Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, ilusat esmas päeva, alanud on teadusuudisteminutid puust ja punaseks, mina olen Sandra Saar ja sel nädalal oleme luubi alla võtnud siin saates loodusega seotud teemad ja selleks puhuks on stuudiosse külla tulnud zooloog Randel Kreitzberg. Tere randal. Tere, Sandra. Täna algas selline projekt, mis kannab nime kajakas ja Tartu Ülikooli teadlased veedavad siis kuus nädalate ühel saarel Haapsalu lähedal. Selle saare nimi on kakrarahu. Randel, mis saar see selline on? No Eesti rannikumeres on teadupoolest neid pisikesi rahusid ja saari tuhandeid paar 1000 vist kindlasti ja, ja üks nendest siis, mis seal Matsalu lahe seal Puise neeme tipus asub, on kakrarahu ja seda kakrarahu on siin viimaste aastakümnete jooksul uuritud väga põhjalikult, Kalev ratiste oli selline mees, kes, kes pidevalt seal siis nendel kajakate silma peal hoidis neid regulaarselt rõngastas ja, ja paniga siis kirja, et millistel kajakatel, millised järglased on siis järglastele pandi omakorda rõngad ja nii põhimõtteliselt tuli teada kõikide nende pesade kohta sadade linnupesade kohta, et kes kellega on sugulased, kes, kui vana on, kes millal sündis ja, ja oli nii-öelda üks kõige paremini läbi uuritud kajakakoloonia. Ehk siis see saar ongi selline linnusaar põhimõtteliselt. Ja ja me käisime seda siin kevade poole talve vaatamas ja siis oli sinna merejää, oli sinna kuhjanud, sinna saare peale selliseks tohutuks jää kuhilaks ja põhimõtteliselt kuiva maad sealt alt ei paistnud aga tegemist on sellise pisikese saarega, mis tähendab võib-olla seal sihuke natuke põhimõtteliselt jalgpalli väljaku suurune või, või pikkupidi natukene pikem ja vist isegi põõsaid, tee, kasva tavaline selline rohukate on seal ja siis mõned suured kivid ja siis seal kivide vahel igasugustes lohkudes ja seal ja kruusa vahele mätaste vahel on siis neid igasuguseid kajakaid erinevaid liike nüüd kahjuks ka juba kormoranide sinna kalda kinnitanud ja merelindudele seal väga meeldib ja kuna ta on siis ka selle Matsalu rahvuspargi kaitsealal, siis siis nad on saanud seal ennast hästi tunda. Tänasest alates järgmised kuus nädalat, teadlased nüüd veedavadki selle kakrarahusaare peal, sina kaasa arvatud, mis te teete seal? Seal jah, mina, mina veedan kaks nädalat, aga kaks inimest on seal tõesti kõik need kuus nädalat ka kohapeal. Alguses me viime kogu varustuse sinna kohale, sõidame paadiga hästi palju seal edasi-tagasi ja hakkame tähistama, pesasid sellepärast, et nendes kajakauuringutesse on jäänud selline paariaastane paus. Ja siis nüüd on vaja uuesti vahepealsed linnud, keda ei ole siis nii-öelda nagu märgistatud ja kes pole endale rõngaid jalga saanud, on vaja siis vaadata, et kui palju neid pesasid seal olles on, kui palju on selliseid linde, kellel ei ole rõngast ja siis on vaja valida siis ka need piirkonnad ja need linnud, kellega me hakkame siis oma uuringut tegema, et tassime sinna suure hunniku igasuguseid puuposte, mida me siis kirvega taome, maasisse iga pesa juurde tuleb üks postpostil on siis niisugune identifitseerimisnumber ja kui siis linnud siis seal pesades on, siis me hakkame selliste spetslõksudega neid kajakaid püüdma ja neid järjestuses märgistama otsast. Ja mis te sellega teada tahate saada, kui te neid kajakaid märgistate? No alguses me paneme neile sellised värvimärgised, et jala ümber, et eristada neid kajakaid, kes siis meie uuringus osalevad, aga me märgistame ka teised ära. Ja, ja mis meie siis kogu selle nii-öelda uuringuplaan edaspidi on, on see, et kui meil nii-öelda postid on sinna maa sisse löödud, linnupesad on välja valitud siis osadele lindudele. Me hakkame toitu andma ja selleks toiduks on Peipsi järve kala ja teistele lindudele me hakkame toitu andma, aga nende toiduks on Saksamaalt reostunud Kiili lahest pärit kala. Ja, ja siis põhiline, selline nagu uurimisküsimus ongi see, et, et kui meil on siin terve hulk uuringuid igasuguste toksiliste ainetega, kus ma tea, süstitakse loomadele lindudele toksilisi aineid sisse ja on teada, et see mõjub neile halvasti. Aga selliseid uuringud, mis on selliste reaalselt keskkonnas olevate kontsentratsioondega, sest tegelikult ega keskkonnas on meil hästi palju igasuguseid aineid, aga hästi madalates, konsentratsioonidest selliseid uuringuid on hästi vähe ja nii me siis võtamegi needsamad, et kalad, mis on nii-öelda päris keskkonnast või loodusest pärit platsis nii-öelda suhteliselt puhtast Peipsi järvest, teised siis mõnevõrra reostunumast Kiili lahest. Toidame neid kalu lindudele ja vaatama, et kuidas nende tervist mõjutab. Ehk siis põhimõtteliselt lähete sinna saare peale linde toitma. Jah, võib-olla öelda küll niimoodi, et meil meil oli siin 200 kilo seda kala mõned päevad tagasi imesin, peenestasime seda suure hooga. Pakkisime topsidesse. Külmutasime