Tere, te kuulate saadet maailmapilt, täna tuleb juttu Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvast Himaalaja mäestikust ja eestlaste esimesest ekspeditsioonist. Sinna stuudios on kolm sellest ekspeditsioonist osavõtnud inimest. Raivo, kumer ekspeditsiooni juht, Tõivas armed ja mina olen saatejuht Riho Västrik. Põhieesmärk sellel ekspeditsioonil oli maailma kõrguselt kuuenda mäe 8201 meetri kõrguse Cho hoiu vallutamine, aga see ei olnud ainus eesmärk. Käidi ära ka alpinistide vanal unistuste maal kumbu liustikul ja ka Everesti baaslaagris. Raivo bluumeria, Toivo Sarmet. Olete mõlemad mehed, kes on käinud endise nõukogude liidu kõige kõrgemas tipus endisel kommunismi mäetipul? 7495 meetrit kõrge, see jääb pisut alla nüüd Himaalaja kõrgematele tippudele mille, mille seas kaheksa tuhandes-, et ei olegi nii vähesed erandid, ka Joy on üle 8000 meetri. Mille poolest nüüd Himaalaja erineb nendest maastikest, kus te olete varem käinud? Ega ta nii väga ei erine, isegi. Üks kõige olulisem erinevus on just eriti Joiuga võrreldes. Ilmselt on see, et. Selline noh, ütleme, orgude tasand on Himaalajas tunduvalt kõrgemal Pamiiris on ta ka võrdlemisi kõrgel, ütleme kui Pamiiri platood ja loodetakse seal neli, neli pool kilomeetrit siis jojo jala on praktiliselt kuus kilomeetrit kõrgele, nii et vot see on üks selline noh, erinevus, mis annab, ütleme, tervisele päris tõsiselt tunda. Aga visuaalselt on mäed, mäed ja ja kui sa ikka jalamilt vaata nägemiskõrgub kaks ja pool kilomeetrit sinu pea kohal, siis ta on nii Pamiiris kui, kui Himaalajas ühesugune. Mulle, kes ma olin varem siin endise nõukogude liidu territooriumil käinud Kaukasuse mäestikus jättis küll esmapilt sellise mulje, et kõik on justkui sama ka umbes kaks korda suurem ja võimsam ka isegi need mägijõed. Kas jagate arvamust? Ei, mina küll ei ütlesid, mägijõed oleks võimsaimad netes Pamiiri jõed on ikka väga suured ja võimsad. Ja ma ütleksin, et Himaalajas ei näinudki nii suuri liustikke kui Pamiiris, Pamiiris on teadagi, maailma suuruselt teine või, või, või, või võistleb ka esikoha pärast pikkuse poolest 78 kilomeetril. Seltsingu Fressingu liustik Himaalajas olid suhteliselt tagasihoidlikud, liustikud, mina ütleksin seal noh niisugune keskmine pikkus on neil seal mingisugune 10 või 15 kilomeetrit, vaid mis on, mis ei ole üldse eriti märkimisväärne. Ja Himaalaja liustikud on ka väga-väga tugevalt kaetud Moreiniga. Nii et noh, nagu seda liustiku ilu pääsegi seal seal esile. Noh, see on ilmselt tingitud sellest, et ta on ikka 1000 kilomeeter Pamiiriga võrreldes lõuna pool. Ja sademete hulk on ilmses suhteliselt väike. Nii et, et noh, nihukest erinevust ei ole ja ka liustik nähtavad jõed ei, ei ole üldse niivõrd suured ja tormilised, kui ütleme me olime näinud Pamiiris, ütleme, Muksu jõgi või Murgaabi jõgi, noh, need on ikka tunduvalt ägedamad. Ja aga no selle tõttu ka, et seal on läbipääs, on lihtsam ja, ja, ja liustikud ei ole nii, nii, nii suured on ka inimeste elu ülesse kõrgemale nihkunud, seal on tavaline asi, et nelja poole kilomeetri pääl veel peetakse talu ja, ja haritakse põldu ja kardetakse karva. Karja kasvatatakse karja. Raivo Blumer tahtis lisada sademete kohta, ma tahtsin öelda, et ilmselt ega