Kuidas kulgeb kevad mäsleval jõel? Nüüd tundub, et ei läinud mõnda minutitki  ja juba on mingi tegevus jälg. Teeme retke. Aasta loomajälgedel keegi suur, peab ta olema,  et eks ta, karu, ma arvasin niimoodi peale vaadates võiks olla. Karmiinleevikeste flöötiv laul kuulutab peatset suve saabumist. Kevad on tärkamise aeg. Loodus alustab uut eluringi ja muutub iga päevaga. Mina lähen täna koos loodusteadlase Randel Kreitzbergiga  Võhandu jõele et omal nahal kogeda, kuidas kevad jõe vees  ja kallastel kanda, kinnitab. Nii. Kohal. Pane nina vette kohe. Randel kas selline vool Võhandu jõel kevad on,  kevadel on tavapärane ja praegu on niisugune natukene kõrgem  vesi ja mõnusalt vahutab. Ja sina, ma saan aru, oled kogenud süstamees. No ja Elad Elva jõe kaldal, muidu elan ja siin Võhandu jõel  oled palju ringi. Otse kaheksa korda ma olen Võhandu maratoni sõitnud,  aga siis nii-öelda aja viiteks veel muul ajal ka. Ja kevad on tegelikult parim aeg siin peal käia. Sest suvel on vesi madal, suured kivid tulevad välja,  lõhub paadi ära ja, ja on igasugu muid hädasid veel. Lähme siis peale ja vaatame, mida see kevad siin jõe peal teeb. Nii, mis ma nüüd tegema pean, ega ma ei ole väga tihe kajaki sõitja,  paneme kõigepealt põlled selga ja päästevestid. Nii Võhandu, siit me tuleme. Ja pea alla ettepoole. Kaitse ennast aeruga. Võtame nüüd hoo ülesse, me peame käiguga läbi panema sest. Ma üritan siis tüürida. Ja sina lihtsalt. Ära lõpeta aerutamist seal paisu peal vaid aeruta edasi  ja see aitab tasakaalu ka hoida. Ja ülesse ja. Aeruta aeruta väga hea. Kohe tuleb üks veel. Räägi Randel sina kui kalauurija, et mis seal vee all praegu toimub,  kevadisel ajal. Vesi on praegu kõrge, igasuguseid lõhnasid  ja asju on tulnud kraavidest ja metsast siia vette. Ja kalade jaoks on need lõhnad kõige tähtsamad asjad üldse. Nii nagu meie tajume maailma silmadega, siis nende jaoks on  selleks lõhn ja, ja nende muude kevade lõhnade seas muidugi  ka siis vastassugupoole lõhnad, et. Et ma arvan, suur osa kalade, st tegelikult kas juba koeb või,  või valmistub kudemiseks Et nad nuusutavad vastassugu poolt lausa niimoodi läbi vee  ja Ja kui on mingisugused ained vee vees, näiteks mingi reostus,  mis häirib selle lõhna tundmist, siis see on tõsine probleem,  et ega nad ei leia üles 11 kui õiget lõhna pole. Kuidas sa aru saad, et kas sinu vastas on nii-öelda naiskala  või meeskala? Et sisuline õudne sebimine käib siin vee all,  meie vaatame, et on rahulik vesi, aga tegelikult seal käib  kevad pulmamängud. Pulmamängud, ja, ja teine asi on see, et umbes nagu sinul  hommikul üles ärgates, et natuke on veel unine olla,  aga tead, et kiire päev ootab ees. Ja kalad on tegelikult talvel ka sellises noh,  osad on aktiivsemalt, osad on täitsa sellises tardumuses  ja nüüd, kui see veetemperatuur tõuseb ja,  ja värsked lõhnad siia sisse tulevad, siis  siis kogu elu läheb lahti, et hakkavad toituma aktiivselt  ja kaanid on vaja maha kraapida külje pealt. Kaanid maha kraapida jah? Ja kui talvel on kalad sellised hästi paiksed,  siis neile külje peale tulevad sellised spetsiaalsed  kalakaanid siis, kes neist toituvad. Ja neil on vaja kraapida ennast vastu mingeid juurikaid  ja kive, et nendest kevadel lahti saada. Nii kui järgmine kärestik juba kauguses on,  siis see kohin on kosta. Vaatame, kuidas me siis Siit läbi ajame. Tõmba võit vasakult. Väga otse laiem. Oh, tõmbame korra siia müüri äärde, see on  nii kihvt. Teeme joogipausi. Nonii põhjastiste. Tulijana siis need liivakivi müürid on minu jaoks täielik müstika. Et see aluspõhi siin ongi ju kõik liivane. Aga