Alles hiljuti ilmus raamat hundi erinevatest nimedest aga hundi tagamaadest ja hundiga seotud müütidest räägime ka täna ja Tartu stuudios on usundiuurija Mare Kõiva. Tere ning kui populaarne on olnud hunt või vastupidi, siis kui kardetud, et temast on palju räägitud. Tere, see on päris pöörane ja väga erinev pärimusliik. Ta on väga mitmekesine juba sellata. Et meie hundiuurija Ilmar Rootsi, kes ju lahkus suhteliselt hiljaaegu meie keskelt ja tänu kelle eestkõnelemisel hunt on Eesti rahvusloom ja ma arvan, et see on suur asi, et hunt on meie rahvusloom ja kohe ütlen kamis pärast hunt on üks neid olendeid, kelle vastu Euroopas algatati ja viidi läbi üks kõige karmimaid tapatalguid. No niisuguseid päris hästi organiseeritud ja väga põhjalikult läbi mõeldud. Selle kohta on arhiivis päris hingelõhestavaid lugusid, kuidas maksti inimestele selle pealt, kui nad näiteks tapsid ära hundi väikesed hundikutsikad lõigati ära nende kõrvad ja, ja viidinud tõestusena. See vahetati rahaks ja tulemuseks oli see, et need Euroopat tapatalgud lõppesid hallhundi sisuliselt ärakadumisega Euroopa territooriumilt. Nii et võime öelda, et Eesti tegelikult on erandlikus positsioonis. Meil on karud, kellega inimesed kohtuvad aeg-ajalt ja meil on hundid ja hundiperekonnad. Meil ei ole enam võib-olla niisuguseid suuri uhkeid klassikalisi huntide korjasid, aga ikkagi. Me kohtume hundi perekondade huntidega tee ääres. Ja see on väga elamuslik. Muidugi, erinevalt võib-olla eestlasest 100 aastat tagasi, ma arvan, et mõnigi meist ei teegi vahet hundikoeral ja hundil, et eks me oleme neist hallivatimeestest suhteliselt võõrdunud hunt on hästi oluline selle tõttu ka, et ta on üks neid loomasid, kelle kohta on palju tekkelugusid ja märkimisväärne veel selle tõttu, et just tema loomise juures on asjad läinud hoopis teistpidi, et kui tavaliselt üks selline loomislegend järgib ühte loogikat, see tähendab, et loomad on kas jumala loodud või tema Venno kuradi loodud siis hundi puhul kõik see pöördub äkitselt pea peale. Ühtepidi meil on toredad lood, kus tegelikult kurat läheb oma venna juurde ja räägib, et kuule, sa oled igasuguseid loomi loonud, aga keegi peaks olema, kes piirab nende arvukust ja kes hoiab nad vaos. Kes leiab, et haiged ja, ja viletsad loomad peaksid kaduma ära ja, ja kes üldse vaatab, et inimestele jääb ka elamiseks ruumi. Et niisuguse huvitava sõnumiga läheb ja mille peale vend jumal on nõus ja me võime küll niisuguse looma luua. Ja nüüd tulebki see huvitav pööre, et mõneski loos on nii, et selle peale nagu vennaga kokkulepitult hakkab kurat hunti looma, aga on ka neid lugusid, kus täiesti omapead otsustab äkitselt kurat. Et jumalal on liiga palju võimu käes ja kõik kuulavad ja kiidavad teda. Et on vaja tegelikult kavalusega luu, keegi olend, keegi loom, kes hakkab piirama jumala võimu. Ja nii ta siis hakkabki tegema hunti. Ja nüüd sarnaselt tegelikult krati ja mitme muu olendiga me teame üsna täpselt, millest see hunt kokku pandi, sest ka selle kohta on jällegi palju uskumusi, näiteks usutakse, et hundi süda on kivist. See tähendab, et ta nii südametu, Ta ei anna kunagi järgi. Ta käitub alati halvasti, ta igal juhul murrab või tuleb kallal. Ja kanis loomislugudes. Kui kurat jõuab südameni, siis ta otsustab, et kivi kõlbab küll või mingi muu selline tugev kama, kas selgroog tehakse mingist eriti pahindumatust, puust ja nii edasi. Ja niimoodi kiht kihilt, kord