Himaalaja 100 sugugi vähem kui Pamiiris kuid ütleme, Orograafi on seal natuke teistmoodi. Ja ütleme, see peaaheliku ümbrus on väga kõrge. Ja kui juba minna noh, paarkümmend kilomeetri Piaajalikus kõrvale, siis orud muutuvad ka juba päris sügavaks. Need ühesõnaga seal liustiku liustike langus on niivõrd suur, et nad ei saa lihtsalt väga pikaks kasvada. Pamiiris on selles mõttes erinev, et noh, üldise see noh, tal on nagu platooniline iseloom, nii et see nelja, kolme nelja kilomeetri kõrgune ala on väga ulatuslik Unustame hetkeks selle, et ka mina olin ekspeditsiooni liige ja siin istub lihtsalt saatejuht, kes küsib. Missugune oli teie esimene emotsioon, kui te lõpuks jõudsite sinna võib-olla aastaid unistatud paika. No oleneb, mida nüüd nimetatakse aasad unistused paigas. Kõigepealt me, me käisime aklimatiseerumise ringe, käisime ära Everesti baaslaagris mis asub vahetult Everesti jalamil ja, ja, või võiks võiks nagu öelda, et see oli üks. Niimoodi võib-olla. Aastaks kümned unistatud paik. Tunne oli hea, aga, aga mitte midagi erilist, sest et tuli tuli välja, et noh, ka see kuulus kumbu liustik ja kumbu jäämurd on noh, vähemalt esialgsel vaatlusel täiesti tavaline tavaline jäämurd, tal on küll kõrgust umbes üks, üks kilomeeter, aga, aga ta ei paistnud üldse nii läbipääsmatu, nii nii kolossaalseid, metsik nagu me oleme teda kirjanduses lugenud ja võib-olla memuaarides kogenud Dali tavaline. Nimelt et arvad, et võiks õige olla, kui me kas või kui me olime all, seal telgis magasime ja tõmbasime muide kaasa Eesti lipu ülesse. Nii et ma isegi üks mingisugune 30 40 minutit ronisin seal murrus, nii et tundus, et ah, mis siis, mis siis ikka on, aga noh, eks need rängemaid asjad, need olid kindlasti seal nurga taga, mis see, mis ei paistnud välja. Ja, ja noh, kui nüüd tõsiselt asja kallale asuda, siis, siis siis noh, on seal kingilasi väga tõsised probleemid seal. Igatahes, ma mäletan sellist päriselt lapselikku rõõmsameelsust, kui me jõudsime esimese mägi jõeni, mis otse tuli Everesti liustikul ja kui siis grupijuht leivas armet pritsis kõiki pidulikult selle veega, kes ületasid seda jõge silla peal. Aga Raivo, millised emotsioonid sulle mehennad? Tähendab, ma ei oskagi öelda, et nüüd esimene mulje oleks väga selline muljetavaldav olnud, ilmselt põhjus peitus selles, et ilm oli suhteliselt kehva. Ega me neid kõrgemaid tippe nii väga ei näinudki. Me nägime küll oru urgude alumisi osasid ja võimsaid, neid näe jala meid, aga noh, mõnisada meetrit kõrgemal kippusid need pilvedesse ära hajuma. Kuid kui me olime jah, seal Everesti baaslaagri lähedal ja, ja siis pilvede vahelt tõesti seitsme ja 200 tuhandesed tipud pilvede kohal kõrgumas niimoodi silme ette kerkisid, siis tekkis küll päris selline. Noh ütleme, kirbukese tunne. Ja, ja. Ega selline tunne, et, et näed, on sust üle, et sa pead nendega arvestama ja, ja neid austama. Everesti baaslaager oli Nepaalis aga Joiule Me ronisime Tiibeti poolelt ja enne kui me läheme oma jutuga edasi, kuulame siinkohal ühe tiibeti muusikapala. Nagu juba enne muusikapala öeldud, ronisime Joiule, Tiibeti poolelt oleks saanud ronida ka Nepaali poolelt, miks me valisime Tiibeti poole? Noh, kui nüüd minnakse siiski esimest korda Himaalasse