Nii paljukest kui tänapäeva inimene üldse näkineidude peale mõtleb,  kipub see kujutaja üpriski kena ja romantiline olema. Näkineiud vetepääl. Vanematel aegadel usuti nood olevuse taga üsna ohtlik,  eks. Kes näki nägi, nägi ka nägu päev. Või püüdis toosinane olevus inimest lausa vetevalda tirida,  mis üldjuhul hästi ei lõppenud. Kasu neist näkkidest ka ei olnud nagu tulisabadest,  pisuhändadest või krattidest või kui, siis  ehk nii paljukest, et näkilugudega sai lapsukesi hirmutada,  et nad veest eemale hoiaksid. Ega ohtlikesse kohtadesse üksipäini paterdama kipuks. Väike pell kulus ikka marjad ära. Kuid üldiselt oli üks kahtlane kalasabaline tüüp,  kelle külge tark ei puutu. Võime siin näha vaikimisi antud soovitust mitte uisapäisa  loodust torkida, sest eales ei või teada,  mis plaanid issanda loomaaia inimesega on.
