Te kuulete täna lendude laule roostikest jõgede ojade äärest. See valik on järjeks eelmisel teisipäeval kuuldud linnulauludele. Ta sisaldab kaks roostikku lindu ja kaks lindu jõgedel ja ojadel. Need on rootsi Chitaja ja kukkurtihane lind ja vesipapp. See on ühtlasi viimane aabitsa lehekülg sisenete roostike linnuhäältega. Edaspidi kuulete juba helisid uuesti ja viimasest peatükist. Nimelt kultuurmaastikel ja nende helid tiga lõpetame oma koolikursuse teemal Eestimaa looduse hääli. Üks iseloomulikke ja meeleolukamaid linnulaulusid kõigis paigus, kus iganes leidub roostikku, on rootsiitsitaja laul. See kuulub niivõrd suurte väikeste roostike juurde et veekogude ääres metsas hea linnu tundjagi segadusse ajab. Rootsiitsitaja alustab laulu juba kevadel, vara märtsis ja aprillis. Kohe pärast siiajõudmist ja laulab juulikuuni. Üksikud isaslinnud on tähelepanelikult kuulama, seal üksteisest eristatavad. Aga üldiselt laulavad nad kõik vaikselt ja nende laul jätab pisut argliku või koguni saamatu mulje. Rootsiitsitaja ei laula kõige pimedamates öötundidel, ent alustab varahommikul enne päikesetõusu koos aed-lepalinnuga kuulakem, nüüd üht rootsiitsitajat Matsalu lahe roostikust. Kõige juurdekuuluvaga taustal. Laulis rootsiitsitaja. Kukkurtihane jõudis Eestisse lääne poolt 1900 viiekümnendatel aastatel. Teda leitud Matsalu lahel, Pedja jõe alamjooksul ja Teenuse jõe äärest. Nii ka Emajõe luhalt Tartu ligidal. Ta on seega meil väga haruldane pesitseja, kelle elukombeid tunneme veel üsna halvasti. Nähtud kukkurtihase meil juba märtsis. Aga eta pesa on teinud, see selgub enamasti alles sügisel, kui puud juba raagus. Kukkurtihase laulust Meil originaallindistust ei ole. Heliplaadilt aga võime teda kuulata küll. Heliülesvõtted, mida need kuulete, on tehtud Tšehhoslovakkias, Jugoslaavias, 1967. aastal. Kukkurtihase häälitsused olid hüvastijätuks roostikku tehnikutega. Jäälind ei ole enam roostike lind ehk küll väljaspool pesitsusaega võib ette tulla pillirooga ääristatud jõgedel. Lendu kohtleme Eestis kiiresti voolavate selgete vete ääres. Pesitsemiseks vajab ta aga kalda järsakuid, kuhu saab uuristada pesakoopa. Tüüpiliseks jäälinnujõgedeks on Piusa, Võhandu ja Ahja jõed oma liivakivi kaljudega. Meie jõgedel viibi pealinn märtsist novembrini. Mõned jäävad ka talveks. Jäälind pole laululind, ta ainukeseks häälitsuseks on lühikesed teravad viled ja nende järgime linnust. Õieti teada saamegi, sest näha võib teda varjatud eluviisi ja kiire vuliseva lennu tõttu suhteliselt harva. Kuulake, see ongi jäälinnu häälitsus. Ja nüüd jäälinnupojad pesas. Vesipapp on samuti vooluvete lind, aga ainult talveperioodil. Üksikud pesa leiud Eestist ei tee temast veel suvelindu. Ta tuleb meile põhjast. Oktoobris-novembris jääb aprillikuuni, kui jõed hakkavad jääst vabanema. Vesi papistan looduse aabitsasaadetes varem korduvalt juttu olnud. Sellepärast lisame siinkohal vaid nii palju, et ta on ainus laululind kes hangib oma toiduveekogude põhjast ja on vabalt võimeline mööda oja põhjavee all jooksma. Saate lõpetuseks kuulakem vesipappi laulu see kõlab nii.