ja, ja teatud kõhedusega ka esimest korda 8000 meetri kõrgust tippu vallutama, neid muide teadagi on maailmas vaid 14 erinevat tippu. Ja me olime siis valinud välja kõrguselt kuuenda nohhi looma, loomulikult me tahtsime, et meie ekspeditsiooni igatpidi õnnestuks ja selleks me valisime välja oma arust suhteliselt tehniliselt lihtsama mäe ja, ja tema lihtsamamäega kõige lihtsama ülesronimise külje. See, see, see külg asus siis tiibeti pool ka Nepaali pooltel võimalike Choojule tõusta. Aga see marsruut on tunduvalt keerukam ja tehniliselt aeganõudva. Ja Tiibet kui võib-olla kõik raadiokuulajad ei tea on praegu Hiina rahvavabariigi koosseisus Hiina poolt okupeeritud. Seetõttu muidugi oli teatavaid protseduurireegleid, mida just selle tõttu oli tarvis jälgida, kes võtab nende kirjeldamise enda peale. Raivo, palun. No eelkõige on meil muidugi vaja Hiina rahvavabariiki minekuks viisat ja kuna Eestis seda ei ole võimalik, keda siis me jäime lootma muidugi oma Nepaali poolse vahendusfirma peale ja lootuse õigustas ka ennast. Need visad saime küll ärasõidu eelõhtul kätte ja natuke liiga närvipinget, et ta oli kahtlus, et võib päev-paar isegi võib-olla isegi rohkem edasi lükkuda kuid nendega see asi õnnestus. Samuti oli meil tõsiseid kartusi, et kuidas toimivad kõik muud kokkuleppima, et kuna meil oli vaja tiibeti pool ja Hiina poolt siis vaja saada nii transport, eriti öömaja ja transpordiga tähendab jakkide näol pluss siis kõik need ajalised kokku sobivused. Ja meie üllatuseks see sujus kõik väga hästi. Tähendab, Hiina ametnikud olid väga korrektsed, peab mainima, võrreldes Nepaali ametnikega, kes olid noh, ütleme välimuselt täiesti eratuntamatud olid hiinlastel nii tolli kui piirivalveametnikel olid korralikud vormid seljas. Ja Hiina poolt oli meile määratud ka siis tõlk ja side sideohvitser, keda me siis piiril kohtasime. Ja nende vahendusel sujus kogu kogu see liikumine ja majad, toitlustamine üllatavalt hästi. Nii et täpsustan siin veel, et ühele inimesele ta oli ette nähtud kolm jakki hiinlaste poolt ja nelja inimese peal oleks pidanud olema üks džiip. Millega siis tuli läbida 200 kilomeetrit teed kuni Hiina baasini ja pärast seda kahepäevane lõikuni päris paas laagrini seedee kuni Hiina baasini oli pinna vormidelt üsna üsna mitmekesine ja päris suur vaatamisväärsus. Hiina ja Nepaali piir ei asu mitte Himaalaja pea ahelikul, vaid peaahelikust lõuna pool kus on, kus on veel sügavad orud, ütleme see Himaalaja mäeahelik on üldse niukse kummalise ehitusega võib öelda, et alune. Me peaahelikupärane, need kaheksa kilomeetri kõrguseid tipud ja siis lõuna poole Nepaali poole laskuvad, kohe väga-väga järsud ja väga sügavad orud. Ja mis on väga rohelised lopsakate, nii heintaimede poolest kui ka metsapoolest, sest et sealpool sajab pidevalt. Vihma noh, see seal on, seal on valdavalt on nõndanimetatud mussoonvihmad millised sajavad seal alates maist kuni oktoobri alguseni ja siseneb praktiliselt iga päev on vihm ja, ja selle selle tõttu need lõunapoolsed orud on hästi-hästi lopsakad ja ilmnes ka selle selle tõttu hästi asustatud, sest seal elab hästi palju inimesi. Aga nüüd põhjapoolsel tiibeti pool seal on kõrgele tõstetud lavamaa keskmine kõrgusel seal kuskil viis, viis