Ei näe, näevad seal oksa peal, näed see põõsas põõsa taga  puu alumise oksa peale, lind. Seiklused looduses jäävad lapsega kogu eluks. Kaunite loodusfotode sünnipaigad linnast. Kui siin karu kohata, siis ei maksa, ei maksa ära ehmatada,  noored karud tõesti siia võivad eksida. Et neid siin võib kohata. Krabiämbliku kõikvõimsate lõugade eest ei pääse ükski saak. Me oleme täna vahiküla joastiku juures koos kahe loodus,  fotograafi, isa ja poja Aivo ja Tristaniga. Et vaadata, kas siin on kevadisi nastikuid  ja just siin praegu nad ongi. No täna on selline ilm, et siin, eks see kevad on üsna  selline jahe on, hommikul 100. vihma ka,  eks nad nüüd vaikselt hakkavad välja tulema,  et päike soojendab, see oli ka praegu näha,  et oli just just lund. Natuke siin see kõndimine segaseks ta nüüd läks jälle peitu,  aga noh, Tristan mõnusalt nägi ära, ma ise ei pannudki tähele. Esimene on olemas, esimene on olemas. See tuleb kindlasti tagasi. Ah ei näe, näe, vot seal oksa peal näed see põõsas põõsa  taga puu alumise oksa peale, lind. Siin pool kaldal näed see, mis on alt ilma kooreta,  oks, näed puu. Näe nüüd lennud siia. Täna nüüd liikus, et sa räägita kindlasti. Said väga hea. Räägi, Aivo, sina oled loodus. Fotograafina võtnud oma poja ka kaasa loodusesse. Miks. No põhiline mõte tegelikult tekkiski sellest,  et kui vaadata, kuidas praegu igasugune selline nutilapsed  nagu ära röövib, noh, on ta siis mobiil või telekamäng  või arvuti või mis iganes siis noh, tegelikult on ju  ka raske konkureerida sellega ja, ja alati on kõige lihtsam  tee minna ja keelata, noh, aga kui sa nagu keelad,  siis sa oled nagu esiteks sa oled paha lapsevanem,  sa oled kuidagi pahas, värvingus ja nii edasi,  et ma nagu mõtlesin sedapidi, et kuna ma ise nagunii käin,  et ma pakun kõigepealt nagu mingit alternatiivi,  noh, et mis oleks nagu, võib-olla ägedam ja,  ja siis pärast äkki saab niimoodi, et ei peagi enam nagu  seda teemat nagu käsitlema. No ma vaatan, et kui sinul on, eks ju suur fotokas kaasas  ka lapsel on fotokas kaelas, et kuidas see on  siis juhtunud kuidagi loomulikult, või oled sa ise ikkagi  niimoodi surunud? No see kätt on selline lugu, et eks kui ma temaga nagu käin,  siis endal on see taga mõte ka, et saaks ikka pilti teha,  on ju, et kui me oleme läinud kuhugi lutsu viskama,  siis noh ise pildistada vahepeal mingeid veelinde  ja siis jälle viskab lutsu on ju. Ja, ja siis mulle nagu tundus, et, et see võib olla  motiveeritud rohkem, kui ta vaatab, et mina pildistan  ja tema saab ka pildistada. Ja, ja siis ma ostsingi tegelikult nagu puhtalt motiveerimiseks,  ehk siis kui mõelda selle peale, et osta lastele fotoaparaat,  siis noh, tihti vanemad mõtlevad, et see on jube kallis investeering. Tegelikult ei ole üldse kallis osta mingi kasutatud,  no mina ostsin ka kasutatud, onju kasutatud fotoka saab  tegelikult odavamalt kätte kui mobiiltelefoni  ja ta annab nagu hoopis teise perspektiivi. Noh, Ma ütleks niimoodi, et alguses oli seda huvi nagu  rohkem ja pilte sai ka rohkem. Siis nüüd on võib-olla niimoodi, et kolm korda käime,  ei tee ühtegi pilti, järgmine kord lähme teeb rohkem  ja siia me tulime nagu selle mõttega, et ma ise käisin siin  nastikuid pildistamas, kohati oli neid päris palju  ja ma tahtsin, et laps saaks nagu sellest aru,  et nastik ei ole kuidagi nagu ohtlik, ta ei ole kuidagi nagu  mingi murdja või kuidagi selline, ta peab nagu kartma. Ja siis, kui me esimest korda siia tulime  ja noh, nast sisuliselt ümber jala roomas,  siis see vaimustus nagu selles on nastik oli