sellised kanjonid või müüri on. Igal pool, vaata, mis sinu pea kohal on. Meeter üles, natuke tuleme tagasi poole,  see on jumala ilus, linnupesa. Terve see müüriäär on ju suurepärane koht sellistele  väikestele lindude. Pesitsemiseks ja. Jäälind on see, kes armastab siia sisse ja endale koopaid. Ja pesakaupa jäälinnupesa pidi väga kala järgi haisema ka,  nii et sa võid nuusutada. Väga põnev. Lisaks kaladele on ju siin vee sees ka palju muud elu,  et millest kalad toituvad ja ja sellist pisielu on. Ja see on äge, on see, et et kui kalad siin koevad ja,  ja mingi hetk natukese hilisemal kevadel need esimesed  maimud kooruvad siis nad oskavad kuidagi seda,  seda veetemperatuuri ja päeva pikkust ja asju nagu ajastada. Ma ei tea, kes seda ajastab. Aitab loodus on niimoodi, et et sel hetkel,  kui need kalavaimud kooruvad on ka täpselt igasuguseid  väikseid planktereid ja asju piisavalt palju,  et nendel on palju süüa. Üheskoos nagu põhimõtteliselt vaadatakse seda kalendrit  ja kõik see tegevus nende väikestel elukatel kaladel  ja tegelikult lindudel samamoodi seal jäälinnul  ka kõik on kuidagi sünkroonis. Et see on niisugune väike müsteerium, täitsa, Et süsteem toimib nagu õlitatult, kui kui inimene midagi  vahele ei sega oma oma mõjuga. Aga kas inimene segab vahele? No needsamad paisud kunagi ju siin segasid  ja mõned nendest on veel alles ka. Et sinna taha koguneb muda ja nad rikuvad veetemperatuuri ära. Et see jõgi peab olema kiirevooluline, allikaline külma  veega Hapnikurikas, aga kui on need paisud, siis paisude taga on järved,  seal lagunemisprotsessid toimuvad vesi muutub hapnikuvaeseks ja,  ja ma arvan, et siis võib see sünkroonsus natukene sassi  küll minna. See looduslik vaba vesi on ikka väga-väga tähtis. On küll ja et tähtsam, kui kui palju arvatavas. Nii siin on siis nüüd sellised jäljed inimtegevusest,  mida ei tahaks kohe üldse jõe peal näha. Ja seda siin aeg-ajalt ikka leidub, et jõgi muidugi voolab  ja toob selle ei tea kust, mida see jõele teeb. No eks see plast laguneb väikesteks tükkideks  ja niimoodi iga see tükikene, iga see pasteedikarbi kaas  tekitab seda mikroplasti. Sa oled ju uurinud mikroplasti ka, et mida ikkagi lõpuks  nendele organismidele teeb? No mikroplasti uuringud on suhteliselt algusjärgus,  aga see on kindel, et see tekitab igasuguseid sisemisi  põletike ummistusi ja ta liigub edasi mööda toiduahelat  ja lõppkokkuvõttes jõuab ka inimese toidulauale. Ja kui see mikroplast laguneb edasi nanomõõtmetesse  siis see läbib meie keha igasuguseid bioloogilise barjääre  ja siseneb vabalt rakkudesse liigub meie vereringes  ja seda ei oska keegi veel ette ennustada,  täpselt, et millised need nii-öelda pikaajalised mõjud olla võivad. Sina, ma saan aru ka aeg-ajalt käid korjamas,  kui sa siin aerutad, jah? Ja, ja täpselt, see on mu hobi, et harjutan mööda jõge,  veedan aega ja kuidas ma lähen mööda sellest pudelist,  loomulikult. Korjan ta üles. Väga hea. Vaata, mul nüüd, saba on aeglases vees, sul nina on kiires  vees ja siis see jõgi aitab meil nagu ümber pöörata. Ja siis tõmbad vasakut kõvasti. Aga miks sulle üldse meeldib siin jõge mööda sustaga sõita? Sa rääkisid sa väga palju, käid. See on nii nagu mõned inimesed käivad jalutamas,  mõned inimesed käivad jooksmas ja mina käin mööda jõge kulgemas. Et nagu me ise tundsime siin ilgelt mõnus  ja selline. See kõlab sellise natukese naiivse või, või,  või kordavana ga, aga hästi rahustav on siin jõe peal. Mulle väga meeldib, see on üks raamat, vaata,  millest on film ka tehtud, et jõgi voolab läbi elu. Et mul ongi need ükskõik, mida