pool kilomeetrit ja, ja see on praktilisel taimestikuta niukene kõrgmäestiku kõrb nagu võiks, võiks öelda ja seal elab suhteliselt vähe vähe inimesi, sest et põlupidamine seal praktiliselt pole seal võimalik, sest et noh, sademeid on vähe ja, ja noh, see see pinnas on ka nii kehva ja ka loomapidamisega on seal raskusi. Mägimägi vähemalt praktiliselt ei ole, on, on ainult niukseid, kivi kivi, kivikõrbed ja, ja, ja kuidas öelda veel, võib-olla niisugused kruusa kruusatasandikud, kus praktiliselt ei, ei ei ole rohtu ega põõsad. Nii et, et see seetõttu puudub seal ka praktiliselt kohalike elanikkonna noh muidugi muidugi tiibetlased, aga nad on hajutatud, elan, elavad ja, ja noh, neid neid kohta suhteliselt harva siiski. Paistis, et nad tegelevad ka rändkarja kasvatamisega ehk nagu paaridena toimivad, tundus nende kergete telkide järgi, milles nad elasid ja, ja ka neid nende karjade järgi, aga samas siiski täiesti arusaamatuks, millesse kari ikkagi toitub. Mõningaid lambaid ju lambakarju oli näha ja ka jakid peavad millestki ära elama. Tegelikult väiksed lamba lambakari tulid, aga vist enamus oli seal kitse karri vist, kui niimoodi tähelepanu vaadata, sest et lambad üldse tundus olema ääretult ääretult vähe. Sealkandis võrreldes näiteks jälle jälle Pamiiriga ja, ja kas või Kaukaasiaga oli seal väga vähe, Hambaid esines seal kitsi ja Jake oli palju, aga noh, jakid on vist ilmselt väga-väga niuksed vähenõudlikud loomad. Aga midagi peavad ikkagi sööma, sest nad on suured loomad, nad vajavad palju toit, aga kus nad toitu saavad, ei oska öelda. Nende jaoks, kes ei ole jakki oma ihusilmaga näinud, ütlen, et Jakan veidlane, ta on suurem kui meie lehm, ta on pika karvaga ja tiibetlased hoolitsevad vähemalt minu arvates oma jakkide eest pisut rohkemgi kui iseenda eest, vähemalt välimuse eest jakkidele on pandud külge ilusat, kõlavad kellad nende külge riputatud punaseid Tuite. Kuigi Nad iseenda külge riputavad erinevaid punaseid Tuite, siis noh, nad ei pese ja nende riided on suhteliselt mustad, niiet jakk näeb välja tunduvalt ilusam selle tiibeti jutuotsa kuulaksime veel ühe tiibeti muusikapala ja siis läheme oma jutuga edasi juba selle juurde, kuidas see Eesti kõrgusrekord sündis, kuidas vallutati jojo tipp. Meenutan veel, et meie stuudiokülalisteks on Eesti esimese Himaalaja ekspeditsiooni liikmed Raivo Blumeria Tõivas armet. Nagu enne muusikapala lubatud, läheme nüüd edasi juba tõelise alpinismi jutuga. Sellega kuidas sündis Eesti rekord, eestlaste rekord, olgem täpsed, sest eestist pärit alpinist Aleksei Kovaltšuk on Joyul siiski varem käinud, aga eestlased pole kuni selle ekspeditsiooni teadaolevalt käinud. Kõrgemal kui 7495 meetrit. Alates sellest, kui rühm jõudis 5700 meetri kõrgusele baaslaagrisse kuni selle hetkeni, mil taas olid kotid seotud jakkide selga ja algas tee olla. Möödus 30 päeva. Mida imet selle 30 päeva jooksul tehti, miks nii kaua? No selle 30 päeva jooksul kõigepealt, et oli vaja kohaneda. Mäega oli vaja kohaneda baaslaagriga baasbaaslaager asus kõrgusel 5700 meetrit. Noh, see on ikkagi tavainimese mõistes väga-väga suur kõrgus. Sest et näiteks võime öelda võrsed, Kaukaasia tipud on seal nelja, nelja poole, viie kilomeetri kõrgused. Nii et noh, baaslaager