Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere, raadio kahes alustab puust ja punaseks ja teadus ja tehnoloogiauudiste rubriik. Sel nädalal oleme maateaduste lainel. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning minuga koos siin Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn. Ning täna räägime ühest olulisest elemendist meie planeedil, milleks on lämmastik. Me teame, et lämmastik on meil õhus päris palju. Et see on aine, mida vajavad taimed kasvamiseks ja et sellega on aeg-ajalt probleeme. Jaan Me oleme, noh, mina olen päris palju kuulnud seda juttu, et, et näed, põllumajanduses kasutatakse nii palju lämmastikväetisi ja, ja kõik see lõpuks jõuab veekogudesse ja ja toob kaasa nende kinnikasvamise ja Läänemeres surnud tsoonid merepõhjas ja nii edasi, ehk siis ühelt poolt. Me räägime sellest, et kohati on meil lämmastikku planeedi ringluses liiga palju. Täpselt nii ja nüüd siis selline väga prominentne Ameerika teadlaste töörühm, kellest ka väga kuulsaid nimesid vähemalt teadvuse vallas on tulnud välja noh, mõnes mõttes võib öelda nagu vastupidise seisukohaga või noh, mis tegelikult küll loomulikult täpsustab. Meie olemasolevat teadmist ja see kiirelt kokkuvõttes on siis, et looduslikes ökosüsteemides lämmastikku pigem jääb just nimelt vähemaks. Mis, mida see endaga kaasa toob, kui taimedel ei ole seda lämmastikku. Lämmastikust ehitavad taimed valkusid ja, ja ilma valkudeta. Taim on, on üks vaene ja kidur taim ehk siis see, see muudab küll fundamentaalselt seda ökosüsteemi, ehk siis kui, kui terve mets näiteks kannatab lämmastikupuuduse all, siis ta lihtsalt ei kasva. Kui kliimamuutuste seisukohast näiteks rääkida siis otseselt, et ka tähendab seda, et metsad ei seo süsiniku nii palju, sest et et neil lihtsalt ei ole millegi külge seda süsiniku siduda, nad mingil määral võivad neid suhkruid toota, aga taim ise on ikka ju huvitatud. Kasvamisest ja kasvu piirab just lämmastik. Ja sealt edasi siis see ahel on see, et kui need ökosüsteemid on, on kidurad, siis nad pakuvad vähem neid neil ökosüsteemi teenuseid, millest ka inimene kasu lõikab, seal puhas vesi, puhas õhk ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja seesama kliima tegelikult siin on, siin on tugev noh, öeldakse teaduses positiivne tagasiside, ehk siis mida, mida rohkem me kliimat muudame, seda rohkem ta veel teiste mehhanismide järgi veel võimendub see kliimamuutus. Kas küsimus on ainult selles, et see on lämmastik on kuidagi siis ebaühtlaselt jaotunud, et kui tõesti nagu põldudel ja veekogudes on seda liiga palju. Kas meil on mingisugune mõte või idee, kuidas seda looduslike ökosüsteemidele lämmastikunappust siis kuidagi leevendada? Me ei hakka ju ometi neid väetama väetistega. Kaks küsimust oli, ma vastan kõigepealt esimene, et mis selle taga siis on, et, et kuna see on suhteliselt uudne seisukoht, siis, siis ka autorid ise noh, nad ei, ei paku välja sellist ühte ja lõpliku mehhanismi, et, et miks õieti need ökosüsteemid lammastikust vaesuvad, aga võib-olla kõige selgem tendents on seesama süsihappegaasi kontsentratsiooni järsk suurenemine ehk siis seda nimetatakse süsihappegaasiga väetamiseks lausa ehk ta taimedele kes siis fotosünteesivad ju oma elu alusena ehk saavad sellised esimesed toitained õhust fotosünteesi kaudu ehk siis mida, mida rohkem neil seda õhusüsiniku saadaval on, seda rohkem nad seda ka seovad, nad seovad seda siis ka lämmastikuühenditest ehk siis nendesse samadesse valkudest, aminohapetest paljudesse teistesse. Ehk ehk siis iseenesest sellest seletusest piisaks, et, et aru saada, et mida, mida rohkem taimed fotosünteesivad, kasvavad, seda, seda vähemaks jääb ka lämmastiku noh, arvestades siis ka, et, et isegi see kõik see väetamine ja mida meie teeme inimesena ja, ja ka õhu kaudu lämmastikureostus sadenemine. Et see on ikkagi suhteliselt kiiresti käib nendest ökosüsteemidest läbi, jõuab pigem nagu sa mainisid vette ja võib-olla mingite ühendite abil näiteks naerugaas ka atmosfääri, aga see siis ei, ei kuhju, seda ei jää piisaval hulgal taimedesse. Aga nüüd siis see veel keerulisem küsimus, et mida, mida teha annab? Ökosüsteemide jah, looduslike ökosüsteemidega nagu nagu öeldud, et, et vist ka kõige kõige hullem ja stallinistlikum looduse planeerija vist jah, ei, ma ei mõtleks Lausalist. Ei kujutaks ette Lausalist väetamist, et võib olla väga palju muud. Ei olegi teha, kui arvestada sellega loodusest eeskätt siis metsadest, soodest ei pruugi tuleviku kliimamuutuste leevendamisel olla nii palju abi, kui, kui meil siiamaani on olnud, ehk siis peame rohkem jällegi ennast kokku. Ja, ja ma arvan, mida ta viitab järjekordset, on see, et kui me räägime kliimamuutustest, siis, siis me ei saa rääkida ainult süsihappegaasist ja selle kontsentratsioonist atmosfääris, vaid vaid see võrgustik ja need mõjud selle ümber on nagunii palju mitmekesisemad eme alles avastame neid, nagu seesama see lämmastikupuuduse aspekt. Mis sellest jutust jääb mulje, et see on tegelikult ikkagi üsna tõsine probleem ja me ei ole seda seni täies mahus teadust. Täpselt nii see on, ehk võib olla lihtne soovitus oleks ikkagi olla. Olla jah igasuguste aineringet mõjutamisel ettevaatlik, et siin praegu jah, tuleb tõesti, võib tulla igalt poolt selliseid üllatavaid seoseid välja. Et targem oled, kas oleks kuidagi vähem intensiivselt või siis kinnisemates süsteemides? Jah, näiteks toitu toota ehk siis mitte sellistel maad ja ökosüsteemi raiskavatel viisidel ja, ja meetoditel. Selline oli tänane puust ja punaseks, rääkisime lämmastikust, mida ühtaegu on meil planeedil mõnedes kohtades liiga palju ja teistes olulistes kohtades jälle liiga vähe. Stuudios olid Arko Oleski Jaan Pärn. Täname kuulamast ning sel nädalal meil üks maateaduste uudis on teie jaoks veel varuks, selle teadasaamiseks liituge meiega taas homme kõike head. Busse punaseks. Puust ja punaseks.
