Tuled ja põhja valgus imelist vaatemängu,  virmalised meile etendavad. Harva neid Eestimaal, näe. Aga, kes näinud on? Ei, see unusta. Nõnda on vana rahvas. Kui taevalised tantsijad on on tundunud,  et taevas läheb lõhki. On nähtud murueide tütreid, tants. Tantsimas või nõidu ja vägimehi omavahel võitlemas. Isegi vallaskalu ja rabasoov peemuti on vägeva vaatemängu. Süüdlasteks peetud. Kui ikka nõid enne taeva alla minekut peotäie piirgu võtab,  ropsimõõga vöö vahele seob ja putru sööma läheb  ja ta läheb selles, oli vanarahvas kindel. Siis ei jää ka virmalised tulema ega olemata. Olgu virmalised või virvatuled. Aukartus ilma kõiksuse ees jäi looduse suuri tulestike  piieldes inimese südamesse. Olgu tal seal oma koht ka täna suured tundmatud pole kuhugi kadunud.
