Rännaklavastus läbi linna supilinn on Tartu linnaosade lugudest sündinud rännak lavastuste sarjast juba teine. Eelmine suvi lavastas Jaanika tammaru Karlova elanike lood. Tartu on piisavalt suur ja piisavalt väike linn, et proovida teha üks lavastuste sari, mis teeks linnale tiiru peale. Selmet linnaste lood ette kanda teatrilaval lubab rännaklavastus siduda linnalood ja tegelased linnaruumiga. Siin on täitsa inimkujulisi tegelasi, kes on koondkujud räägitud lugudest näiteks Supilinnakunstnik või Supilinna ehitus-remondimees kuldsete kätega, või siis tudengid veel noor Armonu, meil on koondkujudest veel selline mõnus Supilinna tädi. Lisaks kõigele inimkujuliste tegelastele on meil siin herned, kassid, ujujad, muud vabatahtlikud, kohalikud harrastajad, lauljad, tantsijad, nii et pilt on pigem kirju. Et see on ju linn, mis on välja kasvanud aiamaadest ja seal on suure hoolega hoolitsemisega kasvatatud kurke, kartuleid, kaalikat, porgandeid, sibulaid ja nii edasi rediseid. Igatahes ma mõtlen, kui sa oled maa sisse pannud nii palju armastust, siis ei ole ju mitte mingit muud võimalust, kui õhkab seda kõike tagasi. Lavastuse dramaturg Kaija M Kalvet ütleb, et lavastus otsib supilinlaste lugude ühisosa et jõuda Supilinna olemuseni. See on ka üks põhjus, miks rännaklavastus algab Emajõel. Supilinna identiteet on küll väga seotud Emajõega, et kui sageli Karlova ja Supilinna võrreldakse või leitakse, et nad on mingil moel sarnased, et sellised ilusad idüllilist puitasumit mõlemad, siis kõige rohkem neid eristab vast see, et Karlova on mäe otsas, aga Emajõgi on all jõe ääres ja seal on väga palju muda. Teekond viib publikuga kohalike aedadesse, Supilinna salasoppidesse. Ma ütleks küll, et mina olen näinud juba küll sellist Supilinna, millest ma enne midagi ei teadnud. Järgmisel aastal plaanivad tammaru ja Kalvet huvilised viia ülejõele ja ülejärgmisel aastal rääkida annelinlaste loo.
