Ja nüüd jätkame sarjaga minisarjaga müütilistest olenditest. Mõned neist olenditest on sellised, keda me ei ole näinud, pole kuulnudki, neist võib olla. Aga teised on sellised tegelased, kes vaatajat elavad meie kõrval, aga ometi on neil rääkida või neist on räägitud põnevaid lugusid. Ja Tartu stuudios on usundiuurija Mare Kõiva. Tere ning kellest tuleb täna juttu? Tere, kuna väljas päike paistab, mis siis, et on talv, on kena ilm ja ma arvan, et räägime kellestki, kes on väga komplitseeritud iseloomuga teda läbi aegade ülistatud, peetud jumaluseks. Teda on väga vaja olnud, on väga pehmeke ja ta on meie linnakorteriteks sagedasemaid, kaaslasi, kassist. Kui vaadata ajalukku, siis on selge kõikide välja kaevatud kujukeste ja materjalide järgi. Et kas on elanud inimese läheduses inimesega kõrvuti. Väga pikka aega, et ta on üks vanemaid, kes on inimesele järgnenud kindlasti sel põhjusel, et, et temaga on olnud kui iseloomud sobivad, võimalik mängida. Aga kõik need kujukesed ja figuurid osutavad ka sellele, et kas on olnud üks neid nii-öelda emojumalanna kujusid väga vanal ajal peaaegu kõigil rahvastel Euroopas ja Aasias, rääkimata sellest, et kindlasti meil on meeles nende väga sihvakad elegantsed kassikujude kõrval, mida me näeme vana aja kooliõpikutes raamatutes. Kindlasti on meil meeles see, kui tähtsal kohal olid kassid näiteks vanas Egiptuses ja nii edasi selles mõttes, et tal on väga väärikas ajalugu ja kindlasti tekib see küsimus, et aga millal, ja mis siis juhtus, et äkitselt kuulutati kuradi nõia päris loomaksei selliseks, kes kindlasti esindab kuradit või saadab nõida ja kelle majas olekule leiti ka mitmeid müütilisi seletusi ja ikka muret oli ka mitte ainult rõõmu neist kassidest. Täitsa selge, et tegelikult kassid olid need, kes aitasid hoida juba vanal ajal enim asunduse ümber aitasid hoida korda selles lased nad murdsid peale hiirte Geneka teisi väikesi olendeid ära ja reco hoidsid ära väga palju haigusi. Mingil kombel nad ongi olnud mitte ainult jumaluse, vaid ka haiguste tõrjuja rollis, aga kindlasti on, kas üks neid, kelle kohta on räägitud, tohutu palju lugusid sellest, kuidas ta oskab oma kuju muuta ja kellena ta kõik võib siis ringi liikuda või kes selle olendi taga on? No kuradit, Me mainisime, aga tegelikult neid, kelle kujuda võis võtta, oli ju palju-palju rohkem. Et nimetasimega nõida. No me ei hakka siin üldse neid nõidasid liigitama, et kes olid kui kurjad või milliste võimetega. Aga selge, et ka maag maagia harrastaja, kes iseenesest juba valdas mitmeid võimeid ja oskas ka kuju muuta, Ma ei hakka šamaanid, olid need, kellel oli olemusse oskusi ja jõud, et nad võisid vahetada oma kuju ja liikuda ringi ka näiteks kassi kujul. No kui me vaatame meie oma koduses ümbruses ja koduses mütoloogias ringi, siis täitsa selge on see, et väga mitmed erinevad olendid tulid koju, kummitusi võis näiteks näha kassi kujul, aga ka kodukäijaid ja muid inimest, kes oli juba surnud. Aga ta liikus ringi kassina, mul tulebki selle peale meelde üks selline tore lugu Põhja-Eestist, kus perekond oli väga hädas sellega, et et keegi käis ja sõi kogu aeg seakünas toidu ära ja seadsid üles valve, nad olid suhteliselt kindlad, et need on rotikeselt käivad toitu näppamas ja jätavad nende sead nälga. Ja äkki pere minia näeb väga ilus priske kass. Sööb ja hakkab siis seda kassi ära ajama, ajab teda minema, ütleb kütt minema, kütt minema. Ja selle peale vastab see kodukäija niimoodi miskit, mis koska, millest sa räägid, siin ma olen sinu ämm ja nüüd ei lubata mul natukene süüa isegi, et, et noh, niisugused natuke huumorivarjundiga lood on tõsisemate lugude juures ja