siin kohe minu  kõrval oli nii suur, et läksime koju, rääkis kohe emmele  umbes et nägin nastikat ja peaaegu tuli üle jala  ja siis me hakkasimegi niimoodi käima, et noh,  kevaditi kui nastikud olid noh, nagu tänagi,  siis tulime siia kuhugi vee äärde, istusime maha,  rääkisime mingeid igapäevajutte, ootasime,  kuni ühel hetkel hakkasid roomama ja, ja  siis noh, praegu on Tristan, natuke pikem objektiiv seal ees,  ennem oli see lühem, siis ta pildistas selline poole meetri  meetri pealt neid nastikuid, sellepärast et noh,  kaugemalt ei võimaldanud see mulle tunduski,  et see annab nagu kaks perspektiivi, see annab nagu selle,  et peab ootama ja see annab nagu selle, et oo,  nastik ei ole kuidagi nagu murdja, vaid igavesti lahe loom,  samasugune nagu ma ei tea, kodune kass või koer on ju,  palju sa teda pildistamisel üldse õpetada. Kas. Ta saab juba kuidagi iseseisev olla selles  või kuidas see juhendamine käib? Isa on ju ees niimoodi. No ütleme nii, et praegu on ta 10, onju ja noh,  ikka automaadiga pildistab, ütleme siis nii,  et ma olen niimoodi kompinud pinda, et kui läheb jälle mingi  pool aastat või aasta mööda, siis ma olen üritanud seletada,  mis on, ava ja mis on säri on ju siis see aasta on esimest aastat,  kus ma tunnen, et nagu natuke hakkab haakima,  küll ma kodus avasid ust niimoodi. Ütlesin, et see on nüüd särin. Aga ei, ei lähe nii lihtsalt. Sa oled siin vahikülas varem ka nastikuid pildile saanud,  milliseid pilte sa oled kätte saanud? Ma olen näinud niisuguseid, et et nad lihtsalt liiguvad mu  juurest läbi ja siis on puntras nagu ühes kohas. Mis nad teevad? Lihtsalt nagu üks üksteise peale mingi kivi all  või kuskil sind ei karda. Mkm ainult siis, kui ma lähen nagu väga lähedale. Eile. Ja sina neid ka ei karda. Miks? Kas nagu nad ka pigem meid nagu palju suuremad kui nemad  ja nad nagu pigem lähevad ära. Et ei tule nagu alati sinu poole. No milliseid loomi või linde sa veel oled pildile saab? Ma olen saanud igasuguseid Rohe vinti. Arst musträstast. Polnuka. Igasuguseid tihaseid, varblaseid. Siis ma olen, olen kulje kasvanud. Kui palju sa oled tänu isale looduse kohta rohkem teada saanud? Peaaegu. Kõik linnud, mida ma tean, on nagu mõisa öelnud  ja kui ma ringi käin, siis ta on alati öelnud,  et vot see, see on see linn Et koolis võib olla nii palju, ei saagi ja. Mõned pildid on olnud sul ka loodusfoto võistlusel,  mis pildid need olid? Oli niisugune pilt tavaliselt jääpurikad on lihtsalt  niisugused sirged alla, aga see oli nagu see li mitu  jääpurikat nagu mingid oksad või niisugused asjad nagu koos. Räägi, kas loomad on vahel sinu juurde ka tulnud? Ja ma olen käinud ühe ühes kohas, kus on nagu Ühe endude toitmiskohas ja siis ma olen sinna pannud nagu  pähkleid enda ette ja siis tuld oravad ja võtnud neid  ja siis ma olen aina lähemale, neid pandi siis. Ja siis, kui nad on muutunud julgemaks, nagu sina on võtnud  mult käest ka. Kas sa oled käinud öösel ka looduses? Ma olen käinud rabas pildistamas ja siis kamars  ja saturn. Kas sa oma sõpradele ka soovitad loodusesse minna? Ja. Aga nad alati nagu ei lähe, nad nagu nad ei tea,  kui, nagu põnev see võib-olla. Siin ei ole niimoodi, et on ainult üks nastik,  võib-olla terve selle kalda peale, vaid siin,  kui on hea soe aeg. Neid on massiliselt, neid on niimoodi jah,  nagu kuskil kasarmus, et neil on igalühel oma lavats,  et neid võib siin niimoodi reas olla mingi 10 tükki  või kaheksa tükki, et eks nad saab metsa poolt tule  ja siis neil on siin niimoodi mõnus pikk,  et noh, see on nagu nagu mulje on