Head kuulajad, nüüd läheme edasi teemaga müütilistest olenditest, kes on meie kõrval olnud või on seda ka praegu. Ja seekord tuleb juttu ussikuningast. Tartu stuudios on usundiuurija Mare Kõiva. Kas ussikuningas? On olemas pereinimesed, arvasid, et on kindlasti olemas, selle kohta oli niivõrd palju nagu pealtnägijate tunnistusi uusid üleüldse olid ju tegelikult kaha seotud mitmesuguste uskumustega, millele me praegu vaatame väikese kõhklusega. Oi, mõnigi kord tekib selline mõte, aga mine tea, äkki oli neid ussiliik Eestis kunagi rohkem. Lõppude lõpuks on ka meie kliimani soojenenud kui külmenenud jahenenud, et võimalusi on ju väga palju. No näiteks usuti ju kunagi, et et kõik ussid kogunevad kokku mingisse kohta, et nad magavad, nii nagu tegelikult usuti ka hiirte rottide kohta, et neil on nii-öelda talvepesa, kus nad magavad kõik koos. Ja selle niisuguse ussipesakese oli siis ussikuningas keegi suurem uss, kes oli jällegi uusi kuninga kohta, on ka öeldud, et ta kuulub just sellesse kõige vanemasse usundi kihistusse. Me ei oskagi täpselt öelda, seda, on püütud püütud tagasi viia antiikkultuuri ja veel varasemasse aega. Ja meil tasub ainult silmad lahti teha ja vaadata korraks kas internetti või vaadet suveniiripoodi. Ja me näeme ju mitmesuguseid tegelikult näiteks kobrast alguse saanud väga tähtsate austatavate jumaluste kujusid ja väga palju muud sellist. Et päris niisuguste, kuigi peaaegu lähedaste arvamusteni jõuti tegelikult kohust bussikuningaga. Usuti ühelt poolt, et uss on selline salapärane olend, et ta läheb näiteks puu otsa ja sünnitab puu otsas oma pojad. Et need elavad pojad kukuvad sealt puu otsast inimesele kaela jätta. Et väikesed ussid on kaks uskumust vas ilma mürgita või absoluutselt mürgised ja kohutavad olendid, teine, mis väga küttis inimeste meelt, oli see, et usuti, et on teatud maapinnavormid või teatud kohad, kust ussid ei saa ühelgi tingimusel üle minna. Ja kuidas ta siis saab ikkagi inimesele järgi. Selle kohta jällegi oli uskumus, et kui uss väga tahab inimest kätte saada siis ta võtab saba suhu, jäta, veereb sulle nagu mingi niisugune ratas järgi ja sellest üks samm veel edasi on seesama ussikuningas kelle ülesandeks siis on tegelikult ka ussisid kaitsta nende üle valvata ka see talvine ühtekokku kohta kogunemine ongi justkui selline kaitse ja pyhaaeg, võiks nagu öelda, et selle ussikuninga seest voolab välja mingit talveund ka kõikidele teistele ussidele. Aga no nii või teisiti ka tema kohta on uskumus, et kui nüüd ussisid, hävitati täiesti teadlikult või või kui oli mingisugune selline keegi kogemata haavas või läks vussi kuningale juurde väga ootamatult, siis ussikuningal oli sama omadus oma saba suhu ja veeres-veeres, nagu hiigelratas veeres inimesele järele. Mall Hiiemäe on pakkunud välja, et võib-olla ussikuningas, et võib-olla inimesed näiteks nägid, kuidas ussiuss sõi parasjagu konn või midagi muud, et konnajala tantsid mulje sellest ussikroonist ussi krooni kohtan fantastilisi kirjeldusi. Tavaliselt kujutatakse ette ussi krooni nagu see midagi punast, mis ussi pealael. Mõnikord on see külga kuldne kroon. Aga see on midagi, mis, mis siis eristab peale suuruse. Ja peale selle niisuguse erilise inimestele järel järele jooksmise või, või karistamise funktsiooni eristab neid tavalistest ussidest. No ussikuningas tuleb mängu ka sel juhul, kui inimesed kaotavad ussid ja Eestisse on olnud täiesti omaette mõtlemisaine. Miks mõnes piirkonnas ei ole üldse ühtegi mürgist madu ja teises on neid väga palju. Ja seda on seostatud väga sageli sellega, et on olnud keegi ussitark kes olla osanud ussisõnu lugeda, kes on käinud ümber küla näiteks ringi nagu need kaitsemaagilised ringid ikka käivad. Ja siis ta ongi piiranud selle küla sisse ja andnud ussidele selges eesti keeles käsu, minge minema. On omaette tarkusi olnud, näiteks, et on kaevatud auk, kuhu siis kõik ussid on sisse läinud või on tehtud sinna augu lähedale. Lõke, kuhu siis ussid on sisse läinud ja sinna siis on kõige viimasena on sageli läinud ja katsunud sealt veel inimesele kätte maksta ussikuningas. Mul on käes siin parasjagu üks Koeru kandist üles kirjutatud lugu kus üleskirjutaja siis 1892 seletab, et et kuidas ta siis tõmbas tiiru ümber ja kust tuli alles uss nagu vihma tuli igast küljest sinna augu juurde kokku. Läksid auku, kukkusid sinna sisse, osa osa jooksis tulla. Ja kõige viimasena tuleb kohale ussikuningas ise suure kuldkrooniga. Jaa, ta susiseb. Terve mets kajab sellest kõigest. Aga nähes kõik Tema alluvad, kõik teised ussid on saanud saanud hukka, siis otsustab ta, et tema hukkab ära usside hukka ja omakorda ja ta lööb oma saba ümber mehe keha ja tõmbab selle mehe endaga koos tulla. No on ka väga põnevaid üleskirjutusi sellest, kuidas, kui kirjeldatakse, ussid magavad talvel ja maa seest kostab sellist erilist üminat lauluhäält. Et ussid laulavad seal talvel omaette. Ka seda seostatakse näiteks ussikuningaga ja loomulikult muinasjuttudes on ussikuningal sageli. Me teame, et peamiselt lohel on, eks ole, üks pea või koguni kolm või üheksa pead. Aga täpselt samamoodi on näiteks kujutatud ette ussikuningal võib-olla rohkem kui üks pea, ta on juba piisavalt nii suurt kasvu, ta ei ole küll lohe, aga ta on keegi, kellel on mitu pead otsas ja kes selle tõttu on päris päris ohtlik või nagu Võnnu kihelkonnast on Kadri Peebo. Praegu ta on kirjutanud üles 1986 sellise toreda loo, et et ma nägin ükskord ussi, punane suur hari oli peos ja Meeta jättis puukoorma metsa sisse ja sealt tuli välja ilmatu jämeuss, hari suur, kui kukehari ronis kännu otsa ja laskis pikka vile välja, vilistas nii et kohe ja meie või, või siis jutustaja, see pani suure hirmuga koju ja öeldakse niimoodi, et need, kes sussi kuningast jagu saavad või ussist jagu saavad, et need oskavad ussisõnu. Vat siis sellised lood. Aitäh, Mare Kõiva täna.
