka ikkagi väga oluline, et, et ei taheta näha ka sellist puhast liiva tausta, ainult et tahetakse, et seal oleks ka taimi ja puid ja, ja loomi, et, et see käib seal käsikäes. Jah, tähendab, ega inimene ei taha minna nagu monotoonse maastikul, sa nagu lähed, ühe korra saad elamuse kätte ja enam tagasi tulla, et sellepärast need kaitsealad on kindlasti oma mitmekesiselt palju, palju atraktiivsemalt. Et sa saad, et nautida oma lemmikspordiala ja tegelikult ka nautida seda loodust mis tegelikult mõnikord on konfliktis. Võib-olla jah, tõesti, neid alasid oleks ka nagu teadlikumalt kujundada, et praegu on nagu tõesti valdavalt metsastamine ja seda valdavalt okaspuuliikidega. Et võib-olla taimestamisega saaks kaasa aidata, kui või natukene ka pinnamoele kaasa aidata. Et lisaks inimeste jaoks karjääride taastamisel me peame mõtlema ka loodusele, et et ka see mõtteviis on küllaltki uudne Eestis, et endistes karjäärides rajada siis ohustatud, et taime või loomaliikide elupaikasid ja õnneks ka selle tööga alustatud. Kas selliseid asju häid näiteid on tegelikult ka välismaalt tuua, et on, on sellised asjad õnnestunud? Ja välismaalt on päris päris palju häid näiteid, meil on nagu pikem kontakt olnud Põhja-Prantsusmaa Badekalee piirkonnaga kus on, meil oleks väga palju õppida, et üks asi oli see, et ent enne kui viimane söö vagonett tuli maa alt välja. Nad juba unistasid, et see piirkond võis kunagi jõuda Unesco maailmapärandi nimekirja. Ja see oli siis kuskil 1990 et 20 aastat teadlikult planeerisid, kujundasid, et noh, seal küsimusi mitte ainult maastikus, küsimus on ka nendesse kümnetesse sadadesse kaevandushoonetes ja kuskil 2000 aastaarvuga eksida 2013 või 14. See lilli piirkond saigi Unesco maailmapärandi nimekirja. Ja seal on ka tegelikult ääretult ääretult Mitmekesine taastamine, tähendab, et objekt on päris palju. Aga seal kombineeritakse tegelikult puhkevaba aja veetmise võimalusi. Taastatakse elupaikasid, tuuakse sobivaid kasvukohti või elupaik lindudele kahe paiksetele. Ta on hästi selline kompleksne kompleksne nägemine ja neid puhketegevusi on ka päris palju, et tavaliselt on ikkagi mõned tiigid kalastamiseks. Et seal prantslased minu jaoks on huvitav, neid pakub lihtsalt püüdmine, kalastamine, huvi, et kalad lastakse vette tagasi, et vähemalt see näkkamise tunnelid käes oli niukene, niuke eriline, aga seal on mägiratas ratsutamine veekogudel purjetamine, Laine lauas ja nii edasi, et, et seal nagu tervik, terviknägemine. Kas selline eeskuju ja selle rakendamine näiteks nendel aladel, mida tegelikult tõesti lisaks Ida-Virumaale on meil ju ka siin Tallinna lähedases päris palju võiks säästa meie sellist habrast looduskeskkonda ja, ja suunata neid inimesi mitte kohustuslikus korras, aga lihtsalt ise juba sinna juurde, sest need on ahvatlevad. Ja ma arvan küll, et see on väga inimlik käitumine tarbija südame, kus nagu parem, et, et mina lähen küll, et nende teisaladel on tegelikult väga hea potentsiaal midagi erakordselt sinna kujundada. Et, et see oleks noh jah, et ega me vägisi ei saa kedagi sinna viia, aga aga kui seal on nagu paremat vaheldusrikkam maastik, saame rohkem elamusi, siis kindlasti inimesed võtavad selle pikapeale omaks. Ja samas metsiku looduse hoidmine on kasulik meile kõigile. Absoluutselt et, et kindlasti osa koormusest läheks tehistehisaladele ja siin on meil päris palju tööd teha, aga, aga õnneks ma ütlen, nähtan, viimasel viiel-kuuel aastal on olukord muutunud ja üks väga tore käsiraamat, mis ilmus aastal 2007, oligi ehitusmaavarade uuringu ja kaevandusalade korrastamise käsiraamat. Ja seal ka väga põhjalikult, nagu näidatakse ära, mis on nagu Euroopa kogemus eri tüüpi karjääride taastamisel ja mis on ka Eesti nagu parimad näited seal motospordikeskustena, puhkala, keskustena või kultuurisündmuste läbiviimiseks. No loodame siis, et neid parimaid näiteid võetakse kasutusele ja inimesi saab suunata aga sinna teise keskkonda ja need pakuvad meile rõõmu ja, ja me saame rohkem siis säästa oma metsikut loodust. Aitäh selle intervjuu eest. Eesti maaülikooli keskkonnakaitse ja maastikukorralduse professor Kalev Sepp, aitäh. Ja aitäh kõigile tänastele saatekülalistele ning loomulikult kõigile kuulajatele. Tänane saade on valminud Lifib kliin Eesti projekti raames Euroopa Liidu LIFE programmi toel. Helirežissöör oli Anna-Maria korral ja saatejuht Kristo Elias kuulmiseni. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.