äge, et kui sa oled  nii lähedal ja siis neid on nagu palju koos niisugune hästi  võimas tunne on ju ja, ja siis me oleme käinud koos  ka pildistamas niimoodi, et nastik püüab kala ja,  ja noh, Tristan on siis näinud, kuidas see nastik tuleb  sealt kalaga ja nii edasi, et noh, ta ise on teinud siit  just selliseid pilte, et noh, üritanudki nagu ise olles nagu madalamal,  et kuidas see nastik talle nagu sinna kaamerasse roomab  ja lähedalt mööda rooma ja mingeid niisuguseid asju. No mis need veel, sellised sinu üle eredamad elamused on  koos pojaga looduses olles. Et vahel tuleb ju ikkagi pikalt passida. Et mis te siis räägite, noh, ütleme siis niimoodi,  et eks see natuke oleneb nagu lapse vanusest,  aga kui hakata pihta sealt sellisest viie-kuue aasta vanusest,  nagu me hakkasime käima, siis kui vanemad soovivad oma  lastega minna kuhugi nagu sellist loodusseiklust tegema,  siis alguses on ikkagi hästi oluline see selline seiklused  osa ehk siis see, et lihtsalt minna ja oodata mingit lindu  ja isegi ka karu tegelikult on ikkagi nagu algus faasis nagu igav. Ma näiteks võtsin teda alguses kaasa sinnasamma nii-öelda  Pakri panga alla, et õpime lutsu viskama,  seal on hullult lahedad lapikud, kivid, nendega on hea visata,  neid on lugematult palju ja, ja siis, kui me seal nagu  viskasime ja see tundus ühel hetkel nagu põnev,  siis järgmiseks hakkas see tulema, et kuule,  lähme sinna tagasi, et vaata, täna on torm on ju,  sest torm on niisugune äge asi, et see laine on nagu suur  ja siis sa veeretad sinna kive sisse ja jooksed  selle vee eest ära ja sealt tulevad niisugused nagu  teistsugused niisugused päris seiklused,  et noh, eks meil on ka selliseid kordi olnud,  et üks on hästi meeles, kuidas me käisime  ka suure lainega ja õues oli noh, ikka palju külmem kui  praegu veel see laine nagu täitis kummikuid  ja kõik meil oli auto, on ikka mitu kilomeetrit,  et no väga külm oli, et noh, kas niisugust asja on tulnud ette,  aga noh, kokkuvõttes on see ikkagi jällegi seiklusi. Miks üldse peaks oma lapse niimoodi loodusega süvitsi kokku  viima mis see annab, nagu talle? Eluks noh, vot täna on ju see, et ühiskond on tegelikult  hästi selline konkurentsimaiguline, et kõik tahavad olla paremad,  kõik tahavad, enda laste lapsed oleks edukamad  ja kaugemale jõuaks ja no see on niisugune hästi selline domineeriv,  onju siis ma olen vanematele ikkagi nagu öelnud just  selle nurga alt, et kujutage nüüd ette, et kõik lapsed on  täna ühtemoodi nutiseadmetes, siis sealt tuleb ju tegelikult  selline väga ühesugune laps ja väga ühesugune täiskasvanu välja. Et kui te nüüd võtate ja viite selle laps niimoodi,  et ta näeb, mis värvi on päiksetõus või väikse loojang ta näb,  milline näeb välja torm ja nii edasi, see annab tegelikult  ju palju laiema nii-öelda maailmapildi ehk tegelikkuses ju  tänu sellele ta oskab hiljem näha rohkem värve  ja rohkem detaile ja tänu sellele on ta ju  tulevikuühiskonnas nii-öelda teistest rohkem eristub  ja konkurentsivõimelisem. Et see tekib niimoodi hiilivalt, ega sellest ju saa ise aru,  aga noh, ma olen seda nagu sellega tähele pannud,  et noh, ongi nagu linnunimed, näe, vaata,  see lind ja toolind samamoodi hommikul sõidad kooli,  siis ütleb, et vaatake ilus päiksetõus praegu on,  et noh, vaata kui ilus punane või vaata kui ilus,  oranž, et ta tegelt näeb täna nagu enda vanuse kohta hästi  palju niisuguseid erinevaid detaile. Tänu sellele, et me oleme õppinud neid nagu vaatama,  et ükskõik, kas tuleviku elus see detailide nägemine on  seotud tööga või