ma siin teinud olen,  lapsepõlves kala püüdnud ja nüüd ma seda kalateadust teen  ja alati mingisugused jõed kuskil voolavad  ja ma tunnen ennast koduselt siin jõe peal,  et see loodusjõud on siin ikkagi olemas,  tugev ja ja siis ongi, et sa ei lähe seda jõge mitte vallutama,  vaid jõgi lubab sind enda kukile. Ja kannab natuke aega. Et see on sihuke suhtumise küsimus. Jõudsime kohale. No randel jah, kuidas hindad, kas kevad on Võhandul käes? Ma ei tea, kes Võhandul on, aga minu südames on küll kevad kohal. Siit retkelt sai näha ja kuulda, et seda elusloodust on meie  all peal ja ümber ikka palju rohkem, kui me aimatagi oskame. Ja kõige ägedam teadmine on see, et meie oleme  selle elus looduse ja kogu selle keskkonna üks oluline osa. Nii et minge värskesse õhku, loodusesse. Me oleme tulnud ulukiuurija Egle Tammelehega Virumaa metsade  vahele et leida Eesti aasta looma karu tegevus jälgi. Ja mulle tundub, et ta on juba midagi märganud. Tundub, et ei läinud mõnda minutitki ja juba on mingi tegevusjälg. Kes siia siis jätnud on oma väljaheite? No keegi suur peab ta olema. Eks ta karu, ma arvasin niimoodi peale vaadates võiks olla. Seega päris kindel ei saa olla, et kas on karu  või on hunt, aga võiks olla pigem karu. Sina võtad tavaliselt siis kõik sellised asitõendid kaasa,  mida siis uurima peab. Jah, sest junn on nagu kõige lihtsam asi,  kus saab toitumist uurida ja loom ikka kõht juhib kõige rohkem,  et, et see on nagu kõige-kõige olulisem asi,  võibolla looma jaoks, kui tahad ikka elada. Siis pead sööma ja. Konditükk on siin. Et luud on sees, tähendab, et jah raudselt kiske kiske kindlasti. Aga näe, tõuk on ka näiteks noh, ma ei kujuta ette,  et hunttõuku tahaks kuskil. See on nagu pigem haruldane ilmselt kuidas,  et kuskilt tõuku ma arvan, ta on käinud,  see must võib-olla vabalt mingit sipelgaid otsinud kuskilt. Koos selle igasuguse pinnase ja nagu sodiga niimoodi sisse ajanud,  et siis seal kännu seest saab tõuku ka. Et siit saab üks korralik uurija šerlock,  saab ikka päris palju andmeid, et tõuke jah,  et kui on teada, et kuskilt koore alt näiteks rabab midagi  kännu seest või niimoodi, et et ja karu kõike seda maiustab. Segatoiduline, mis saab see öö? Siin on nüüd ka üks konkreetne põhjus, miks me just siia tulime. See on see karude märgistuspost, puu järjekordne see  karutäis näritud. Mida see siis tähendab karude vaatan siin noh praegu ma  peaks ise ennast nagu upitama siia või lausa redeli appi võtma,  et ta on siis oma käpaküüntega tõmmanud siit. Alla. Just ajavad püsti, nühivad ennast vastu,  hammustad see poole saad nagu läbi näritud,  onju. Aga et karu on hammustanud, sa ütled siit niimoodi kamps. Massiivselt närin sealt natuke. Miks nad seda teevad? No selleks, et et jagada infot enda olemasolust  ja noh, loomulikult kui siin käivad ju teised karud ka,  siis nemad tunnevad ka, kes siin teised on käinud. Karudel on väga hea haistmine ja see suur osa nende  omavahelisest suhtlusest käib läbi haistmismeele. Ja noh, kui sa oled suur karu, siis sa ulatud kõrgemalt  hammustama kui väike karu, eks, et teised karud teavad,  et siin on üks suur ja vinge tüüp. Selline suhtlus viis siis karude vahel täiesti toimibki metsas,  et nad teavad, kes käis ja kas tasub jamada,  kas tasub siia äkki tulla külla? Vahel nii käibki? Jah? Absoluutselt käibki nii ja väga kummaline on see,  et ma ei tea täpselt, miks see nii on, aga videodest on  jäänud mulje, et kui on väiksem karu, siis nad sageli  kipuvad ronima nagu kõrgemale ja ja siis hammustavad ülevalt poolt,  et tahavad vist jätta endast nagu paremat