korraldse hunt kokku pannakse. Ja siis proovib kurat teda elustada ja need elustamissõnad on nagu loomislugudes jällegi üsna tavaline, väga lihtsad. Kui tavaliselt jumalal piisab sellest, et ta ütleb, et tõuse ja hakka elama ja nii edasi siis kuradil on üks, üks teine mõte, tema ütleb väga selgesõnaliselt välja, et tõuse ja murrak jumal maha. Ja olen ei saa hinge sisse. Ja nüüd sellesama huvitava loogika pöörde järgi kurat läheb ikkagi venna juurde ja ütleb, et aita mul talle hing sisse saada. Ja jumal on sellega nõus. Ta läheb hundi juurde ja lauset, needsamad sõnad ainult muudab tegelast seda, kes siis maha tuleb murda. Ja ta ütleb lihtsalt hundile väga-väga lihtsa lause. Tõuse ja murra kurat maha. Ja nüüd jääb vana pakanal til endale ja siis mitte midagi muud üle kui tulistvalu ära joosta. Ja see on ka põhjus, miks kõikides vanades klassikalistes, loomislugudes ja uskumustes räägitakse ja seal olnud ka väga tõsiselt usutav kiht, räägitakse sellest, kuidas hundil on võim näha kõiki kurje olendeid ja vaimusid hunt. Nagu veel mitmed muudki olendid. Ta näeb ja ta oskab nendest hoiatada, anda märku, et kuri on lähedal, ta on ka see, kes võib kuradi või ükskõik millise deemonliku olendi maha murda. Ta võib näiteks minna otsekohe kallale ka kodukäijale. Need olid need rahutud, surnud, väga sageli oma perekonnaga pahuksisse läinud või mitmete deemonlik võimetega surnud. Kes käisid kodus kiuslemmas, käisid majapidamist segamini ajamas, õnne ära võtmas. No see on äärmiselt lai ballett, mida kõik üks koju tulnud pahur surnu teha võis. Ainukene kaitse nende vastu oligi tegelikult seesama hunt, tavaline hunt kes siis asus jälitama ja murdis selle kurja olendi maha. Neist kõigist jääb järele mingi ebamäärane sinine loiguke või laiguke. Kindlasti on meie hundipärimus hästi põnev veel selle poolest mitte ainult need klassikalised vanad kaitse igasuguste deemonlik olendite vastu, et kui hunt, et ümber ümber maja käibed, siis kindlasti ei tule kurjad vaimud ligi ja kõik muu, vaid kahtlemata ka üks veel üks vanu, väga vanu uskumus, kilde see, et huntidel on olemas oma kuningas või oma juht, oma valitseja, et meie pärimusest see sageli on üks suur hunt, kes siis jookseb hundikarja ees. See on inimesel alati huvitav vaadata, kui kui hundid lähevad oma juhi kannul, nad ei vaata kahele poole, nad ei pööra tähelepanu inimestele ega loomadele, vaid neil on mingi oma siht ja sellele lisaks. On veel teisigi muidugi, kes võivad olla hundivalitsejad, noh näiteks mingi väikest kasvu sageli deemonliku olendid ongi väikest kasvu, eriti need heatahtlikud olendid või ka mitmed pühakud, kui inimesed neid näevad, võivad olla väga väikesel kujul, nad võivad olla väga vanad inimesed, midagi niisugust, mida inimene ei oska kuidagi seostada alati pühatusega. Ja nii ka hundikuningas. Üks levinumaid Eesti aladel on püha Jüri kellel siis loetakse, et tema ülesanne on tegelikult hoolitseda huntide eest. Ta neid nimelt selliste algsete müütiliste kokkulepete järgi fondivalitseja vaatab, et hundid ei teeks inimestele lõpmatult kahju. Ehk siis ta piirab ja ta ütleb, et teatud perioodil, meil on see siis harilikult aprilli lõpupoole jüripäeval kui püha Püha Jüri või nii-öelda huntide patroon keerab huntide suud lukku ja neil on piiratud õigus inimeste korja murda. Nüüd mida teeb seesama fondivalitseja huntide kaitsja patroon, mida ta siis muul ajal teeb, noh näiteks tema ülesanne