õpingutega või millega iganes. Noh, see on mingi selline lisaväärtus, et sa nagu õpid nägema,  et kui sa mängid mingit nutiseadet, sa näed ju ainult seda,  mida sulle ette söödetakse. Sa ei peagi nagu rohkem nägema. Nii et igal juhul lapsed loodusesse No ma täna soovitaks küll seda, et siin me nüüd istume  kõleda ilmaga ja ootame suve on ju, et kui nüüd see suvi  peale tuleb, siis tihti viiakse lapsed kuhugi maale,  eks nad saavad nagu looduse kogemust ka sealt maalt. Aga kui me võtame sügise, talve ja kevade,  siis tihti lapsevanematel, kes ei ole nagu ise harjunud  looduses käima Ongi nagu selline väike tõrge ees,  et kuhu ma nüüd loodusesse lähen, et minu meelest just  siis tasub tasuks nagu maksimaalselt tassida loodusesse,  et viia ala noh, näiteks mis on lapsel üliäge,  on see, et kui kuskil tekib jää mingite lompide  ja ka mingite jõgede peale seda käia kolkimas  ja puruks löömas ja kõik sellised asjad,  et tegelikult nagu Eesti loodus pakub oma nelja aasta ajaga  nagu igal ajal midagi ägedat põnevat, mis on lastele põnev  ja no vanemad võiks seda nagu võimaldada,  et võtke laps kaasa, näidake, mis on nagu põnev. Loodusfotograaf Remo Savisaar. On aastakümnete jooksul pildistanud liike  ja looduse ilu ning märganud ka seda, kuidas keskkond aja  jooksul muutub. Mitmed kunagised looduskooslused on kadunud,  sest sinna on jõudnud vilgas inimtegevus,  kus loodusfotograafil enam väga palju teha ei ole. See on nüüd selline koht Tartu kõrval, kus inimasustus  nihkub järjest rohkem sinna, kus varem oli loomade elupaik. Ja nagu näha, siis linn laieneb ja neid kohti,  selliseid kohti on Tartu ümbruses ja mitte ainult Tartu,  aga Eestis ju palju, kus tõesti tekib see inimasustus sinna,  kus varem pulbitses loodus, kus olid erinevad liigid näiteks  siin konkreetselt, ma olen üle 10 aasta pildistanud  kõrvukratsu ja kui siia hakati neid uusi rajatisi tegema  ja seda võrgustikku, siis see liik kadus siit. Ta võib siia muidugi tagasi tulla, aga praegu teda siin ei ole. Kindlasti on ju looduses ka mingis mõttes keskkonnad muutumises,  see tähendab, et keegi tuleb siis asemele,  kes siia võiks tulla, kus tekib aed linnaks. Noh, aedlinnakus tegelikult liike jagub küll,  et kui aedlinnaku ümber tekivad näiteks elupuuhekid,  puud, põõsad, siis tekib siia näiteks kanepilind,  see on üks selline liik ja siis lihtsamad liigid,  keda me ikka teame hallvaresed, arakad. Sellised tegelased, aga taaskord võib mõnel inimesel tekkida probleeme,  et neil on harakad. Need kädistavad, teevad palju kisa, lendavad essuvad. Samas kindlasti on ju ka selliseid liike,  kellele inimasustus Suus täiesti sobib. Kuna see on selline põline rebaste koht,  kus ma olen rebaseid ka hästi palju näinud  ja pildistanud, siis rebased kindlasti ka siia jäävad  ja kokkupuuted rebastega saavad siin olema  ja kuna inimestel on ka kompostihunnikud  ja muud, siis neid kindlasti need rebased hakkavad  ka takseerima, sest sealt võib midagi põnevat leida. Aga tuleb jälle konflikt, et kui inimestel on koduloomad  ja rebased ja rebased võivad levitada kärntõve,  siis kõiges selleks peaks valmis olema ja kuna need rebased  käivad ja näevad siis nunnud välja, siis kohe kindlasti ei  tohiks neid toita. Et inimest peaks nad ikkagi kartma. Siinsamas kõrval on põllumaad, siis tulevad juba metsamaad. Et jänesed, rebased, kitsed, kõik võivad siia sattuda. Mitte ei või siia sappuda, aga nad käivadki,  see, see on nende koht olnud ja kui siia tulevad  ka need hooned, siis nad paratamatult jäävad siia mingi aeg  ka käima. Et see