Kevad on nüüd küll nii kaugele arenenud,  et on suisa viimane aeg leht põõsaid lõigata  ja täna mul ongi plaanis see töö ette võtta. Ja selleks, et teada, kuidas on neid õige lõigata,  tuleks tegelikult teada nende liike. Ja minul on siin aedhortensiad. Kõigepealt lõikan ära kõik selle, mis on hädavajalik  ja siis ma hakkan aru saama alles, et missuguse kuju. Ma sellele põõsale jätan. Tihti on nii, et inimesed kardavad lõigata. Aga tegelikult on, on just see, et korralikult hooldatud  ja lõigatud põõsas kasvab tunduvalt ilusamaks. Igasugune tagasilõikamine utsitab siis taimi tegelikult neid  võrseid ajama ja muudab selle põõsa kuju nagu paremaks. Nii ja kogu aeg vaatan siit, et. Et sellised väga nirud oksad Nendega pole suurt midagi teha. Ja nüüd, siit on näha ka selliseid kuivanud oksi,  mis eelmisel aastal ei ole edasi kasvanud. Et ka selle Lõikan siit ära, et siis hakkab ta siit paremini võrseid  uusi ajama. Lõikamisel alati tuleks lõpuks üle kontrollida,  et kas lõike d kõik said ikkagi punga pealt tehtud  ja vot siin mul ei ole seda tehtud. Punga pealt tähendab seda, et siit, kus need pungad hakkavad  paisuma üsna selle lähedalt muidu tekib selline elutu oksa jupp. Aedortensia ei vaja tegelikult nii tugevat tagasilõikust kui  puisortensia ja tema lõikamise eesmärk ongi just see,  et ta tekitaks suuremaid õisikuid ja et neid õisikuid oleks rohkem. Selle peenikese vist võtan ka ära. Ja sama kehtib nüüd selle põõsaga. Et kas siit ma võtan need õisikud ära, peened oksad ära? Siit ma võin isegi kohe rohkem võtta. Aedhortensiad võib tänu lõikusele kujundada  ka selliseks pisikeseks puuks aga siis siis on vaja juba  ostes hankida selline istik, millel oleks üks. Tüvi. Aga sellest, ma arvan, et ma teen sellise vahva nagu  põõsaspuu ja minimaalselt, siis võiks igale võrsele jääda  kaks punga. Et siis on üsna tugeva tagasilõikusega tegu. Kes ei raatsi, peaks vähemalt vanad õisikud ära lõikama. Nii. Lisaks Aedur ortensiale on mul aias ka üks suureleheline  ortensia ja tema on siiamaani mul talvekatete all,  sellepärast et ta on väga külmakartlik ja kui tal on talvel  liiga külm, siis ta järgmine aasta ei õitse. Ja minu kogemus näitab, et kõige keerulisem aeg  suurelehelisele hortensiale on tegelikult varakevad. Kui ma liiga vara temasid talvekatetest lahti teen,  siis ta võib varakevadist nende öökülmadega päris tugevasti  kahjustada saada. Ja tema on siis nüüd see, kelle õied tekivad siia teise  aasta okste tippudesse ja väga hea oleks,  kui külm neid pungi ära ei võtaks. Et tema lõikamine on siis nii, et ma leian siit mingid  paisunud pungad. Lõikan nende pealt vanad õisikud maha. Ta võib ka muidu päris suureks kasvada. Ja hästi, siit punga pealt katsun punga mitte mitte kahjustada. Võib juhtuda, et need kõige ülemised pungad,  mille pealt ma nüüd olen selle lõike teinud et need  tegelikult ei avanegi nii hästi ja siis võib juhtuda,  et tuleb kevade edenedes. Üks lõikus veel teha. Muidu jäävad tal sellised külma kahjustunud. Oksarootsud ja sellel ei ole erilist mõtet. Väga palju ei tahaks teda lõigata ka samal põhimõttel,  et sellised nõrgad oksad pigem välja. Nii ja puhastab need vanad lehed, mis siin olid. Ära kummalisel kombel oli nii, et meil sel aastal ikkagi oli  päris päris selline talvemoodi talv aga kuna see oli  lumerohke Siis niimoodi ainult kuuseokstega kaetud. See suureleheline hortensia mul siin minu meelest päris  hästi talvitus ja nüüd selleks, et tal oleks  ka sel aastal jõudu õitseda, panen ma talle spetsiaalselt  hortensia väetist ja väetisega on alati nii,  et, et tuleb paki pealt siis lugeda kasutusnormi. Mina kasutan ilutaimede puhul palju pikaajalisi väetisi,  need on niisugused head, laisa inimese väetised,  et sa ükskord kevadel paned ja siis rohkem panema ei pea. Nii ja kindlasti peale van neist tuleks see väetis siia  sisse segada sest siin hakkab ta vastavalt temperatuurile  ja niiskusele siis sulama. Ja ma kasutan pikaajalisi väetisi just seetõttu,  et nad on sellised üsna targad väetised. Et vastavalt temperatuurile nad kuidagi nagu saavad aru,  et kevadel oleks vaja, et sellest väetisegraanulist rohkem  lämmastikku eralduma, ks ja suvepoole, fosforit  ja mingeid jääkaineid ei jää. Ja nüüd elu on mind nii palju õpetanud, et kui lubatakse  veel öökülma, aga mul vesi ei ole lahti,  et ma ei saa seda taime läbi kasta siis nii kaua hoian mina  neid kuuseoksi peal, panen küll natukene hõredamalt,  aga ka nii palju, et juhuslikud öökülmad pungi ei kahjustaks,  sest muidu võib juhtuda niimoodi, et taim mul sellel hooajal  ei õitsegi. Nii temaga on nüüd tehtud. Ja nüüd kindlasti need teised. Hortensia tuleb ka ära väetada. Ja siin mul on üks selline põõsas, millele tuleb teha tugev tagasilõik. Tegemist on Jaapani enelaga, mida muidu igal aastal noh,  ma kuskil niimoodi 30 sentimeetri peale tagasi lõikan  ja selline tugev noorenduslõikus tähendab tegelikult seda,  et ma võtan selle põõsa maapinnani maha ja seda ei tasu  üldse karta, sest see põõsas taastab ennast imeliselt kiiresti. Oluline on siis võtta mingid sellised käärid,  mis ikkagi jaksavad seda tugevat põõsast lõigata. Ja kui see põõsas on nüüd tagasi lõigatud niimoodi alguses mustalt,  siis võiks pärast väiksemate kääridega kõik üle korrigeerida  siis loomulikult väe. Aga mitte nüüd hortensiatele mõeldud väetisega. Leht põõsastele sobib, sobib sama väetis,  mis püsib lilledele ja siis kindlasti kasta. Eriti oluline on see kuiva kevade puhul. Ja veel võib mõned kuivad oksakännud välja lõigata  ja umbes. Kolme-nelja nädala pärast on selle Tüüka asemel siin päris  ilus põõsas. Samasugust tugevat tagasileia võib teha ka siis,  kui tahad varakevadel ümber istutada põõsaid. Mulle tundub, et võib-olla ma ühel hetkel võtangi  selle veel ja istutan ühe teise koha peale. Mis ta siin üksi passib.