ligi 1000 topsi sellist nii-öelda kala, kuidas siis nimetada seda püreed või pasteeti või, või kotleti? Tegime lindude jaoks valmis ja jah, me lähme neid toitma, aga eks me võtame mõned analüüsid. Seda, kuidas lindude toitmine välja näeb, selles mõttes, et linnud ikkagi ju liiguvad ringi, et kuidas te, kuidas te kindlaks teete, et nad just teie toitu võtavad, mitte ei lähe seda ise püüdma. No esiteks, ega meie eeldagi, et kogu nende nii-öelda päeva toit pärineb sellest, mis meie annavad, et tõepoolest nad samal ajal käivad püüavad ise sealtsamast merest üht koma teist või käivad, söövad vihmausse mõne põllu peal ja see meie toit on üks osa siis nii-öelda. Ja siis teine häda on tegelikult ka see kajakad seal ju ikka kraaklevad, kaklevad ja naabrid võivad panna nii-öelda vale toidu endale pintslisse ka, et käia üksteise tagant pätsamasse. Me teeme neid asju kindlaks vaatlustega, filmime kogu seda eksperimenti ja vaatleme neid linde ka ise ja, ja need nii-öelda külmutatud kalapätsid lähevad siis sinna pesade kõrvale. Ja me paneme neid natukene rohkem kui, kui ainult nendele pesadele keda me siis nagu uurime, vaid paneme naabruses olevatele pesa talle ka sellepärast, et muidu tõesti nad nii-öelda naabrid, keda me ei uuri, tulevad ja lapsavad nende uuringu lindude eest selle toidu ära. Ja te tahate seda ka ju teada, et kuidas toit võib mõjutada veel sündimata linnupoegi? Veel sündimata ja sündinud poega siit ka. Ja, ja ka seda, et kas see mõju on nendele poegadele erinev. Et on hästi teada, et klassikaliselt peaks olema kõige esimene linnupoeg, see, kes kasvab kõige suuremaks ja tugevamaks, kuna tal esimene kooruja, sest tal on selleks kõige rohkem aega. Aga on väga hästi teada toksikoloogide poolt, et munemine oli üks, viis emaslinnul toksiliste ainete kehast väljutamiseks ja suht suure tõenäosusega saab see esimene poeg ka kõige suurema portsu toksilisi aineid, mis siis teda omakorda siis kahjustavad. Ja siis üks põnev küsimus ongi, et kas võib olla niimoodi, et tänu sellele keskkonnareostusele ei ole enam eelisseisus esimene poeg või äkki on hoopis poeg number kaks, ehk siis me võrdleme omavahel neid kajaka poegisid ka, paneme poegadele numbrid ja värgid. Kuidas te teada saate seda, et milline kajakapoeg esimesena koorub? Me käime nüüd iga päev vaatamas ja märgistame need munad, mis on nii-öelda juurde munetud, nendele paneme munade tekkimisele, paneme siukseid järjekorra numbrid peale ja siis, kui pojad hakkavad sündima, siis need, kes iga päev käime vaatamas, kui on üks poeg sündinud, paneme talle rõnga jalga. Järgmine päev vaatame, järgneb poegadel sündinud, paneme jälle uue rõnga jalga. Et nad päris niimoodi tunni ajastu vahel, ega vist ei tohiks. Mina oma lapsepõlvest mäletan seda, et linnupesa juurde ei tohtinud kunagi minna siis, kui oli see nii-öelda koorumise protsess või üldse, kui munad pesas olid linde häirida ilmselt seda uuringut läbi viies te peate ka mingis osas mõtlema selle peale, et kuidas tagada see, et linde ülemäära ei segaks. Ja kindlasti, et ilma põhjuseta neid sinna häirima minna ei tohi, sellepärast et see tekitab ju ka kõik lisastressi ja võib ka segada meie uuringu tulemusi siis kõiki neid linnupoega siidiasju palja käega ei katsu väga erinevatel põhjustel ei ole, ei ole see hea huvitav aspekt on ka see, kas, sest huvitav on, aga et nad ju tegelikult ju võitlevad vastu ja ega nad kajaka vanemad võivad olla väga agressiivsed ja meil on spetsiaalselt lahkmütsid peas, sellepärast et, et kui nad tulevad nokaga lööma, et siis päris nii-öelda pead katki ei lööks. Et jah, me, me püüame olla niivõrd vaatlikud kui võimalik, aga paratamatult noh, natukene me neid seal häirima. Ja olete arvestanud sellega ka, et linnud võivad teid ennast ka rünnata. Ma seda täitsa natukene pelgan, aga, aga eks me kohapeal näeme. Sellel teie projektil on väga tore veebileht ka, kus on tõesti hästi inimlikult selgitatud, mida ja miks te teete ja mida te uurite ja iga samme saab kirja ka pandud ja seeläbi tegelikult on võimalik teile selle kuue nädala jooksul kaasa ka elada ja lähemalt, et saada osa sellest, kuidas teadvus sünnib. Ja kui see saade täna siin läbi saab, siis ma jagan seda lehekülge ka puust ja punaseks Facebooki lehel, nii et kellel on huvi siis kaasa elada sellele protsessile ja näha, kuidas teadust meie silme all tehakse, siis minge fake Bucky, otsige üles puust ja punaseks lehekülg ja sealt juba leiate selle. Aga aitäh sulle, Randel täna stuudiosse tulemast ja soovime siis edu, et kuus nädalat saare peal läheksite kergesti sinu kaks nädalat, aga teistel kaastöölistel siis kuus nädalat. Ma loodan ka, et ilusad ilmad tulevad. Meie aga tänaseks lõpetame aitäh kuulamast ja kohtume teiega juba homme samal ajal, seniks aga mõnusat päeva jätku. Puust ja punaseks, puust ja punaseks.