varjus. Aga kindlasti on kassid ka üks neid, kes on saanud palju tähelepanu muinasjuttudes, mitte ainult siis muistendite nendes muistsete Susundilistes lugudes müütides, vaid, kellel on ka muinasjuttudes, on väga tähtis roll. Nad on targad ja tegelikult ka eestlased uskusid, et kassid on väga targad, arvati, et nad saavad inimkeelest aru jällegi neid loomi, kelle, kelle puhul arvati, et nende kuuldes kõike ei või rääkida, nad kirjutavad kõik kõrva taha, et neid oli vanades uskumustes päris mitmeid. No need targad kassideks kindlasti otsekohe kõigile tuleb meelde üks muinasjuttudest, mis on saanud tuntuks ja levinud Euroopas laiemalt, ehkki see on saabastega kass. Kindlasti teatakse palju vähem sellest paralleelselt ja ammu enne liikus Eestis ringi mitu lugu kassist, kes oli sama tark ja aitas oma Peremehe aitas haljale oksale, mõnikord oli siis tegemist mõne mõne sellise vene väeülemaga kellele, kas aitas väga-väga tarku oma peremehe selle kindrali tütrele mehele saada või midagi muud. No igal juhul, kas oli see varandus, mille eest oli küll põhjust taevast tänada, kui me vaatame sellist igapäevast usundit, siis seal me näeme päris mitmeid erinevaid suhtumisi, noh, on teada, et kui oli kurguhaigus või mingid muud sellised külmetushaigused, siis arvati, et kui kass tuleb ja istub sinu juures, eriti kui kass lamab seal peal, et et kas võtab selle haiguse enda sisse ja viib ära, kõlab ju päris sümpaatselt, eks ole, ja kindlasti kindlasti kerkib päris paljudel küsimus, et kas siis kassiallergiat ei olnud? Küllap küllap neid allergiaid oli sama palju, võib-olla need olid mõne muu nähtuse vastu rohkem ja ega siis kas päris igapäevaselt talutarre teda ei Lostude joodatudki. Et ta ülesanne ikkagi oli, et ta püüab hiiri või saab jagu veel mõnest muust olendist, kes käib linnust või kellestki, kes käib näiteks varastamas kanada kant, mune ja nii edasi. Kassi koht pigem oli väljas või aida juures olid ju spetsiaalset kassi toitmise, kausikese tehtud puust või, või millestki muust vöörimetsast leitud mingi selline tore õõneskoht, kust kass sai oma toidu ja tuletame meelde, et nii nagu moodsates tänastes majades nii vanasti olid ka idas ja sageli ka talu talutares oli eraldi kassi uks, kust Kassai sisse ja välja käia nii nagu tal täpselt tarvis oli. Ja ehk siis, et kas tuleb inimese juurde tikub inimese juurde siis kui inimene on haige ja tal on võimalik teda tegelikult ravida. See oli selline väärt külg. Teistpidi ka näiteks koorde kardeti, et kas läheb päikese, lapse rinna peale või või väga kardeti seda, et kassid võivad teha just nimelt imikut talle häda meil neid uskumusi ei ole, aga näiteks juba Inglismaal on uskumus, et et kas nii-öelda läheb ja võtab lapse hingamise või hingejõu ära. Ma arvan, et see on seesama, mis eestlastel väljendub selles, et äkki ta läheb lapsele rinna peale või kurgu peale. Laps on nii väike ja ta ei saa enam oma hingamisega hakkama. Kuidas siis oli kassitoitmisega, kui praegu me arutleme selle üle, et võib-olla piim näiteks mõnele kassile mürgine või et, et ta ei taha juua, siis vanas talukultuuris oli piim, oli üks neid asju, mida, mida leiti, et sellep, seda peab andma. Et see oli nagu pereõnne tagatised. Kui lehm tuli lüpsma, siis kas ja näoga koer pidid saama sellest esimesest lüpsist pidid saama natuke siis nad edenesid. Olid ka mõned keelud, näiteks oli teada, et kui pere kassid on väga-väga ilusad, väga pehme karvaga ja ja hea tervise juures, et siis sellel perel edenevad hobused väga hästi. Aga tingimuseks oli, et sa ei tohtinud ühelgi tingimusel vedada kassivankriga või hobusega kassist kleit, et küll ta tuleb ise järgi, et nii nagu