Veealuse maailma avastamist on kõige õigem alustada  allikatest sest just sealt saab vesi alguse saavad alguse  ojad ja jõed, mis kannavad sellesama vee järvedesse  ja merre, kus kõikjal keeb ka veepinna all väga põnev elu. Elu keeb aga ka allikas endis. Puhta ja jaheda veega allikad on koduks mitmetele  mikroorganismidele ning erinevatele taime  ja loomaliikidele. Mõni allikas keeks justkui ise tõusuallikad on need,  mille põhi hääletult podiseb ja annab märku sellest,  et midagi seal toimub. Langeallikad on visuaalselt tagasihoidlikumad,  nendes nagu ei toimukski midagi, nendes vesi lihtsalt on. Üheks selliseks on lavi ohvriallikas. Maapõuest välja tungivast veest annavad aimu ainult vooluga  kaasa tantsivad veetaimed ja vetikad. Allikatesse kaameraga minna on suhteliselt keeruline,  kuna need on madalad ja väikesed. Eesti rekordiomanikul sopaallikal sügavust küll piisab,  aga tegelikkuses on ta paraku tilluke kaevukujuliselt kitsas  veesilm keset metsa. Märksa lihtsam on läheneda nendele allikatele,  mis asuvad järvedes. Kõige tuntumad ja suuremad neist on Anto sinijärves. Tegelikult võiks pidada terve tantu sinijärve üheks suureks allikaks. Vee jahedust ja selguse poolest sobib ta selleks kenasti. Ruumi on lahedalt ka brandi allika järves. Allikavees ujumine on eriline tunne. Eriti siis, kui saad samal ajal näha, mis põhjas toimub. Olgu, ujumise ajendiks siis nooremaks ja tervemaks saamise soov,  talisupluse trenn, palaval suvepäeval või hoopis prügi korjamine? Jah, kahjuks satuvad aeg-ajalt allikate juurde  ka inimesed, kes meie pühadest paikadest lugu ei pea. Pühadust oma nime sisaldava pühatu allika kohta aga liigub legend,  et selline nimevorm tuleneb tegelikult hoopis allika põhjatusest. Ja põhjatuks saanud ta pärast seda, kui üks õnnetu armastaja  paar olla sinna sisse hüpanud. Kui teemaks on allikad, ei saa mitte kuidagi üle  ega ümber Gustav vilbastest, kelle sulest on ilmunud omal  ajal mitmeid allikateemalisi artikleid ja  kes ka ise otseselt allikaid uuris. Selle töö tunnustamiseks nimetati võlingi jõe kalda  allikalehtrid 1978. aastal vilbaste allikateks. Allikatega seotud lugematutest legendidest,  lugudest ja uskumustest on levinuimad seotud ohverdamisega. Tavapärasemaks Anniks on läbi aegade olnud münt,  soovitatavalt hõbedane. Siniallikuga seotud legendidest on enim levinud lood uppunud rahapajast. Mõnes mõttes võib see ju ka tõele vastata. Kui kellelgi vee võtmisel pada käest libisenud  ja hiljem kümned ja kümned sinna münte loopinud,  siis lõppeks peab seal allikapõhjas rahapada olema. Odavlätsi olla oma nime saanud pärast Tõllu  ja vanapagana taplust. Kui viimasel oda katki läks ja too siis muudkui karjunud,  et oda Lätis oda Läts. Vanakurja minema putkamisel maha jäänud jalajälgedesse  tekkinudki praegused allikad. Mõnest allikast saab sügiseks justkui muinasjutuline  vetikaloss milles omi asju ajavad ujurid,  sõudurid, kirpvähid, puruvanakesed ja luukaritsad. Erinevatel andmetel ja erinevate meetodite järgi loendades  võib Eestis olla kas 505000 või 15000 allikat. Aga see täpne number polegi oluline. Oluline on lihtsalt leida üles rada mõne allikani  ja siis ka sellele rajale astuda. Nii-öelda keeva allika jälgimine võib olla sama hüpnootiline  ja rahustav kui lõkketule vaatamine.