kõik mõjutab ja kui see linnainimene rajab endale,  kui ta aeda ümber ei pane ja paneb ilu, ilu,  mingid lilled sinna maha ja need ära süüakse,  siis. Jälle probleem. Ühesõnaga, põhimõtteliselt tuleb ikkagi harjuda  ka selle mõttega, et tuleb olla valmis kompromissideks loodusega,  kes siin juba oli varem. Nii on. Elamumaa kõrval on teine suur vajadus inimestel ju  tegelikult tööstusmaa kuhu ehitada tööstuspargid. Ja siin kuskil on ju ka ennem olnud kindel loodus  ja omad liigid. Ja peale seda veel siin olid ka sellised korralikud põllumaad,  heinamaad ja siin on ka pesitsenud selline haruldane liik  nagu Soorets kes kuulub siis teise kaitsekategooriasse,  aga noh, see oli pigem selline juhuslik pesitsus,  aga sellist korralikku elurikkust on, siin on siin olnud palju. Sina näed, et kui valgub peale selline masstööstus  või avab see jällegi mingisuguseid uusi võimalusi kellelegi. No neid võimalusi tekib siia vähe ja mõned võimalused on  siis ajutised, et noh, sellised lagedaks lükatud plats  selline või selline koht sobis näiteks väiketülline. Ja neid oli siin kaks paari pesitsemas, aga kuna see koht  kinni vaikselt kasvab ja siin on inimhäiringud päris palju,  siis see liik on siin taandunud. No siin kohe kõrval me näeme teistsugust keskkonda,  et siin veel seda elurikkust ja erinevaid liike on,  siin on ka proovinud, siin on üks kraav,  siin on ka proovinud kobras taastada seda elurikkust,  ta tegi siia paisu. Ta paisutas selle koha üles, siia tulid erinevad kurvitsid,  siia tuli isegi kuldhänilane. Aga see muidugi ei sobinud inimesele, sest siin on põllumaa,  pais lõhuti, elupaik, hävis koprad kütiti. Siin oli ilus mets, kus sulle meeldis väga pildistamas käia,  siis esmapilgul ei kujuta seda enam ette. Siin on väike elamurajoon. Kas ta nüüd selline just ilus oli, ta oli selline elurikas  mets ja selline võiks öelda, et padrik, aga siin oli vanu kuusk,  siin oli igasuguseid puid ja siin pesitses aastakümneid  ka ka selline väike lind nagu värbkakk, üks selline kakuline. No temale siin enam kahjuks elupaika ei ole,  et kui siia seda elamurajooni hakati rajama,  siis ma ju jätkuvalt käisin, siit käisin siin edasi,  aga seda lindu ma kohtasin siin ainult pesitsusvälisel ajal. Niisamuti võis siin kohata ka väike kärbsenäpi,  kes on ka selline pigem haruldane lind, ka temal oli siin  elupaik olemas. Aga kui me nüüd vaatame, siis siin on uus elupaik,  see uus elupaik on inimestele ja ma usun,  et need inimesed on arvestanud sellega, et siin on  ka loodust ja see on ka üks põhjus, miks nad sellist  siiakohta endale maja ja kodu on rajanud. Ja loodetavasti nad oskavad ka arvestada  ka loodusega, mis siin, mis siin on? Kui inimesed tulevad oma elamistega siia looduse keskele,  siis millega nad näiteks võiksid arvestada,  kui neil on ka oma lemmikloomad kaasas? Kassid, koerad. Nende kassidega ongi see kehva lugu, et neile meeldib  ja nad on ise päisenud, neile meeldib ringi luusida  ja siin seda elurikkus tegelikult jagub,  et neid liike, keda siin murda, neid on palju  ja selline kass võib väga palju kahju teha. Kindlasti võiks mõelda, et kassil võiks olla kasvõi kellukene,  siis olla kaelas, et mõned mõned linnud vähemalt pääseksid,  sest neid linde tillukesi kärplasi, neid on. See on nüüd selline koht, kus Tartu külje all on suuremad  metsamassiivid ja siin samamoodi sopistus põldude vahele üks metsatukakene. Praegu on jäetud siia elamurajooni rajades kõrgemaid puid  pakub omamoodi toreda elukeskkonna inimestele ka. Ja mulle meeldib, mis siin varem oli, tõesti,  oli