asus kõrgemal. Kaukaasia, kõrgem mägi, Elbrus isegi praktiliselt sellest eelpool 5600 meetrit. Noh, juba juba see annab iseendast märku, et et asi on ilme, ilmselt tõsine, väga baas plaagrisime, kohtasime umbes sadat inimest, ma arva, seal oli üks, üks sadakond inimest, kes, kellel kõigil oli kavas rünnata Chooiud, kui me jõudsime 15. septembril kohale, siis ei olnud veel sügishooajale Choojule tõustud. Kuigi laager oli avatud vist juba kaks pool kolm, kolme lauda isegi kolme, 20. augusti paiku eest. Nii et, et kogu see aeg oli see, see rahvas, kes seal kohal oli, ta, ta tegi ettevalmistusi nagu mäele tõusuks. Selleks, et nüüd korralikult mäele tõusta, peab ehitama mäele vahelaagrid. Tipp asus siis 8200 meetri kõrgusel, seega. Palju see vahe, vahe seal on siis kaks ja pool kilomeetrit kaks ja pool kilomeetrit. Noh, selle selleks oli vaja nüüd ehitada mäele vahelaagrit, kus siis see igas iga seltskond pidi omale nagu telgid paigutama. Kuu tuli varuda toiduained et neid mitte vahetpidamata kaasas tassida. Ja meie hakkasime ka sisi usinasti ehitama, laagrite esimese laagri ehitasime kõrgusele 6400 meetrit. See see laager oli suhteliselt lihtsas kohas, sinna sai ronida mööda Niukest murenenud kalju seina, nii et, et see sinna ligipääs ei, ei olnud raske. Aga teine laager oli juba kõrgusel 71 100 meetrit. No see on juba, ütleme noh, nihukese keskpärase mägironija jaoks ikkagi väga-väga suur kõrgus. Sest noh, meenutame siin Pamiiri kõrgemad tipud on 7107 7400 meetrit. Nii et tei teise laagrisse pidime minema juba juba, noh nagu nagu võiks öelda, ekstreemses täitsa tingimustesse. Ja sinna mäe paigutada tõsine siis ülesse kolm tõlkivist, kaks tõlki. Ta on vahe vahe vahepeal kolm, vahel neli oral isegi neli telki ja nii ja siisi viimases laagriks. Vahetult enne tippu pidi oleme umbes seitsme poole kilomeetri kõrgusel asuv nõndanimetatud kolmas laager. Noh, see kolmas laager oli minu arust väga eba ebamugava koha peal, ta oli niukene suhteliselt Järsu nõlva peal, nii et et üldiselt oli seal ohtlik isegi käia, sest telgid kaevasime nõlva sisse. Aga nüüd, kui tahtsid ühest telgist teise minna, siis siis oli pidevalt ohted, et tegid libastud ja võid, võid kukkuda nõlvast alla ja jõuda niimoodi kiiresti tee teise laagris, aga no vahepeal võis juhtuda nii mõndagi. Nii mõndagi, jah, nagu öeldakse, see probleem on selles, et telgis tõlkiminesi tavaliselt ei ole, neid jääraudasid sabastal jah, nõnda nõndanimetatud. Kas ei ole all ja, ja, ja tavaliselt, kui ühes telgis lähed teise, siis ei lähe, võib olla keset suurt suurt päeva ka, vahetevahel taheti mööda õhtul minna. Ja noh, et ei tohtinud hetkekski lasta, unustas ennast. Ja, ja siis siis siis oligi niimoodi, et see viimane viimane laager, see oli siis nõndanimetatud tipu tipulaager, kus siis soodsa ilma korral pidigi hakkama ründama tippu. Aga juhtus niimoodi, et kui meie oma laagrite ehitamisega ja üles-alla käimisega ehk ehk aklimatiseerumise kiusame nii nii kaugele, et me oleme nüüd valmis tippu minema siis järsku keeras ilma ära ja 100. kui kuskil 15 20 sentimeetrit lund, lund maha. Ja nii kurioosne lugu, kui see oli, tähendab kõik teised inimesed ja, ja ekspeditsioonid mäemäe pealt lahkusid. Nii et, et meie, meie