Peninukid ja koerakoonlased on vanades lugudes ühed ilmatuma  hirmsad tegelased, kes inimese liha sõivad  ja ahjus lapsukesi küpsetasid. Mööda maad hulkusid nende karjad ringi ja keegi ei teadnud,  kust nemad täpselt tulid. Aga tulid, nemad igatahes peaasjalikult sõdade  ja katkutõvede kannul. Koledatel aegadel on alati tumedaid tüüpe ringi liikunud,  kes siin enam teab, millest või kellest pooleldi inimesed  pooleldi koera näoga peletiste pärimused alguse said. Lapsi hirmutati peninukkide ja koerakoonlastega veel üsna hiljuti. Igatahes paistab üsna kindel, et kui sõjast  ja pahadest haigustest ennast hoolsasti hoida õnnestub,  siis ei ole ka kurielajaid karta. Aga kui mõni peninuk kõigele vaatamata kangesti veretööd  tegema tahab tulla, saab toominga okstest abi. Kõige kindlam on siiski koerakoonlane auku ajada  ja talle ots peale teha. Immigratsiooniseadused olid vanasti karmid,  aga õiglased ei mingit võõraviha. Harilik omakaitse.
