Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, head kuulajad, alanud on teadusuudisteminutit puust ja punaseks, mina olen Sandra Saar ja sel nädalal räägime teile loodusega seotud teemadest. Ja külla on tulnud Tartu Ülikooli zooloog Randel Kreitzberg. Ja Ta on suurem osa kuulajatest mingil hetkel tundnud isu mõne väga konkreetse toidu järele. Ja täna me räägimegi lähemalt sellest, et mis neid isusid tekitada võib. Randel, kui sina peaksid praegu valima, mida sa süüa tahaksid, siis mida? Kuna mul siin stuudios natukene võib-olla suu kuivab, siis siis ma seksin hea meelega ühe apelsini praegu. Aga tuleb välja, et kõht ja aju on omavahel ühendatud ja see, mis toimub kõhus, võib mõjutada ka meie isusid. Kuidas nii? See on väga lihtne, kuskilt peavad ju need signaalid tulema, et mida ühele inimesele või kehale või või loomale vaja on. Ja sellist asja nagu meie nii-öelda vaba valik või soov, ma ei tea, kas seda üldse eksisteerib. Et põhimõtteliselt meil käib pidev selline kehasisene signaalide saatmine, ühed signaalid on siis närvisignaalid on ja mis närvirakkude abil mööda meie keha ringi tuiskavad ja teised signaalide siis keemilised maalid, mida vahendavad hormoonid, on terve hulk igasuguseid väikseid, selliseid info, kemikaale, mis liiguvad näiteks mööda meie veresooni ringi ja viivad ühest organist teise infot. Ja, ja siis, kui meie aju ütleb meile, et vot nüüd söö apelsini või Mobimine, joo klaas vett, siis väga tõenäoliselt on see signaal ajusse tulnud kuskilt kust iganes kohast, siis kus on väiksemat sorti vedelikupuudus või siis on mingisugune vitamiini puudus ja, ja vitamiinipuudus siis näiteks sealt soolest, siis nendesamade info kemikaalide abil jõuab ajju ja meie siis tajume seda. Sellise söögiisu-na. Tihtipeale need isud ei ole alati võib-olla kõige tervislikumad, et pisutabki näiteks mingisuguse rämpstoidu järele, näiteks tahame kas pitsat või midagi sellist siis vist ei ole ju kehas otseselt midagi puudu või kuidas? No eks ta on selline evolutsiooniline taak natukene meile, et evolutsiooniliselt on kogu aeg olnud puudu meil suhkrust ja, ja sellistest toitlejatest proteiinidest võib-olla. Et Nendega peab siis nii-öelda võitlema, aga seal samuti signaali tulemused, et kui meil veresuhkur langeb allapoole, siis signaal meieni jõuab ajuni ja siis esimesena tekib ikka isu millegi magusa järele. Üks näide, mis iseloomustaks seda olukorda, kõige paremini, on see, et mõnikord sa võid süüa mingisugust toitu, hästi suure koguse, kasvõi sedasama pitsat või nii-öelda rämpstoitu. Ja sul on natukese aja pärast jälle kõht tühi. Tähendab seda, et sa ei ole mingisuguseid vajalikke aineid kätte saanud, mida tegelikult sinu kehasult küsis nendesamade signaalide tulemusena. Aga samas teinekord sa võtad mingisuguse pisikese salati või mingisuguse pokke kausi, kus on hästi palju igasuguseid erinevaid taimesid ja juurikaid, käidi pähkleid ja asja ja sa mõtled, et oi jeerum, sellest küll suur mees kõhtu täis ei saa, pikk päev ka. Aga sa saad sealt kõik oma vajalikud ained kätte ja, ja seal on pärast mitu tundi hea olla. Et selliste näidete peale mõnikord tasub täitsa mõelda, et, et need ei ole juhuslikud ja kasvatanud endale meelde jätta ja võib-olla noh, me oleme ikkagi õppimisvõimelised isendid, et, et õppida siis. Teadlased nüüd vaatasid ka seda teemat lähemalt ja nemad uurisid seda hiirte peal, kuidas nad täpselt uurisid? Ja nad uurisid siin 30 hiire peal, kellel siis puudusid kõhus mikroobid. Ja ma ei tea, kuidas nad seda tegid. Neid mikroobe seal kõhus kuidagi