Millise jälje jätab rahva üritus loodusele kui sa mõtled,  et mina ja minu pisike jalajälg aga kui palju on seal  inimesi olnud enne sind ja tuleb peale sind? Kuidas kaitsta metsalindude pesitsemist? Metsatööde tegemine pesitsusperioodil, see on siin viimaste kümnendite. Nähtus. Suvelavastus vesikupu lehel. Inimesed armastavad looduses liikuda kõikvõimalike  vahenditega ja mitte ainult ettevalmistatud loodusradadele. Rahvaspordiüritused toovad loodusesse inimmasse,  kuid kuidas see mõjutab meie tundlike loodusmaastike uurivad  Eesti maaülikooli ja Tallinna Ülikooli teadlased. Veesportlaste aasta suursündmus Võhandu maraton toob  mitmekülgsele jõele ja selle kallastele väga erinevaid  inimesi üle kogu Eesti. Võistlejatel on adrenaliin tipus ja kaasaelajad naudivad  kevadist loodust. Ligi 100 kilomeetrisel raskel trassil on mitmeid kohti,  kus tuleb paati välja tõmmata, paisust edasi tassida  ja taas sisse lasta. Muda pritsib ja tuju on kõigil hea. Päev varem sätivad teadlased neile kallastele maha veidrad ruudud. No mida nad täpselt siin teevad praegu? Hetkel siis nad hindavad selle pinnase ja alustaimestiku  seisundit ja selleks on siis olemas metoodika,  et nagu te näete, siis on siin üks suur ruut,  seal on väikesed ruudukesed, neid on igas selles suures  ruudus 25 tükki ja igale sellele ruudukesele  siis antakse hinnang, milline see pinnase seisund seal on. Ja põhimõtteliselt siis homme pärast võistlust tehakse  täpselt seda sama ja, ja siis on võimalik leida see muutus,  et kui palju see siis on läinud halvemaks. Ja samas, kui me seda täna siin mõõdame,  siis me oleme eelmine aasta mõõtnud siin viis korda  ja me saame siis näha, palju on siin loodus talvega kosunud. Ökoloogilise koormustaluvuse mõõtmist on teadlased teinud  mitmetel spordiüritustel lisaks Võhandu maratonile sel  aastal ka jooksu ja rattavõistlustel sest tegevusi looduses  on väga palju ja nende mõju keskkonnale ka erinev. Tegelikult jätab igasugune liikumine looduses sinna oma jälje. Ma arvan, et jah, tavaline liikumisharrastaja,  kui ta oma sportliku või sellise kehalise aktiivsuse  eesmärgil seal looduses käib, siis ta üldse ei mõtle,  kuidas tema tegevus võiks avaldada mõju loodusele. Aga kuna neid on viimaste aastatega sinna loodusaladele väga  palju tekkinud, siis nad otsivad ju uusi kohti  ja miks nad seda teevad, on ikkagi see, et sellist Eraldatust sellist värskust, sellist avarust igale hele nagu  rohkem oleks, et see kvaliteetne loodusruum igaühel oleks tagatud,  siis nad otsivad ju uusi kohti looduse enda pärast  ka ju. Mida see tallumine loodusele teeb, kas siis igapäevane  või selle sündmuse tallumine, mis siis juhtub  selle loodusega, mis need kahjustused võivad olla? Kindlasti on siin üks hästi tähtis sõna proportsioonid,  et kui meil on, eks ole, suur selline loodus ala  ja seal on üks rada ja see on seal sees ja see kõik  kasutavad seda siis noh, siis ongi, et ta teebki selles  konkreetses kohas selle tallutakse kokku mulla,  vee läbilaskus ja hapniku läbilaskus väheneb. Siis on seda ka uuritud, et näiteks puude juurtel tekivad  haavandid okaspuudel seal vaigu käigud, eks ole,  lähevad umbe selle puu toitainetega varustati  ja veega varustatus siis saab kannatada läbi juurte võivad  