jäime ainukesena sinna mäele ja, ja me mõiste siiamaani, miks kõik teised ekspeditsioonid lahkusid sellest, et tavaliselt mägedes on see Lihtne asi, et kas 200 sajab ja kolmandal päeval on ilus ja neljandal päeval või tuua uuesti liikuda. Aga seal seal juhtus niisugune lugu, et kõik need telgid, mis mäe peal, olid kõik, need võeti maha ja viidi alla, sest et neegri, need, kes olid juba mäemäära teinud, nemad sõitsid muidugi koju, aga need, kes veel ei olnud teinud Nemad ütlesid, aitad meile järgmine aasta tuleb tagasi. Et sisuliselt. Oktoobri lõpus vabandust, septembri lõpus oli ikkagi neli päeva, mille jooksul kõik, kes vähegi olid juba selleks ajaks kõrgtingimustega kohanenud, üritasid tippu teha ja valdavalt tegid ja siis pöörase ilma ära. Aga sina, Raivo suhtlesid, ja lisaks meile kohale jäänud sakslaste väga kogenud ekspeditsiooni juhi Ralf tuimovitšiga, kes andis ka meie sellisele ebaõnnestumisele hinnangu, milline oli. Noh, ta suhtus neisse lihtsalt väga heatahtlikult ja, ja noh, eks ta leidiski, et meie lihtsalt kogemuste puudumine tähendab Himaalaja kogemuste puudumine oligi põhjuseks, miks meil need tõrked tekkisid. Kuid ta Meid, kui ütleme mägironijaid, ta ei pidanud sugugi kehvadeks ja ja noh, oli isegi üllatunud, et noh, siin täna ei ole nüüd juttu olnud, et kõik ülejäänud ekspeditsioonid ju kasutavad sepad abi. Me olime ainsad, kes seda ei teinud. Ja noh, sakslasi isegi üllatas, et sellistes tingimustes me olime võimelised selliseid tulemusi saama. Kuid need vead jah. Võib öelda tõesti, et need olid tingitud meie vähestest kogemustest, tähendab, meil ükski grupi liige ei olnud veel Himaalajas käinud, tähendab, puudusid Himaalaja-ekspeditsioonide kogemused. Teiseks noh, kuna meil puudusid ka šerpad, siis noh, minul isiklikult jäi mulje, et kõikide ülejäänud teiste ekspeditsioonide serbad tegigi omavahel koostööd ja neil oli omavahel juba varem kokku lepitud see eeldatav tippu tõusmisega aeg ja koostöös Nad rajasid ju ka neid vahelaagreid kõike, pluss esimesel tibu olutse päeval tõusid aksid tippu tõusma 21 inimest eesotsas viie serbaga erinevatest ekskursioonidest, kes siis kordame seda noh, nii-öelda sumasid sinna nõlva peale rada sisse, kuna tsooni lõpus sademeid oli palju ja lumekiht oli noh, kohati võib-olla isegi meetrine. Selline lahtine vajuva lumekiht Noh, võib öelda, et üritasime seda, mida kõik ülejäänud üksinda teha, seda, mida kõik ülejäänud tegid koos. Ja see viiski selleni, et otsustati seda teist ja otsustavat rünnakut proovida koos saksa ekspeditsiooni, kellel oli kaasas ka kaks serbat ja see ajalooline kuupäev oli 11. oktoober. Teie mõlemad olete need mehed, kellel siis õnnestus ka sellel 11. oktoobril see 8201 meetri kõrgune mägi vallutada missugune ta sealt seitsmest ja poolest kilomeetrist kõrgemal välja nägi, kuidas ta teiega käitus? No ega mägimägi käitub meiega, meie me käitume nagu, nagu mäega, aga muidugi me peame alati arvestama, et mägi on suurem ja tugevam kui meie. Nii nagu öeldud, et viiendal oktoobril lõpes tegelikult mussoon ära, pärast seda oli taevas ainult päike ja kirgas päike, aga üldtemperatuur oli kuskil viis, kuus või isegi seitse kraadi madalam, kui ütleme paar nädalat tagasi. Ja, ja seda seda külma