koeragi puhul eeldati, et kas hoiab kas oma kodu, need olid siis sellised kodu juurde või oma maja juurde kinnistunud kassid olid need, kellel oli pererahvaga niivõrd tihe side, et eeldati, et ta tuleb ise järgi või kui hakkas kassist kahju, siis kasvu sülle ja inimene ise viis kassi näiteks teise kohta ta elama. Nii et kassile toidu andmine arvati, et see on väga oluline. Et see oli nagu teine teine vastu, kui sina pead teda meeles piimaga, et siis sa võid vastu saata, vastu saada väga heas korras ka väga sellise väga-väga mõistliku eluolu endale. Kass kassiga oli seotud ka mingeid tabusid või, või tegevusi, mida ei tohtinud kassile teha, sest siis võis jama majja tulla. No näiteks kassi kiusata võõrast naabri kassi. Kassi peksta ei tohtinud. See on nüüd selles mõttes hästi märkimisväärne, et ega siis kassidel neid pahandusi ei juhtu, ainult tänapäeval. Linnakorteris aga oli reegel, et eriti naised ei tohtinud kassi peksta. See niisugune naljakas uskumus selles mõttes, et, et kindlasti kerkib üles küsimus, et aga miks, et kas seal on mingi seos sellega? Aga need on liiga vanad ajad, et teda loetigi nagu kõikide loomade selliseks emox, kuningannaks või kellekski, kellest sõltub kõikvõimalikke nii mets kui koduloomade sigimine. Vaevalt ma arvan, et selle taga pigem võib-olla olid seosed, et näiteks naine, kes tegeleb kas lammastega ja lehmadega kindlasti ta ei tohi kassi peksta, et ühte ühte looma solvates sa tegelikult vallandasid mingi sellise nagu automaatse karistuse, et seda ei olnud enam võimalik hästi peatada ja on ka niisugused keelud olnud, näiteks oli teada. Noh, on ju teada, et kassipoegi võis olla. Kui nad veel metsas elasid või, või väga vabalt talu ümber, siis see arvukus ei sega kedagi, aga aga hiljem juba, kui nad hakkasid ka, pretendeerib sellele, et nad saavad kõik süüa ja need majapidamised mõnigi kord olid juba 20. sajandil üsna väikesed. Et siis oli ju kommet, kas viidi merekooli? Ehk siis ülearuste kassipoegade merekooli viimine või uputamine oli üsna tavaline. Ja ka selle juures olid mitmed reeglid, näiteks öeldi, Ühelgi tingimusel ei tohi, naised ei tohi ja, või et oma pereliikmed ei tohi viia kasse merekooli või kuskile metsa. Sageli lastele öeldi ka, et kas läks metsa elama ja üks võimalusi, mida tänaseni proovitakse, ongi see, et et kui suvi saab läbi ja, ja suvitajad linna lähevad, et nad mõnigi kord viivad kassimetsa lootuses, et küll ta elab ületalve. Ja ma arvan, et selle taga jällegi on osalt ka meie lastekirjandus. No Eestis on kogu aeg olnud neid kasse, kes saavad talvel metsas ka hakkama, see tähendab, et ta eluiga ei ole nii pikk kui kodukassil. Tõenäosused, keegi kütib tema ära, mitte ainult ema ei kütti, kedagi on üsna suur. Aga ma arvan, et meile kõigile on jäänud meelde läinud hinge Richard Rohu ja teiste eesti lasteaialoomakirjanikel suurepärased jutud. See on täiesti omaette teema, kui, kui toredaid lugusid sellest sõbrast, filosoofist ja mõtlejast on, on kirjutatud ja räägitud. Kui vana on see komme, et kui kassipoeg võtta, siis tuleks vastu anda üks sukanõel, väiksem nõel. Ja see on ka väga vana, on palju loomi, kellel on, on mingisugune kindel liigutus, mida tuleb teha ja kassinõelaga sellel on toredad seletused, on see, et siis kas on väga terane, et ta on väga nutikas, ta on väga hea hiirepüüdja. Aga omal kombel on siin selline huvitav maagiline tegevus, isegi. Nõelad kui kaup, mida toodi kas linnust või saadi sepa käest need olid tegelikult väärt kaup, me praegu oma selles linnuõhustikus ei kujutagi ette. Kui oluline oli näiteks sageli kassi vastu tahetigi kas võrgunõela või siis neljakandilist nõela, mis tegelikult