sinna tungida ka siis taime mikroorganismide  ehk siis see puu on noh, natuke nagu invaliid. Aga jällegi, kui me räägime siis sellest,  et et see toimub väga väikesel alal, siis noh,  ei tohiks see nagu olla mingisugune suur katastroof. Otsene mõju loodusele võib olla ka see, kui suur hulk  inimesi satub korraga mõne ohustatud linnuliigi pesitsusalale. Ettevalmistatud radadel ei tohiks seda juhtuda. Aga neist kõrvalekaldumisel on tõenäosus suur. Igaühe õigusega harjunud eestlaste rekreatiivseid. Liikumisharjumusi uuritakse ka värskes magistritöös. Tahtsimegi siis selgitada sellised kuumpunktid välja  ja vaadata, palju neid langeb kaitsealadele näiteks. Ja ütleme niimoodi ennatlikud järeldused on sellised,  et väga suur osa on kaitsealadel üle poole ikkagi meelis  sihtkohtadest ja väga suur osa siis on linna rohealadel  ehk siis kuumpunkt tekib sinna, kus inimesed elavad,  et nad tahavad käia ikkagi suures plaanis sellise noh,  nädala sees näiteks maksimaalselt 30 kilomeetrit,  võib-olla nädalavahetusel on natuke kaugemale,  aga see jääb ikkagi siis kas linnaroheala  või sellised. Tallinna kontekstis on ju, räägime kõrvemaa,  mis on hästi populaarne lahemaa. Et sellise tunni aja kaugusele tahavad minna. No mis nendel looduskaitsealadel võivad need konfliktid  siis olla? Mis võib tekkida, ongi siis seoses sellega,  mis on loodusala kaitse eesmärgid. Et kui ikkagi seal on kaitse all, kas mingisugused linnud  või kedagi, keda ei tohiks teatud ajal häirida,  või on kaitsealused taimeliigid, on ju, et  siis noh, peab natuke mõtlema, kas seal on vaja sellises  mahus tallata näiteks. Ja teine teema, mis võib tekkida, on nendel harrastajatel omavahel,  et võib-olla ratturitel, ATV-dega sõitjatel  ja koera jalutajatel on nagu natuke erinevad motiivid  ja nagu seda, mida nad soovivad ja nad võivad  ka 11 siis häirida. Ja selle põhjal tekivad ka erinevad koormused pinnasele  näiteks ja kõik see, nagu siis koguneb, justkui on,  mida rohkem harrastustegevusi ühes kohas,  seda rohkem on nagu ka mõnes mõttes neid muresid. Mida nendest tulipunktides siis teha, et neid Üks asi, mida me tahaksime soovitada, et tegelikult võiks  mõelda sellele, et kas see koormus peab kaitsealadel üldse  nii suures mahus olema, et me võiksime üleriigiliselt  või vähemalt omavalitsustes mõelda sellele,  et meil oleks oma elanikele pakkuda siis neid kohti  väljaspool kaitsealasid, et neid rohealasid,  kuhu saab minna tegelema ka spordialaga,  mida võib olla kaitsealal, ei oodata esimese nagu hooga. See on selles mõttes keeruline kaitseala esimene eesmärk  ikkagi on ju kaitsta seda, mis seal on. Aga samas me tahame pakkuda neid võimalusi,  et inimene saaks looduse keskel olla. Et eks seal tuleb leida see kuldne kesktee võib-olla  ja seda peab vaatama kaitse alati eraldi. Viimased paadid on siit rajalt üle läinud,  nüüd hakkavad toimuma järelmõõtmised. Kuidas see paistab sulle, see pinnas siin? No ausalt öeldes ei üllata Aga midagi, et ega siit keskelt nagu liiga palju muutunud ei ole,  sest see on ikkagi aastast aastasse käidav rada  ja sellist laienemist täna jälle näha, et eile siin puude  ümbruses ikkagi oli natukene seda rohelist rohkem,  aga vaatame, kui me siia raja keskele jõuame,  et kas seda nii-öelda