Kajakat teab igaüks. Selleks, et näha kajakaid, pole tänapäeval vaja minna tingimata vee äärde. Kajakad on oma elualasid laiendanud sügavale mandrile. Nad pesitsevad nüüd ennekuulmatus paigus küll müüridel külma majade katustel, koguni linnamajade katustel ja isegi puu otsas. Naerukajakate nääklemine prügikastile on linnainimesele looduse hommikutervitus. Hõbekajakas kuulutab valju kisaga oma võimu ja väge üle tervete linnakvartalite. Prügimägedel jäävad kajakad maha, kallutatavad prahikoorma alla. Ennemalt oli teada. Eestimaa mandrimaa rabades elutsevad hõbekajakad käivad merel toitu otsimas leitakse saartel keset Soome lahte mandrimaa karusnahafarmiloomadele toiduks hakitud lihast jäänud luu puru. Rohkem kui üks raadiokuulaja on kaevanud oma kirjas kajakate üle võimutsemisest teiste tasalike kenade lindude üle. Aru pärinud, et kunas üks kord kord majja saab. Aga kajakad ei hooli kaebekirjadest. Nemad siginevad täie jõuga, teevad oma lärmaka seltskonnaga aina uusi ja uusi linnakvartaleid. Ja üle võimutsevad aina uutel ja uutel mere saartel. Ja keegi ei muuda seal midagi, sest keegi ei oska ega saagi midagi muuta. Hakkad on liiga vintsked, linnud selleks, et neist kuidagiviisi lihtsalt lahti saada. Ja nii-öelda vähendamiseks lind ka ei sobi sest keegi ei usuks seda, kui ühel päeval äkki öeldakse, et kajaka liha suurim delikatess või et viimane mood nõuab enda ehtimist kajaka sulgedega. Suitsukana pähe ei ole võimalik kala kajakat kaela määrida kõige näljasemale inimesele sest meie maitsmismeel teab, mis tema teab. Kajaka nuhtlus on niisugusel kujul inimese enda loodud ja päevakorrale tõusnud. Viimase paarikümne aasta jooksul. Me kuuleme nüüd mõnede kajakaliste hääli, need on meie kõige merelisemat kajakaliigid tõmmukajakas, hõbekajakas, merikajakas ja kalakajakas. Tõmmukajakas on seniajani Eestis veel mere saarte linnuliik aga mujal pesitseb taga järvedel ja suurematel jõgedel. Meie võime kohata tõmmu kajakate üsna vähe arvulisena, nii Soome lahe kui ka Lääne-Eesti saartel. Kuulame tõmmukajakakoloonia häälitsusi. Need olid tõmmu kajakate koloonia hääled tõmmukajaka-ga võrreldes hoopis arvukam ja elujõulisem linnuliik on hõbekajakas. Hõbekajakas ongi see lind, kes vallutab linnamajade katuseid oma pesade tegemiseks ja kes pesitsejad on olusid uurinud ka juba Tallinna linna uutes rajoonides. Teda kuuleme läbi aasta, sest prügimäed kindlustavad talle talve toiduse hõbekajaka. Seal on madalam kui tõmmu kajakal sest taandamugajakast ka suurem. Kuulakem kõigepealt hõbekajakate erutatud koloonia häälitsusi. Ja nüüd muid hääli hõbekajaka elt sekkaga hüüdu, mida võiks vahest nimetada hõbekajakalauluks. Nõnda kõlasid hõbekajakate häälitsused mere saartel. Olgu öeldud. Hõbekajakas Eestis paiguti ka raba laugastelda turba aukudel pesitseb. Meie suurim kajakas on merikajakas. Merikajakas on merelind, tema laugastele pesa ei tee järvedele samuti mitte. Kus lahtist merd seal aasta läbi, mujal pärast jää sulamist. Ta häälitsused on madalamad kui ühelgi teisel kajakal. Kuulake esiteks lennuhäälitsuste kutset. Seejärel merikajakate salka. Need häälitsused kuulusid meri kajakatele. Kalakajakas ei vaja lähemat tutvustamist, ta üsnagi tüütute pealetükkivad. Kisa võib kuulda nii merel kui maal. Kalakajaka lon, palju häälitsusi. Meil on kuulamiseks pakkuda kisa, mida kajakad lasevad kuulda lennul ning pulmakombeid täitva kalakajaka paari duetti. Kuulake, need ongi kalakajakad. Need olid mere saartele iseloomulike kajakate häälitsused. Järgmine aabitsa lehekülg on tiirude päralt.