üldse ei olnud, kes mingi karmimat sorti klistiir või midagi, aga sina võtsid kolm loodusliku hiireliiki, kes on siis erineva sellise söömisharjumustega osalane rohkem herbioorsed, osad vähem ja siis kandsid nende looduslikke hiireliikide soolebakterid nendesse ilma bakteritel Ta kiirtesse üle ja siis vaatasid siis nende toitumiseelistusi. Ja mis sealt siis selgus, olgugi et see, see teadmine meil käib siin infovahetussoole ja aju vahel ja meie keha väga targasti ütleb, et mida meil on vaja süüa, siis tuleb välja, et meil on seal sellised kaabakad, bakterid, kes häirivad seda infovahetust ja teinekord nii-öelda indutseerivad või, või tekitavad selliseid signaale, mis on tugevamad ja võimsamad. Ja panevad meie aju tegema asju, sööma neid asju, mis neile endale rohkem meeldivad või mida neil hetkel vaja on. Ehk siis neile maitseb. No täpselt ja häirivad kogu meie kehasisese infovahetuse ära, see on nagu nagu arvutiviirus, kes ei lase kõikidel asjadel toimida korralikult. Aga kuidas neist lahti saada? Bakterid ei, meil ei ole vaja bakteritest lahti saada, aga seal on meil vaja, aga sellest, et nad ei tahaks halbu asju. No aga, aga vaata, nemad elavad seal, meil on neid vaja, me tahame, et nad oleksid õnnelikud. Me võime ju neile aeg-ajalt anda neid asju, mida nad tahavad süüa täpselt nii nagu nagu kõikide selliste uute teadusuudistega ongi, et et me siin nagu päris vastustelissaa kõikidele oma küsimustele, et kas see on nagu hea või halb, et nad häirivad seda infovahetust ja kas me peaksime tahtma selle vastu võidelda. Et seda me veel ei tea. Me saime alles äsja nüüd teada tänu siis endale Ameerika Pittsburghi ülikooli teadlastele, et selline asi üldse toimub ja, ja siis ehk siis nii-öelda järgmised uuringud võib-olla aitavad siis järgmistele küsimustele, vastad. Eestlastel on ju selline väljend ka, et leiba luusse laskma, mis tähendab põhimõtteliselt siis seda, et pärast sööki väheke tahetakse pikutada ja ega see väljend ju ka ei ole päris niisama välja mõeldud, vaid tihtipeale pärast suuremat söömist tulebki tohutu uni peale ja hea meelega laseks leiba luusse. Kuivõrd mikroobid seda mõjutavad, et meil pärast söömist uni peale tuleb. Ja siin oli ka üks üks selline aminohape, mida, mida nad siis ka uurisid, oligi trüptofaan. Mille kohta siis noh, kuna nad olid Ameerika teadlased, siis nad rääkisid kuni söömisest, et noh, et igaüks teab, et kui palju kalkunit sööte tänupühade ajal, et siis pärast seda tuleb uni peale. Aga et trüptofon on siis selline aminohapet jõuab ajju ja siis seal muudetakse, muudetakse ta ümber, serotoniin yks, mis on selline selline hormoon ja, ja see omakorda mingil hetkel melatoniin yks siis melatoniin on siis see asi, mis teeb mind uniseks. Ehk siis ja leiba luusse laskmise põhjus on samuti see, et sellest toidust mingisugused ained on siis jõudnud meie ajju ja muudetakse seal sellisteks hea tund õnnetunde hormoonid, eks serotoniin oli ja siis sealt edasi ka sellisteks unisust tekitavateks hormoonideks, nagu melatoniin minu arust isegi osad nii-öelda unerohud või tabletid on just nimelt sedasama melatoniini sisaldavad. Igatahes kui teil järgmine kord mõned isud peale tulevad, siis tasub mõelda ka selle peale, et kas äkki kehal on mingisugustest toit lainetest puudujääkide, siis saate kehale neid vastavaid toitaineid anda ka. Aga meie selleks nädalaks lõpetame, aitäh, sule Randel sel nädalal erinevaid elusloodusega teemasid lahti seletamast. Ja aitäh teile, kuulajad ning soovin teile ilusat päeva jätku. Puust ja punaseks, puust ja punaseks.