ära viidud pinnast  siis rohkem kui eile või ei. Sest siin paadid ju lausa lohisevad maas. Täpselt jah, et, et tugev allaminek, et kes seda siin  tassida jaksab kurat, juba seitse-kaheksa tundi aerutanud,  onju. No siin on muidu pandud sellised piirded ka,  et kas need nagu midagi aitavad või sellises suures  inimmassis enam pole vahet? Eks mõni, kes tahab kiiremini veele saada,  siis läheb sealt, kus ta pääseb, aga ma arvan,  et ikkagi suurem enamus nendest osalejatest tuleb siit,  et see on ikkagi lihtsam saavad siit lohistada ennast alla,  et selles mõttes selles mõttes oluline ja sellistes,  kas peab olema see, et no massiürituste puhul eriti ikkagi  nende radade tekitamine on nagu põhjendatud on ju,  et muidu see asi läheb väga suurele alale lihtsalt  ja seda siis hallata on ikkagi väga keeruline  ja seda koormust sealt niimoodi, et see oleks talutav. Võhandu maratoni leevi seirealadel olid mõõtmistulemused ootuspärane. Üle 3000 jalapaari jätsid pinnasele ja alustaimestikule oma jälje. Tegemist on küll kitsa alaga, mis on koormust saanud juba aastakümneid,  kuid kaldajoone paremaks hoidmiseks saaks alati midagi ette võtta. Täiesti puutumata maastikule oleks sellise ürituse  korraldamine palju suurem probleem. Mida terviseradade planeerija või rahvaspordiürituse  korraldaja saab teha, et looduses liikumise mõju loodusele  võimalikult väike oleks? Noh, arvestades, et kõik terviseradade korraldajad ja,  ja ürituste planeerijad tegelikult ju peavad  keskkonnamõjudega arvestama ja tihtipeale isegi luba küsima. Ja teades sageli on need rajad juba looduskaitsealaste Selliste alade lähedal või nende peal siis. Ma arvan lihtsalt juurde tuleks pidevalt seda  ka võib-olla rõhutada või oma juhenditesse kirjutada ja,  ja pidevalt seda hoida teadmises ja kõva häälega sellest  rohkem rääkida. Kindlasti esimene asi kõikidele jooksjatele,  ratturitele, mootorrattasõitjatele ja kellele iganes on  siis see, et, See ei ole õige väide, rajad on nõrkadele. Kui teil on tehtud ette see rada, kus te peaksite liikuma  eriti kaitsealal, siis see on mõeldud selleks,  et kaitsta loodust ja liikuda olemasoleval rajal. On esimene asi, mida sa teha saad, selleks et,  et sa võid rahuliku südamega õhtul magama minna. Ja teine asi on siis ikkagi see, et. Meil on väga, väga palju harrastajaid ratastega  ja totorätastega ja tõesti ei ole väga palju neid  atraktiivsed kohti võib-olla ja huvitavaid maastikke,  kus nende vahenditega sõita ja ometigi nad on soetatud. Ja kui sa mõtled, et mina ja minu pisike jalajälg aga kui  palju on seal inimesi olnud enne sind ja tuleb peale sind  homme ülehomme, et seda me tavaliselt ei mõtle  või ei taha hästi hinnata. Me oleme tulnud Viljandimaa metsadesse, et jälgida lähemalt,  kuidas läheb linnuelu, kas metsatööd on vaikinud  ja lindudele on võimaldatud nende pesitsusrahu. Kas üks võimalus siis niimoodi kontrollimaks ongi teha  natukene linnuhääli ja vaadata, kes vastama hakkavad? Jah, mõned liigid vastavad hästi, nagu siin seda alpirähni  häält sai tehtud, siis see on raudpolt kindel. Ta vastab jah ja käib järele ka tüki maad,  aga tihtipeale kui pidistada kas või rasvatihast või,  või puukoristajat ja siis sa oled võõral territooriumil  ja siis tuleb reageerida