muljet. Ma ei tea, mis nad teevad sohki, sest noh muidugi karudel on  sageli see, et need suuremad karud lähevad,  kipuvad neid väiksemaid, näiteks maa eriti poegasid,  maha murdma ja liiga tegema, et aga aga et kui jätad endast  suurema karu mulje, võib-olla siis Teine karu ei taha sind väga kiusama, tule mõtleb,  et sa oled suurem. Et, et äkki on see põhjus. Sina otsid siis karude metsas sellised märgistuspuud kindla  põhjusega üles, sa paned sinna jälgimiskaamerad,  milleks siis? Mina panen sinna jälgimiskaamerad selleks,  et näha ühest küljest, et palju seal neid karusid käib,  millal nad käivad nii-öelda aastaajaliselt kui,  kui kellaajaliselt, et ise nad siit saavad nii-öelda seda infot,  et tore oleks, kui inimene ka saaks. Võib näha, et mõned, siis endised elektripostid on  ka jõudnud karude tähelepanu alla ja leidnud rakendust. Nii on need lõhnavad hästi tõmbavad karu ligi  ja eristuvad muudest puudest. No siin jah, natuke on ikka seda tõrva tunda  ja nende haisemise juures ma kujutan ette,  et see on palju meeldivam veel. Mis on ühele karule oluline tema elupaigas,  mis seal olema peab, et karule sobib. Karu peab olema süüa seal kindlasti siis kuna karu talvel magab,  siis tal peab olema rahulik koht, kus. Saaks talve otsa nii-öelda taliuinakut veeta. Ja loomulikult liigikaaslased on ka vaja. Millised suhted on Karul teiste loomadega,  kes siin meie looduses elavad? No teised loomad ilmselgelt mingis mõttes nagu  respekteerivad karu, et üldiselt on leitud,  et seal, kus on rohkem karusid, et seal näiteks hundid ei  tunne ennast nii mugavalt. Ta nagu aitab loodust tasakaalus hoida, selles mõttes,  et et kui karu ei ole, siis keegi järgmine tunneb ennast  liiga julgelt. Samas noh, see, et kui karu on palju, et,  et seda ohtu väga ei ole, et ta nüüd kedagi üle tarbib,  sest tema tarbibki rohkem seda, mida, mida ongi rohkem ta  mingeid haruldusi taga ei aja. Nüüd me oleme jõudnud ühe metsamassiivi juurest teise juurde  ja oleme näinud ühtesid, karujälgesid siis teisi,  kus nad on märgistamas käinud ja lõpuks ometi  ka karu siis nii-öelda päris jala käpajäljed. Kes siin olnud on mitte üks sisend, vaid isegi rohkem. Hopsti siin on päris lai. Võtad esikepa? Jälje laiuse siit näitab ikkagi praktiliselt 14  ja võib-olla isegi natuke 14 ja peale 14 sentimeetrit,  aga eks ta ole, et. Et see jälje laius see, mis ta, mis ta järgi jääb,  see sõltub natuke pinnasest ka, et et kui on siuke väga pehme,  siis ta majutabki laiemale selle. Et, aga eks ta noh, mingi orienteeruva asja ikka annab,  orienteeruvalt siis võib öelda, et ei olnud päris karupoeg  kindlasti mitte, see oli täiskasvanud loom,  täiskasvanud aga emane või isane, seda nüüd  siis käpajälje järgi natuke on nii ja naa. No ja selle jälje puhul küll, sest see 13 14. Ka emane olla. Kokkuvõtteks, sina ütled, et siin on käinud kaks karu jah,  vähemalt kaks karu. On jäänud mulje, et just kevadisel ajal see võibolla maikuu  või juunikuu sageli kohtutakse karudega kuskil täiesti puhtjuhuslikult,  millest see eraldi tuleb? No see tuleb jooksuajast põhiliselt, et et kui karul  hormoonid möllavad, siis siis Ongi julgem ja ja tal nii öelda katus sõidab,  eks. Liiguvad rohkem julgemalt ja siis nähakse  ka rohkem. Muidugi eks kevad on ju ka see aeg,  kui inimene ise ka ilmad lähevad ilusaks,  tahab rohkem õues liikuda ja ja kui karu nüüd  ka rohkem liigub siis ja julgemalt ja, ja,  ja valgemas ajas ja et ei ole ainult ämmarase,  siis, siis ongi võimalus näha. Kuidas karudel üldse Eestis on läinud, kui me vaatame nagu  sellele suurele võib-olla siis sajandi või kahe