muidugi aitas veel üleval hoida, väga tugev tuul. Kolmandast laagrist alates, Musooni aeg lahkuti tavaliselt kuskil kell viis kell neli öösel. Et siis lampidega minna. Kuskil üks, kolm, kolm tundi, sest et päike, päike tõusis alles seal kuskil kell kaheksa pool üheksa läks, läks valgeks ja, ja sellepärast oli nii, nii vara vaja minna. Et Musooni aeg oli tavaline nähe, seepärast lõunat tekivad pilved ja aga hakkab sadama. See tähendab siis kuskil pärast kahtekümmet pärast kella kella kolme, et siis selleks ajaks olla uuesti laagrist tagasi. Aga kuna me tõusime üles 11., see on, see on see, kui juba mu sooni kindlasti ole, kui enam pärast lõunat pilvi ei teki üldjuhul. Ja, ja ilmun kuni õhtuni ilus. Seetõttu, et me, me võisime lahkuda telkides kell kaheksa, tähendab, see on see, see aeg, kui päike tõuseb ja meil ei olnud vaja mingit taskulampi kaasa võtta. Ja, ja kuidas siis mägi nüüd käitusime? Telgist telgist edasi minnes oli umbes üks 30 kraadine nõlv siis oli 10 meetrit või natukene vähem järsku kalju seina, kuhu peale oli riputatud statsionaarne köismida, mida mööda tuli tegelikult üles ronida, üles ronimise aeg pidi olema ettevaatlik, sest et paksude kinnastega seal nööri peale ronida ei saanud, nii et pidi võib-olla kindlad ära võtma. Aga siis siis oli oht, et külmetada pudenenud ja oht, kaks inimest kaudselt ka kindlad ära need ja, ja, ja, ja ega need noh, tegelikult või võib tegelikult öelda, et noh, et viiest või seitsmest poolest kilomeetri kõrgusel mäel sul aju pidevalt ei töötada, töötab kuidagimoodi niukene, niukene lüklikult, sa võtad kinda, ära pane selle kaenla alla ja momentaalselt unustad ära, et sul kaenla all on ja see kinnas, kinnas kukub alla. Nii et, et kui sa jääd kindlasti ilma, siis on oht muidugi see, et sõrmed külmuvad ära, kui sul ei ole varu kindla töö, üldjuhul on olemas, varukindad kaasas. Nii, ja, ja sellest nõndanimetatud graniitvees kõrgemal hakkas siis nagu mäekumerust tasapisi hakkasin moodi tasanduma ja mitte kohe. No no tasapisi ma ütlen, et tasapisi hakkas ta laupäevases muutuma ja kuskil minde kas siis kolme tunni pärast see jõud jõudis nagu platoobele? Nelja, kolme, kolme nelja tunni pärast, tegelikult need kolm-neli tundi olid ka, nagu võib öelda isegi poole poolenisti unes möödusid, sest et nagu olete käinud nii kaua olles käinud, sest et noh, niukses külmas vinges tuules käimine on on väga Niaga maa toone ja ebameeldiv tegevus. Ja praegu ma täiesti täiesti imestan, et ma siis tõesti käisin seal kolm või neli viisi viis tundi jutti, aga noh, ju ta siis on välja lülitatud vahepeal. No ja mäetipp on, tegelikult oli, on niukene täiesti tasane vaevu mis pool seal siis põhja pool ei ole ida poole tõusev platool, noh võib-olla sellel platoo kallal siis viimastel meetritel või viimastel kilomeetri seal kuskil viis, viis kraadi võib-olla või mitte, mitte rohkem. Ja vat vat seal platoo peal oli siis kõige tüütav käimine see, et lumepääl oli niukene, sentimeetrine koorik ja, ja kui selle kooriku peale siis ise muidugi vajusid pahna pahkluuni läbiselt. No ja see oli see kõige-kõige tüütum ja seal üleval batoober oli meeletult pinna pinnatuisk, nii et ega see seda nähtavust seal eriti ei olnud ja muidugi kuigi meil oli seljas kõik