sellele, et kõik elanikud hakkama  oma häält andma ja sina saad juba põhimõtteliselt  ja eks sellele ju põhinebki enamik metsalindude loendusi,  et linnud on territoriaalsed ja see laul tegelikult näitabki,  et siin territooriumil on omanik. Statistika järgi on meie metsalindude pesitsuspaaride arv  ligi 40 aastaga vähenenud umbes viiendiku võrra. Suurem langus on toimunud viimase paarikümne aasta jooksul. Erinevates metsades. Pesitsevate lindude seisundit näitab ka rahvusvahelise  punase nimestiku liikide ohustatuse indeks. Selle järgi on kõige järsem kukkumine tabanud just  okaspuumetsi ja vanu metsi, eelistavaid liike. Mis ka näitab metsalindude kehvemat käekäiku on punane  nimestik ehk siis liikide austatuse hindamine. Ja viimase 10 aasta jooksul on täiesti alarmeeriv trend see,  et päris mitmed tavalised liigid hakkavad muutuma austatuteks. See on midagi uut, mida varasema eelmise nelja liikide  ohustatuse hindamisel ei tähendatud. Lindude järelkasvu tagamiseks kehtib riigimetsas kevadest  suveni pesitsusrahu, mil metsatöömasinad peavad seisma. Erametsades on raierahu soovituslik. Selleks aastaks jaotasid eksperdid selguse huvides puistud  kolme klassi. Sinine, kollane ja punane ehk siis lindude asustustiheduse  järgi madala, keskmise ja kõrge populaarsusega pesitsusaladeks. Kuna osadest neist metsadest kehtib ka raieluba  ehk teatis, tuleb inspektoritel teha kontrollkäike. Teatise järgi võiks nagu siin lageraie veel tulla. Aga et vanuse poolest oli see 109 aastat vist keskmine vanus. Kuidas see teie töö praegu käib, et on Teil nii-öelda  sinised metsad on kollased metsad ja siis on punased metsad,  kus te käite järelevalvet tegemas? Kuna see linnurahu meil hetkel on teatud mõttes tinglik,  et ei ole ju seadusega keelatud mingitel kuupäevadel,  et nüüd ei tohi raiuda ei tohi raiuda, siis kui on metsas  pesitsevad linnud, et see, et kas siis tohib raiuda  või ei tohi olenebki sellest, kas linnud pesitsevad metsas  või mitte. Ja need värvid ongi siis hetkel see, et meie  siis kontrollime. Värvi poolest neid punaseid metsi, kus neid linde võiks  rohkem olla. Sinu tabel ütleb, et siin võiks olla selline 109 aasta  vanuste puudega puistu ja see on lindude jaoks populaarne,  hea pesitsuskoht. Et siin võiks pesitseda siis linde üle kuue paari hektari  kohta ja kui siin metsaomanik või see metsalangetusfirma  tahab raiuda siis praegu oleks soovituslik seda mitte siin teha. Jah, et automaatselt see ei ole keelatud,  et sinnamaale me ei ole veel selle õigusloomega jõudnud. Aga tungiv soovitus oleks jah neid punaseid alasid vältida  ja ja tänavu on ka niisugune vaikiv kokkulepe nagu suuremate  metsaomanike ja ja keskkonnaministeeriumi  ja keskkonnaameti vahel nagu tehtud, et,  et siis metsaomanikud püüavad vältida nende punaste alade raiet. Ja kui nii palju, kui siis on vaja raiuda,  siis keskenduvad nendele kollastele või sinistele,  kus siis linnustiku arvukus on väiksem. Loodetavasti tulevikus oleme me jõudnud sellesse olukorda,  kus meil ongi üks kokkulepitud vahemik, millal,  millal raiet ei tehta ja see, see oleks väiksem koormus,  nii koormus nii järelevalvele, kui siis metsaomanikel tekiks  nagu selgus ja kindel, kindel nii-öelda võimalus plaane teha  ja oma raieid