sajandi  pildile otsa on ju ka lugusid sellest, et karu võis  praktiliselt ühel hetkel oli Eestist nagu välja suremas. Jah, et et ütleme Väga ammu aega tagasi oli ju Eestis karu tõenäoliselt palju  laiemalt levinud, kui ta siin vahepeal oli,  et et Otepää ja sellised nimed ilmselt ei tekkinud nagu  täitsa tühja koha peal, et ju seal oli karu ka. Ja siis eelmise sajandi alguseks siis juba jõuti  selle karumajanduse ga sinnamaani, et hakkas välja surema mingi,  arvatavasti mingi paarkümmend looma oli ainult järgi jäänud. Mis siis nende käekäiku mõjutas, miks neid ühel hetkel  nii vähe oli? Ühest küljest oli kindlasti see küttimine ei olnud  nii reguleeritud inimesed ikka kiskja oli ju konkurent ja,  ja niisugune hirmus loom, kes võis ohtlik olla. Aga teisalt oli ju ka metsasus oli siiski väiksem,  siis tulid ju kohe peale seda madalseisu tulid sõjad  ja ja inimene enam polnud tal aega küttida  ja polnud aega nii palju maad harida ja. Tundub jällegi, et nüüd puhuvad sootuks teised tuuled,  et ka niisama looduses viibijad sageli teevad pilte  või fotosid, nad on puutunud kokku karudega,  kas neid on siis tõesti nii palju? No. No kui nad pilte teevad, ju neid on nii palju,  et, et see nii palju see jälle kõlab nagu oleks  ebaloomulikult palju. Aga, aga see äkki ei olegi ebaloomulik, vaid on normaalne,  et et lihtsalt on sellest mõõnast üle saadud  ja ja noh, tegelikult ju see, kui mingi loom on arvukas või,  või nii-öelda, et tal läheb hästi, siis see on ju. Lisaks võililledele ja saabuvatele suitsupääsukestele  tulevad mulle maikuuga seoses silme ette  ka erkpunased, karmiinleevikesed ja õisi täis tooming. Mõnikord juhtuvad karmiinleevikesed ka toomingate õitevahu keskele. See vaatepilt on tõeliselt maikuu. Enamasti saabuvad karmiinleevikesed pisut enne toomingate õitsemist. Maikuu keskpaigas. Vanemad isaslinnud hakkavad silma karmiinpunase sulerüüga otse,  kui oleks nende suled verre kastetud. Emaslinnud on aga tagasihoidlikuma pruunika kuuega nagu  ka isaslinnud esimese eluaastani. Karmiinleevikeste saabumine kuulutab minu jaoks avatuks  suvise aja sooja kevadel ning soodsate tuultega võib  karmiinleevikese meile sattuda hulganisti. Esmalt saabuvad isaslinnud valdavalt Indiast  ja Kagu-Hiinast Kesk-Aasia kaudu. Metsastepilinnuna eelistab karmiinlevike lehtpuid  ja seetõttu võib teda kohata lehtpuusaludes avamaastikel  asuvates põõsastikes, noorendikes ja suuremates aedadeski. Karmiinleevikeste jaoks on eriti hinnas jõe äärsete niitude  luhtade ja aasade rohelusest pakatavad põõsastikud. Silmatorkavalt punane isaslind laseb tihti kuuldavale  flöötiva territooriumi hüüdu. Olenevalt aastast võib seda kuulda juuli alguseni,  mõnikord kauemgi. Karmiinleevikese esitust võib mitmeti tõlgendada,  kuid mõned kuulajad on tema laulust välja lugenud. Repliigi tädi on idioot. Karmiinlevik on meie mail võrdlemisi uus liik,  kes on oma levikut viimastel aastakümnetel laiendanud. Seetõttu pole talle omistatud veel rahvapäraseid nimetusi. Temast pole mõtet rääkida kui kahjurputukate hävitajast  ja üldse ei toituta eriti putukatest, vaid tema noka vahele  satuvad pigem lehepungad, seemned ja marjad. Ühel maikuu õhtul leidsin malbe ja õrna vilesedina peale  ühest lopsakast toomingast karmiinleevikese. Sain pikalt jälgida, kuidas ta laulmise vahele aina värskeid  vihmamärgu toomingalehti mugis. Lisaks pungadele ja värsketele lehtedele tunnevad nad huvi  ka õunapuid vastu. Kui on soov neid kauneid sulelisi aias kohata tasub  hiliskevadet jätta muru sisse õitsema võililli  mille seemneid nad hiljem hea meelega sööma tulevadd.
