Olen Rasmus Kaljujärv ja loen Mehis Heinsaare luuletuse. Tulen tagasi. Jalad hõljumas rohu kohal, tulen tagasi pärast surma. Kahvatu ilusana, keskvalgeid öid on hämaruse linnud tiirlemas ümber mu pea. Mida siit ilmast veel tahan? Ei tea. Ei tea millest uuesti alustan. Ometi kerge on. Kerge on tulla. Maa on vallali, käed on vallali, sooja, vihma sajab läbi mu läbipaistva südame. Udu all looklevas jões magab suveund sinine kala. Tulen tagasi koju leppima, enesega leppima, teistega, paluma andeks, puudelt inimestelt pilvedelt et ei osanud neid nõnda armastada, nagu peab. Vastu koidikut jõuan su akna alla. Koputan vaikselt ja salaja. Ometi ärkad kohe ja ehmunult näed. Suur põrisev sireli, suru kribimas teisel pool klaasielu poole. Su silmis.