sättida. Pesitsushooaja tipus on küllalt raske leida paika,  kus tiivulisi üldse pole. Kulub viis-kuus minutit, kui selles samas metsatukas jääb  agule silma viimistlusjärgus must rästapesa. Vilunud silmale siis käib tegelikult asi nii,  et vaatad natukene ringi ja juba märkad linnupesi. Jah, kui on selline vane vanem mets. Ja seal kümmekond minutit või, või pool tundi ringi käia,  siis praegusel ajal tihtipeale komistab mõne pesa otsa  ja kui eriti kui alusmetsa, sest päris paljudel lindudel on  alusmetsas pesad. Kas selline, kas pesa või musträstaste pesitsemine on põhjus,  miks siin võiks kindlasti raietegevus olla pidu antud. Siin on selge empiirilise tõend, et linnud pesitsevad siia,  mis siis on metsa ja metsavahe, kui vaadata linnurikkuse  ja pesitsusvõimaluste poolest? Kindlasti oleneb see metsavanusest tegelikult noh,  ringi selline müüt, et noorrendikes ja noortes metsades on  palju rohkem linde, vesitseb kui vanades metsades,  aga tegelikult on vanades metsades ja see metsastruktuur kui  metsas on alusmetsa, kui seal on, nagu siingi näha,  on tegelikult surnud puid on siin-seal, mis pakuvad  ka õõnelindudele pesitsemiseks elupaika. Seega kiire kokkuvõte, kes meil siin kõrva  ja silma jäid, kaks paari punarindasid laulu järgi käblik võsaraat. Pöial, poiss, väike lehelinn, mustas tallent võtsime peaaegu  valmis pesa. Kuus liiki. Viljandi naabermaakonnas Valgamaal kinnitab metsaettevõtte  juht Andres Olesk, et pesitsushooajal ongi raske leida puistut,  kus linde pole. See on mudeli järgi sinine mets, kus raiumist võiks kaaluda. Õhk on linnulaulust tihe ja samas on siin  siis selline mets, mida võiks selle uue kaardistuse järgi  nimetada siniseks metsaks. Siin võiks asuda puid lõikama. Just just. Ütleme siis keskkonnaameti Keskkonnaameti poolt välja töötatud tabel. Lubab siis. Raieid selle kevadsuvisel perioodil noortes metsades. Ja, ja justkui justkui siin oleks pesitsemine hõredam,  praktikas tähendab ikkagi praegu see, et kuna linnud on siin,  nad on territoriaalsed pesitsevad, siis raiet ei toimu absoluutselt,  sest see metsaomaniku risk, seda on keskkonnaamet korduvalt ütelnud. Te võite sinna minna, aga see on metsaomaniku nii-öelda riisikull,  et kui seal linnud pesitsevad, siis on raie keelatud,  ma arvan, on ühiskonnana see küsimus, et  mis on meie valikud, et kui me kevadel ei varu küttepuud,  siis me kütame järgmine talv märjapuuga,  see puudutab ka tegelikult haket. Me kaugküttes täna 60 protsenti või 80 protsenti,  ma võin eksida, sellega on puit. Ehk ma arvan, et see on nagu sügavalt tegelikult nagu  ühiskonna valikute küsimus, selge, igal inimtegevusel. On mõju. Ja ütleme siis, nii-öelda kui me räägime sellest lindude  pesitsemise ajast või linnurahust, siis tegelikult  selle Lindude arvukusele tõenäoliselt metsa majandamine,  mis toimub kevaditi null koma kahel protsendile Eesti  metsade pindadest siis ma arvan, et see on seal viimase r. Hal. Ma tuletaks ka meelde, et ega see pesitsusrahu ei ole midagi  väga viimase aja avastust. 