selline korralik, võimas metsatukk, see oli metskitsede,  võiks öelda selline pelgupaik, kus lisaks metskitsedele  toimetasid ka metssead. Ja siis ühel korral, kuna me olime kõigest vist äkki neli  kilomeetrit Tartu linna piirist, siis ühel õhtul,  kui ma enda arvates arvasin, et näen suurt võimas mets  ja kulti siis järgmine järgmine päev selgus,  et see oli hoopis karu, et ka karu liigub siin tegelikult  see on selline rohe koridori ala ka, et noh  ka põdrad liiguvad siin. Et siin sellist elurikkust jagub. Kas need loomad, keda sina siin kohanud oled,  võivad endiselt siia tulla, kui need majad on valmis? Ja kindlasti võivad, et noh, kui siin karu kohata,  siis ei maksa, ei maksa ära ehmatada, et maju  ja inimesi siin on, et lõhnad, et karu kohtumise võimalus  nüüd on muidugi väike, aga ta ei ole muidugi olematu,  et noored karud tõesti siia võivad eksida,  et neid siin võib puhata. Ja linnud kindlasti, kui siin ehitustegevus on lõppenud,  tulevad siia vaikselt tagasi, et selline keskkond neile  täitsa sobib, et ka praegu me kuuleme, siis me kuuleme,  et siin on metsvindid, siin on punarinda,  siin on käblikut, et vaikselt tuleb liike tagasi küll. No ja võib uskuda, et need liigid, kes sinna on  ja kes siia on jäänud, jäävad siis rikastama  ka seda inimeste elu. Loodetavasti ja loodetavasti elanud, et ilusti siin  harmoonias koos. Suvel võib taimeõitelt leida sellise tillukese ämbliku. See on emane krabiämblik perekonnast, mis Umena isast me tavaliselt,  et ei märkagi, sest tema on emasest mitukümmend korda väiksem. Emane ämblik on aga võimas tegelane kelle ta juba õielt  kinni püüab. See söögiks läheb. Väiksest kärbsest saab ta mõne suutäie ja see on tema jaoks  vaid eelroog. Võililleõitel tasub jahtida surukärblasi. Siit saab veidi priskema. Siin on näha veel üks krabiämbliku oskus. Võilille varitsemise ajaks on ta ennast kollaseks värvinud. Enda kaitseks maskeeringut ja üritab välja näha nagu mõni  mürgiastlaga putukas kas siis herilane või mesilane. Mõned linnud petab ta sellega ära, aga krabiämbliku selline  maskeraad ei hirmuta. Sirelane läheb söögiks nagu kärbeski. Siin ei ole enam mingit maskeraadi. See on päris mesilane ja temal on mürgilastel tegelikult  ka olemas. Isegi sellest ei lase krabiämblik end häirida  ja nii pistab ta ka mesilase aplau. Nende kaadrite filmimise käigus sai tehtud  ka mõni foto ja õnneks veidi madalama võttenurgaga. Alles hiljem materjali üle vaadates selgus üks detail,  mis jäi võtteplatsil märkamata. Nimelt oli see emane ämblik hetkel koos kaaslasega,  kes parajasti hoolitses, et neil ka järeltulijad olema saaksid. Vaat nii võimas tegelane on emane, krabiämblik püüab kinni  ja sööb endast suuremat mesilast ja samal ajal paaritu isasega. Ärge emaseid alahinnake. Ei ole isegi herilasel pääsu krabiämbliku surmavate lõugade eest. Ja see pole veel kõik, sellega tema isud ei piirdu. Leidub veelgi suuremaid putukaid. See on maamesilane ehk kimalane. Tema on krabiämblikust mitmeid kordi suurem,  aga ka tema läheb toiduks. Kui ämblikul on suu täis on õiesikkudel pidu. Nemad saavad nüüd seal laiata ilma ämbliku kartmata. See on tõenäoliselt selle krabiämbliku kõige halvem päev. Ämbliku plaan näeb ette, et kärbest tuleb tema nina ette  raudrohu õietolmu sööma. Seejärel napsa ta kärbse kinni ja sööb ära. Kärbes aga talitab täiesti ämbliku plaanide väliselt  ja tatsab hoopis tema selja taga. Ja nagu sellest veel vähe oleks, vaadake nüüd,  virutab ämblikule jalaga tagumikku ja lendab minema. Loodetavasti on järgmine päev ämbliku jaoks parem.
