Olen Aarne Soro ja loen Vladislav Koržetsi luuletuse vaimukate valss. Varjamaks vaimutust vajame vaimukust, sõnades peituvat sära. Midagi tabavat, vahel rabavat, ütleme hooletult ära. Viisakalt valvates siis aga Salvates ikka ja alati pihta. Sihukesed vaimukad, tibake võimukad, kord juba oleme lihtsalt. Nutika meelega terava keelega läheme teiste seast läbi. Sõnaga suutlikud mänglevalt muutlikud olla ei ole meil häbi. Sõnu, kui sädemeid süütama südameid. Pilvena tõuseb kurgust vaimu, kust orjates hoolega varjata despikka ja sügavat kurbust.