riided, mis meil üldse üldse olid nii, nii, nii nii soojad riided kui käiguriided, kui ka võib-olla magamisriided olid mõne mõne mehe seljas. No ikkagi puhus Ta kuskilt läbi niuga. Neuga tunne oli vahetevahel, et noh, et sul on nagu marlist riided seljas. Seljakott oli ka seljas ega seljakotis midagi, see, see on seljakotile ka ainult selleks, et tuulepuuks selle seljast läbi. Aga ikka ikkagi oli niisugune niisugune tunne, et buddy buddy sull sealt. Marli ülikoolist läbi võib öelda seda, et no esimene mulje, mis minul oli et mu häälestus oli tol hommikul, kui me hakkasime minema, et noh, ma üldse kahelda, et tippu jõuan, ma tundsin, et ma lähen ükskõik nagu masin või, või noh, mehaaniliselt, aga sinna ma jõuan. Ja esimese 30 sammuga oli mul hing täiesti kinni, selline tunne, et pea käib ringi, õhku ei ole. Noh, lase käpuli maha, kohe silme eest läheb mustaks. Aga põhjus oli selles, et, et mu tahtmine oli nii suur, et ma unustasin hingamise ära. Ja, ja esimesed sammud tegin nagu tänava peal hakkad vahest jooksma või noh, kiire on, et, et tempo üles ja, ja seal noh, kõik see vahelejäetud hinge hingetõmbed, need vähendavad veelgi su hapnikku noh, veres ja ja see mõjus kohe järsult ja siis ma sain aru, et ma ei ole mitte tänava peal, vaid sul on seitsme poole peal. Ja noh, siis praktiliselt iga sammu peal tuleb teha sisse-välja hingamine. Nii et jaa, tegelikult see määrabki tegelikult sinu liikumise rütmi ka. Ja noka üles liikumise kiiruse. See oli üks asi, teine emotsioon oli see Nende kasside jalga panekuga hommikul juba mitmel korral hakkasid käed külmetama, nii et paljakäsi tuleb panna. Nii et iga paarikümne sekundi tagant pidi jälle kusi kaelal sõrmi soojendama ja see tunne oli mul tipuni välja, tähendab, et kogu aeg oli tunne, et nüüd sõrmed hakkavad külmetama või noh, tuntsikaid on külm ja siis noh, isegi teadlikult pigistasid neid suusakeppe. Et veri nagu rohkem liiguks sõrmedes. Tipu kohta võin öelda veel seda, et ma olin seal tund aega ja noh, ma ei kippunud nii kohedaga alla. Noh, mul olid astmelisele usinalt pilte teha ja, ja kõik need igast nii-öelda tipunurgast alla vaadata, aga see osutus muidugi võimatuks, tähendab sellele, et seda on lihtsalt niivõrd suure laida too ja tuisu sees seal ei kippunud eriti nägema midagi. Aga pilte üritasin teha nii kaua, kuni mul üks aparaat üles ütles. Ta arvas, et film on lõpuni keritud, kuigi ma olen teinud kolm kaadrit ainult ja kerisin filmi teise alguses nulli tagasi, nii et ma ei saaks seda enam kasutada, aga alla tulles natuke olin lasknud, siis tuligi Tõivad mulle vastu seal ja Taivo kutsus üles, et lähme teeme koos siis Eesti lipus pilti, siis mõtlesin küll, ei, mina tagasi ei lähe, noh juba nii läbi külmunud seal, et noh, nagu vappekülm juba tekib ja ei, ei tundu mingit vajadust otsa ringi pöörata ja seal veel korra käia. Nii et tavalisele raadiokuulajale võib jääda küll päris arusaamatuks, mida need mehed sealt küll otsivad, aga selge on, et kes korra on andnud oma näppuvalpinismile on elu lõpuni tõenäoliselt käe kaotanud. Ega midagi. Tänan teid, Raivo Blumeria, Toivo Sarmet. Te kuulsite saadet maailmapilt ja jutt oli eesti esimesest Himaalaja ekspeditsioonist. Mina olen Riho Västrik. Kõike head teile.
