Tervitus jällegi head kuulajad ja otse loomulikult head veebruari tuisukuud lumekuud, küünlakuud hundikuud muidugi hundikuud, sest karud magavad, mõned üksikud mesi, võmmid küll meie kandis olla juba vahepeal pöidla inemises tüdinud, olid õue müttavad olnud, noh niipea kui vahepeal juba korra soojaks läks, et kestev külma karu mürakatele ilmselt mitte kuigi meeldivat tuju ei loonud, kontrolliti mesikäppade tantsutrajektoori igaks juhuks ka jahimeeste poolt üle. Siiski on üks laul, mis olenemata külmast küünlakuust räägib karude tantsimisest ja sellest, kuidas karud omal ajal loomi arstisid. Kuulame täna Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist üht väga põnevat laulu. Salvestust laulab 68 aastane pime Jaan ehk Kristjan Kiviloo päris pealt Kuusalu kihelkonnast. Kristjani salvestas turbu neemel 1962. aastal Herbert Tampere. See oli külmal küünlakuul, kui puhus vali põhjatuul. Oli aga ükskord küünlakuul kuus ei olnud hülgeid meedeedi. Oll äru tabiid, kuudra vaatava do taadi seal kuulil trummi kommiti kuu jaagu lael seda kuulda, sa ei seal kuulil Brummeego hommiti ja kuu ja seda kuulda ta ei kui seda aga kuulikuulja juua keefiri ei köida alge. Kui seda aga kooli ees kuulaeldi jooksi, liiklejaid alge, oh kuule pagullabele. Kuule, kulla mees, kuu Raadme lauda mees, kuulad meie lauda, riigi ja kalu, omad jälle. Mees kuu Rapmäe jõe laudad ja kalu, vaata veel. Siis kini kuni jõe palus, õige väärt ju oma halli oina ei. Niikuinii õigelt väärt ju maalioina. Aib kere temadega taga veel seal ka paar kuud ka Ruugarvad määr keeksi. Temasega saga veed seal ka Padies kuul karuga arvad märgi? Kristjani ehk pime ja nii ei olnud sünnides nägemisega üleliia õnnistatud. See puudujääk andis talle võimaluse pühenduda tegevustele milledele, mitte kõigil palju aega ülejäänud ning millega ta sai suurepäraselt hakkama, nagu näiteks laulmine ja ka nende laulude õppimine. Muidugi, meie tänane laul on põnev mitme tahu väelt. Ühelt poolt on see nagu tore kohalik külakroonika, nagu ajaline kultuuriline verstapost või kuulutuste tulp muutku, aga loe ja imesta, see oli külmal küünlakuul. Hülged polnud veel teele, aga karud tulid enne veel. Nad tulid päris peale ja võtsid rahvast vastu kulli, talus löödi trummi. Ja nii kui kuja talu eels seda kuulis, tuli joostes, niiet seelik lendas ja Els kurtis vene meele. Meie laudas on kurat lahti, sest loomad on haiged ja ei sigi sugugi. Kuritjaid oli teistestki taludest. Siis segati kapas vete koos karu karvadega ja seda vett sai siis arstimiseks kasutada. Karud aeti lauta, aga nad ei tahtnud sugugi minna, vaid küsisid enne raha palga ette. Kui rubla ei olnud, kõlbasid ka kindad ja sokid. Loomulikult on kõik laulus toimunu sulatõsi. Tõenäoliselt juhtuski selline seik päris peal umbes 19. sajandi teisel poolel ja ilmselt õppis Kristjan laulu ära juba siis, kui mälestussündmustest oli säilinud vaid laulus. Humoorikas vahejuhtum. Oma õpetliku sisuga jäi laulu alles. Karu tantsite jääda on meil sagedased külalised. Veel rändab nii mustlasi kui venelasi laadalt laadale, külast külla. Nad pakuvad meelelahutust lisaks meelelahutusele ka lisateenuseid näiteks loomade arstimine, pahade vaimude väljaajamine, isegi viljakuse tõstmine lasteta naistele. Iga lisateenus mõistagi maaks saab. Karude laadanalju aga armastatakse. Karu tantsitajaid kirjeldab oma reisil juba Aadamale aarius 1643. aastal ja tavaliselt on karu tantsida üks või kaks meest. Üks nendest mõnikord on kostümeeritud kitseks või sokuks ja üks mees peab karu oheliku otsas ja mängib pilli kas torupillivilepilli või tavaliselt trummi. Mõni karu tantsida piirdub kal lauluga. Niipea kui muusika hakkab kostma, hakkab karu keerutama. Tammume jalalt jalale, mis näeb tõesti tantsimise moodi välja. Mõnikord karuga laulav raha eest tellitakse lisanumbreid ja tantsija nõudmisel etendab karuga neid näiteks kuidas kõnnib mõisahärra karu kõnnib kenasti kepiga või kuidas kõnnib Talumees, kui kõrtsis koju tuleb? Karu roomab või kuidas kõnnib mõisapreili ja karude totakaid, liigutusi, kõigil nalja, kui palju seejärel võtab karu või kompanjon mütsi ning kogu raha. Edasi leitakse ka koheselt talumehi, kellel on kindla peale laudas loomadega mingi jama, hobused nõiutud või elab laudas paha hing. Karu tuuakse tallu, käiakse temaga veidi ringi ja siis viiakse lauta. Tantsite ütleb midagi karule arusaamatus keeles, mille peale karu keeldub kategooriliselt lauta minemast. Peremees Teil on laut puha nõiutud. Nüüd läheb vaja kindlasti viis rubla Miishaga võtame nõiduse maha. Ja tihtipeale juhtub kuidagi nii, et peremees ja perenaine jäävad pimesi nõusse ja niipeaaegu raha on käes, viiakse karu lauta, käiakse kõik nurgad läbi ja nõidus kaob kui vitsaga. On huvitav, et pea kõikidel tosinatel säärastel lugudel teab jutustaja kohe, et see oli puha üks suur pettus. Millegipärast saavad aga asjaosalised ka pettusest aru, alles siis, kui raha on juba makstud. 