tähendab, et see oli väga hea villase või, või tiride või millegi õmblemisnõel. Et see oli tegelikult väärtus väärtuse vastu. Ja teistpidi läbi aegade on olnud nõelud, on olnud need, millega sa saad lahti täiendavalt igasugusest kurjusest, kadedusest, silmast kurjadest, mõtetest, kõigest muust, et kui sul oli näiteks kahtlused, et keegi mõtleb sinust väga halvasti, siis üks lahendus oli panna kuhugi nähtamatuse kohta väike terav nõel. Et ühtepidi kas veel terasem ja teravam ja teistpidi ka väga mitmekülgne, nii praktiline kui tegelikult ka kaitseväärtus. Kuidas on lood sellega? Mäletan, räägiti kodus, et kui kass peseb nägu, siis tuleb vaadata, kus pool on saba tuleb külalisi. Ja see on üks neid uskumusi, mis on ürgvana ja mis on siiani vastu pidanud kassi, jah, kassi silmapesule osutati väga palju tähelepanu. Me võime seda öelda praegu võib-olla oma linnakorteri kasside taustal. Kas muudkui pesebki ennast, kui ta ei maga, siis ta muudkui peseb või mängib või teeb midagi muud niisugust. No oluliseks peeti veel näiteks seda, et need putukad, keda kas püüab või ära sööb et neid ikkagi arvati, et ta tegelikult sööb inimese inimese ümbrusest ära ka märkimisväärses koguses täpseid ja, ja, ja sääski ja muid putukaid jällegi ja liblikaid loomulikult. Liblikad ajasid kassid ja ajavad praegugi väga kihevile. Nüüd kas see vastab tõele? Ei oska öelda, isegi ei oska öelda, kas seda on uuritud. Aga selline uskumus igal juhul on olnud. Mul on tunne, et kassid on nagu sellised kahe maailma vahel kõndijad, et nendes on palju salapära, säin säilinud siiamaani välja. Tegelikult nii ongi, et et oli üks vanarahva arvamused. Et kassid mõtlevad, et nad mõtlevad inimeste saatuse üle, et kui kass vaatab sulle väga teraselt silma, siis ta mõtleb konkreetselt sinust ja sinu saatusest. Ja kas on üks neid väheseid loomi, ta on ju tegelikult, et selles mõttes veel väga huvitav, et ta mängib mänguasjadega, talle meeldib kõike teha nagu omapäiselt, et ta mängib nii kaua, kui see pakub talle huvi. Ja kassi tähelepanu on väga raske hoida. Sest ta tahab juba tegeleda uute asjadega, kassi on keeruline, palju keerulisem kui koera pildistada ja kõik muud sellised asjad. Ja ometigi. Just see tähelepanek, et kui kass sulle silma vaatab, et siis on midagi erilist. Et see sinu saatus nüüd on küsimus, et kas inimene sai ka teada, milline ta saates on? Ma arvan, et ainult need, kes ikkagi said sellest kassi jutust aru. Sest tuleb ju tunnistada, et kuigi öeldakse, et kassid normaalset, et ega nad väga jutukad ei ole ju kõike muud. Ma arvan, et Linno kassipidajad võivad kinnitada, et on väga vaikseid Kosson, morne, kasson lõbusaid kasse. On neid, kes tulevad su juurde siis, kui sul on paha tuju. On väga uhke tunne, kui sulle jalutab vastu, kas, sest tegelikult nad õpivad samuti ära omaniku sammud ja, ja nad teavad kellaaja järgi, millal, millal omanik võib koju tulla, et, et ta ootab sind kas ukse juures või akna peal. Ja kindlasti linna elanikud võivad kinnitada, et kas mitte ainult ei saa jutust aru nagu koergi vaided tegelikult ta jutustab väga palju juttu tuleb ikkagi kassi suust, et et need ei ole iga kord sellised kindlad Norrid ja nõuded on vaiksed hääled, millega ta ilmselt omaette arutab, nii, nii selle üle, mis majas parasjagu toimub, kui selle üle, et, et kas ikka on meelepärast toitu kuskilt leida või, või mis nüüd järgmiseks ette võtta. Põnev igal juhul nad on tegelased tõeliselt müütilised, kes meie kõrval elavad ja me ikka ei tea nendest veel täpselt, mis toimub ja mis elu nad elavad ja mõtteid mõtlevad. Ometi andnud meile armsad. Oi, väga armsad ja aitäh usundiuurija Marega Ladena.