1958 võeti vastu valitsuse määrus tollase nõukogude Tingimustes küll, aga see selle selle järgi olid. Eestis kõik värvulised, välja arvatud vares  ja harakas ja mõned sellised teised vareslased olid  kaitsealused liigid, samamoodi kakuliigid,  kõik rähniliigid, ehk need, need, kes on tüüpilised metsalinnud. Et see tegelikult selline intensiivne metsatööde tegemine pesitsusperioodil,  see on siin viimaste kümnendite. Nähtus. Mis siis oleks see hea soovitus, et kuidas linnud saaksid  metsas pesitsetud, aga samal ajal ka majandatud? No ma isiklikult arvan, et see mõistlik kompromiss oleks see,  et Me peame siis pesitsusrahu kaitsemetsades. Ja majandus metsades on ikkagi see omaniku otsus. Ma arvan, et see oleks see mõistlik kompromiss. Ma olen ja see on mul isiklik arvamus. See soovitus on vältida raieid siis kuni 30. juunini  minimaalselt ja, ja kui muud moodi ei saa,  siis järgmine kompromiss on siis vältida punastes  ehk siis vanemates metsades neid raieid ja  ja teha need hädavajalikud raied siis nii-öelda sinistes  ja kollastes metsades ehk siis nooremates metsades. Enamus looduses toimuvast jääb meie silma jaoks märkamatuks. Suur osa toimub kuskil taimestiku vahel,  kuhu meie silm ei ulatu. Jões kasvab vesikupp selle lehe peal toimuvat võib jälgida  nagu laval toimuvat etendust. Paarituvatel kärbestel täna vedas, sest keegi on neile juba  laua katnud. Nimelt on keegi sedasi oma munad siia munenud,  et ainult võta ja söö. Ei ole tark tegu oma munes edasi lagedale muneda,  need pannakse ju teiste poolt nahka. Vahepeal üks roomardikas jookseb otse üle nende söögilaua,  aga peale seda saab lõunasöök jälle jätkuda. Emane kärbes saab siit vajalikke toitained enda munade tootmiseks. Ega muna söömine lihtne ole. Muna on ümmargune ja tahab eest ära veereda. Siin pannakse kärbse londi osavus tõsiselt proovile. Peale rasvast söömaaega tuleb käed ja nägu puhtaks pesta. Kui need toimingud on tehtud, saab rahulikult järelkasvu  eest hoolitsemisega jätkata. Nüüd ilmub välja ka kolmas kärbes, kes paistab,  soovivad paari nende tegevuses aidata. Lõpuks ilmselt saab aru, et tema abi ei vaja ta. Roomardikad nii rumalad ei ole, et oma munad sedasi lagedale muneksid. Nemad peidavad enda munad vesikupu lehe alla. Selle jaoks närivad nad eelnevalt lehe sisse augu. Seejärel pistab emane mardikas oma tagumiku august läbi  ja poeta munad lehe alumisele küljele august  nii kaugele kui vähegi ulatub. Siin küll mõningaid kõrvalisi isikuid liigub,  aga nemad ei tunne huvi Roomardika munade vastu. Ka liidrikud ei jäta enda mune ripakile ja poetavad samuti  need vesikupulehe alla või siis selle varre külge. Vesikupu lehe all jalutab vesihark. Tema otsib saaki ja jääb ootama sobivat hetke,  et seda haarata. Kui selgub, et siit kedagi saagiks haarata ei ole,  tuleb edasi jalutada. Nüüd satub ta kärnkonna kudu otsa. Paistab, aga, et see talle söögiks ei kõlba  ja nii jalutab ta edasi. Oravkärblasel on täna samuti hästi läinud. Talle on lausa kausiga söök ette pandud. Nimelt üritab ta tigu oma koja seest ära süüa. Ehmespoi pisut segab teda söögi ajal. Paistab, et teo söömine on samuti selline rasvane toiming  kui peale sööki, ent sedasi küürima. Ehmespoisi tasub kadestada. Kogu see väljak, mille peal kõnnivad, on nende jaoks söödav. Seda võib võrrelda olukorraga, kui juhtute jalutama  jalgpalliväljaku suuruse šokolaadi tahvli peal. Looduses toimub kogu aeg midagi igal lehel,  igal kõrrel oleks meil vaid võimalus seda kõike näha.