1747 annab Riia kindralkuberner välja patendi, mille järgi kirjajad, mustlased, karutantsijad tuleb sallimatult üle piiri saata. Papa Jansen kirjutab esimesel aprillil 1864. aastal Postimehes ühes talus olnud peremehe hobune, haige habemik öelnud. Lase Caro juur viia, siis saab Abim rumal peremees uskunud, ei lasknudki seda teha. Venelane kutsunud Caro, aga Caroidule mitte siis ütelnud tema Ooybatjus ka siin ei ole enam sugugi õiget asja. Siis lasknud Novaagnaga vett tuua, sinna vee pääle, pomisenud tema seda ja teist ja seda vett rippetanud tema nüüd haige hobuse köige talliseinte ja päras kooma Caro pääle ja viinud teda sisse Voot kiidelnud tema. Kui minu karu ajab kuri von siis viska sisse, tuleb vanasõna, ütleb karu ei karda trummikaru kardab kätt, mis seda lööb ilmselt Tonga rahval üsna keeruline otsustada, kas ja kui hea ajend on karul, kui selle peremehel karutantsitamine keelati Tsaari-Venemaal hetkeks 1866 vaid küll viieks aastaks, põhiliselt pettuste ja ebainimlike treenimismeetodite pärast. Karu tantsijate treenimismeetoditest on muidugi ohtralt kuulujutte. Võimalik, et need olidki lihtsalt kuulujutud, sest neid meetodeid olnuks üsna keeruline läbi viia. Võib arvata, et karutaltsutajad siiski ei hankinud omale mitmemeetriseid teraspuure vaskplaadist põhjaga, mida hinnati, tule kohale, puuri põrand, kuumaks läheks karu tantsima hakkaks, et treenija saaks siis koheselt hakata pilli mängima, samal ajal opereerida veel karupuuri kõrgusega tule kohal, et loom jääks ikkagi esinemiskõlbulikuks ja samas tekiks nii-öelda Pavlovi efekt. Ei. Tõenäoliselt kasutati karude treenimiseks siiski vana head piitsa ja prääniku meetodit. Kui juba inimene selle lõksu langeb, küllap siis ka karumõmm. Karutantsitajad jäljendavad ka meie mardisandid vallatule. Karule küsivad sanditajad peresega, tüdrukud kaissu seda lubataksegi. Kui karu hästi tantsida, mõistab karu tantsibki ja talle antakse mõni tugevam meesterahvas tüdruku asemel, kellega siis kõva Maadus maha peetakse. Samasugust tantsum karutantsu on kirjeldatud ka pulmanaljana. Isakaru püüab emaga aru tantsima upitada. Kui sellest aga asja ei saa, pühendutakse roomakate tantsuliigutustega üsna viljakus maagilisele tegevusele. Karu tantsite pakuvad aga raha eest ka karusid naistele voodis heitmiseks. Kui sellises karu magatud voodis lasta naisterahval magada, siis saab see naine kindlasti. Lapsekarud on tõesti, aga ilmselt väga ürgsetest aegadest saati olnud viljakuse sümboliks. Samuti on teadmine, et karu võib Halba eemale peletada üsna vana uskumus ja ilmselt on tulnud meile tõesti koos karu tantsitajatest mustlastega. Ka praegu tähistatakse Bulgaarias jõulude ja uue aasta vahel karu püha koguni karufestivali, kus päris karude asemel tantsivad küll karu nahka riietatud inimesed mõnel pool ka lihtsalt väga karvased ja koledad maskeeritud tegelased. Sarnased meie mardi Santidega, müra, trummide tagumine laulud ja pillilood, mille saatel karud tantsivad, pidid peletama eemale kõik nõiduse halva, mis ilma peletamata muidu järgmisse aastasse kaasa võivad tulla. Karudel on ka võim seal parandada haigeid, mõnel pool nimetataks seda püha kukkeri või Chuckeri, mis viib mõtted vägisi soomlaste Kekri pidustustele. Ent tõenäoliselt siin siiski seost ei ole. Kukkeri Chucker olevat sama sõna, mis tšakra. Siin on siis otsekui kaks karu, mis on rakendatud rahavankri ette. Lisaks karu etendab Bulgaarias veel tähtsat sümbolit uuestisünni sümbolit. Karu sureb ja sünnib uuesti, ta tapetakse ja äratatakse ellu keelega. Tihti tõmmatakse seetõttu paralleele kunagise sealse jumaluse samoyczisega karunahas kuningaga keda on peetud ka müütilise teise uuestisündi ja üheks prototüübiks, kelle sünnipäeva samuti tavatsetakse tähistada. Ajast aegade vahetusel. Meie tänase lauluviis on aga laenatud papa Janseni kirjutatud Joosepi laulust oma noor lapsepõlve aga isa silma allu liimi, karri ja oi töös väga rõõmus juudamaal. Vaga isa silma all, aga karude taha on muidugi toredaid sümboleid peitunud. 1914. Aasta veebruari keskel näidati kinoteatris impeerijale esmakordselt Johannes Pääsukese vändatud poliitilist janti Karujaht Pärnumaal, mis muidugi sai innustust teisest karust, teisest karulaulust jällegi läbi sümbolite. Aga see ongi juba peaaegu täiesti teine lugu. Aamen konks Jaakobi luks.
