Olukord maailmameres on murettekitav. Põllumajanduse tõttu jõuab merre järjest rohkem väetiseid, mis põhjustavad merevee happestumist. Keskmine merevee PH on 8,2, kuid sajandi lõpuks võib happelisus tõusta 25 protsendi võrra. Happeline merevesi mõjutab kalade arvukust häirides ka nende kudemisperioodi. Lissabonis toimunud viiepäevasel konverentsil osales kokku 180 riiki. Konverentsil otsustati, et vähendada tule nii kalade ülepüüki kui ka reostuse hulka, mis Ta jõuab. Eesmärgid täidetakse 2030.-ks aastaks. Eestist oli kohal keskkonnaministeeriumi asekantsler Antti Tooming. Me suurendame oma merekaitsealasid, mis võimaldab siis meil konkreetselt liike ja elupaika kaitsta, samamoodi siis parandama oma võimekust, tegeleda reostustõrje ja mereprügiga. Tooming ütles, et kaks kaitseala tahetakse moodustada Saaremaa lähedusse, kus vee-elustik saaks taastuda. Talle toimuks kalapüüki, seal oleks tuuleparke, seal on niisugune rahulik piirkond, mis toodab ja täiendab meie liigist koosseisu ja võimaldab nii-öelda mereelustikule rahulikult olla kuskil piirkonnas, kus neid ei tüüdata. Eestimaa looduse fondi mereprogrammi juht Aleksei Lotman rääkis, et suur osa saastest jõuab merre põllumajanduse väetiste kaudu. Meil kiputakse õigustama seda, et me võiksime lasta asjaolu kehvemaks sellega, et meil 20 aastat tagasi oli olukord väga hea, vahepealse 20 aastaga on tootmine tublisti taastunud. Kuna põllumajanduses on tootmine kasvanud, siis jõuab merevette rohkem väetiseid, mis vee happelisust tõstavad. Lotman lisas, et kui Taanis ja Saksamaal merevee olukord tasapisi paraneb, siis Eestis on olukord vastupidine. Millest on saanud tubli selline teravilja eksportija riik mis iseenesest pole ju paha, aga kui seda tehakse keskkonna arvelt, siis ilmselt see ei ole. See ei ole ikkagi normaalne, kindlasti Eesti kogu maailma ära ei toida, oma suuruse juures see on täiesti selge, nii et lõpuni gaasipedaali, ükskõik mis keskkonnahinnaga põhja vajutada, kindlasti ei tohi.