on toita huntisid talvel jällegi selleks, et nad ei läheks liialt teekäijate kallale ja nii edasi ja nii edasi. Ja sel juhul see patroon pillub talvel, aga sügisel mõnikord suvel varakevadel pillub taevast alla pilve, tükkisid. Meie tuntud akadeemik, seeneteadlane Parmasto on öelnud, et need on kindlad, niisugused ootamatult vohama hakkavad seeneliigid, mida siis inimesed arvasid, et need on ainult huntidele sobivad pilvetükid. Et nemad ei jää haigeks pilvetükkide söömise peole. Aga inimestele ja kariloomadele on need väga ohtlikud. Niisiis huntidel talitsemine, vaoshoidmine ja kõik muu. Ja muidugi käib meie meie hundipärimusega kaasas veel paar väga-väga huvitavat seika, mis, mis, ma arvan, et pakub pakub kindlasti ka tänapäeval nende lugude kuulajaid, tele ja nende lugude teada saajatele erilist rõõmu, need on näiteks lood sellest, kuidas inimene näeb metsas näeb, et hunt on väga hädas ja tõmbab tal käpa seest välja. Pika pinnu. Või inimene läheb hundi sunni peale, tegelikult läheb hundipesa juute ja aitab seal hundikutsikat, kellel on midagi kurku läinud või midagi jällegi käppa läinud. Ja tavaliselt järgneb sellele suuremeelsele teole ka kaunis vastutasu. Et selle peale toob hunt Metsast kas jänese või hoopis toob kellelegi lamba, toob enda abistajale Tasuks kohale. Kahtlemata on põnevad lood ka need eesti Maugli variandid, kus leitakse väga ootamatult metsas rändaja leiab, et väike laps mängib hundipesas, kohus hundipoegadega ja hunt toob ja jagab poegadele ja, ja ühtlasi jagaka sellele lapsele jagab toitu. Muidugi inimene viib selle lapse koju ja erinevalt nii tegelikest Mauglitest, kellel sageli on raskusi inimeste keskkonda tagasi sobitumisega see hundipesas mõnda aega hoolitsetud ja hoitud laps. Temal neid probleeme ei ole. Ta viiakse varakult tagasi küla külasse ja pigem on tal jällegi oskus tulevikus saada läbi nii huntide kui igasuguste muude olenditega. Huntide kohta kaitseks huntide eest on palju erinevaid loitsusid. Aga jällegi on üks erijoon, mis on Eesti ja läänemeresoome loitsudesse, on see, et see, kes hundi sõnu lausub see palub, et hunt oleks nii metsakuningas metsaemal, metsa tütar oleks nii kena ja kaitseks tema karja kaitseks ta karja, kui ta metsas ringi käib. Kaitseks seda teiste kariloomade eest metsa kahju ja kõige kõige muu eest, mis, mis juhtuda võib. Ja võib-olla kõige krooniks kindlasti on üks täiesti ebatavaline nähtus. Eestlasele on kõikide nende olendite kohta, keda vanasti austati ja kardeti, oli lõpmatult palju asendus ja peitenimesid. Ja täpselt niimoodi on ka hundiga. Need on Ilmar Rootsi lugenud kokku üle 500 ja ma võin öelda näiteks, et loitsudes on neid erinevaid kutsumise asendusnimetusi, meelitusi on samuti kusagil umbes 400 ümber päris märkimisväärselt palju. Nende juures on palju erinevaid nimetamispõhimõtteid. Aga üks, mis meil jällegi kattub mõnede soome-ugri rahvastega ja mitme lähema naabriga, on see, et kui on vaja väga austavalt ja väga kiiresti hundiga läbi saada siis pöördutakse tema poole, kui onu külaonu vaid külamees. Ehk siis see pöördumine on nagu võrdne võrdse poole. Ja, ja samas kindlasti eeldatakse ja tegelikult selle, kui vaadata seda vanahundipärimust, siis ongi näha, et tegelikult ongi eeldatud, et see metsloom, kellega räägitakse, ta saab inimkeelest aru. Meie võib-olla ei saa alati nendest aru, aga nemad meie kõnet ja meie sõnumeid mõistavad. Siis aitäh Mare Kõiva täna.
