Tere, head klassikaraadio kuulajad, algab saade Mustla valge klahv stuudios Johan Randvere, nagu me eelmine kord rääkisime ennast hiisist ja sellest, kuidas sündis meie Eesti siiski au ja uhkus, Estonia klaverivabrik, siis täna räägime lubatult siis ühest teisest klaverivabrikust sensis Petrophy klaveritehas ja ka samamoodi kuulus ja ja selline, mida meil on võib-olla raske nagu nii tähtsaks teha, aga mis näiteks Aasia maal ja ka Ameerikas väga oluline on, et see on siis Euroopast pärit firma tehas, mis siiamaani tegutseb samadel põhimõtetel Euroopas edasi, et see on selline tugev tugev aktsia, et näiteks kui me kunagisel Petrovi tehases käisime, siis räägitegi seda, et neil on ka Hiinas oma esindus, et Hiinas on hästi palju igasuguseid selliseid klaverit, millele paneks lihtsalt saksa nimed mingisugused seal, ükskõik mis nad on, et need oleks kuidagi kast tõsiseltvõetavam või või nagu väärikam ja parem ja kvaliteedimärk rohkem. Aga väga kiiresti saab järgi uurida, et neid tegelikult ei ole tehtud kuskil Euroopa meistrite ega siis selle poolt. Ühesõnaga, et see on selline huvitav asi ja Estonia vabrikust me eelmine kord nii palju ei jõudnudki rääkida, sest me rääkisime rohkem Ernst hiisist ja ja tema nii-öelda pärandist siis, kuidas klaverivabrik tekkis ja, ja kuidas ta siis ütleme, on nagu toimetanud, aga ühel hetkel me tuleme ka tagasi keskendunult, mis praegu siis toimub, Estonia klaverivabrikus, mis meil siinsamas Tallinnas toimetab, tegutseb, saadab üle maailmaklaverid. Aga see on juba teise korra saade, täna siis keskendume Petrovile. Ja see on sellises toredas ma just enne saadet õppisin hääldama, kuidas linn oli kus Petrov lihas praegu asub siin siis raadetš Kralove, vaat selline eestipärane hääldus ühest tšehhi nimest, aga me peame rääkima Antoni Petrofist, kes ongi siis selle klaverivabriku selline isa ja tema on sündinud augustist 1839 suride aastal 1915 siis, kui juba klaverivabrikuga oli väga palju juhtunud ja niivõrd tore on ikkagi lugeda, et ta on pärit sellisest kohast nagu poeem ja, ja me teame küll, kuidas see kõik on ja ja siis oli ju teine maailm, kogu see Austria-Ungari ja Preisimaad ja kõik needega. Kuidagi tore on lugeda keegi poliitika poeemiast või Transilvaaniast, sellised eksootilised kohad. Ühesõnaga aastal 1857, kui siis Antoni Petrov oli 18 käis siis sealsamas Raczkrallure, tema seal kodus ja neid külastas nende onu Jan Haitsman. Ja siis nad toimetasid juba kogu aeg nende klaveritega, eriti nende partner, ülds selline nimi ka Viinis siis toimetas klaveritega, lõpuks läks siis Antoni Petrov Viini õppima, kuidas klavereid valmistada tolleaegsete kolme kõige vägevama meistriga. Ja siis 1864 mõned aastad hiljem tuleb siis tagasi poeemiasse ja ehitab oma esimese klaveri. 1865 järgmine aasta siis oma isa sellise. Noh, ütleme siis ärikoha veel linna keskel, siis teebki siis selliseks klaveri workshop-iks, näitab, hakkab seal tegema, kuidas see asi käib ja proovib hakata siis äri alustada. Ja siis 1866 enne siis seda suurt lahingut seal küünik virajat siis, mille pärast selle sõja pärast üldse see klaveritoimetamine ei läinud nii hästi käima, loomulikult sõda on siis isased teha, siis ikkagi enne seda lahingut, Petrov juba registreerib enda firma ja hakkab siis toimetama sellega. Ja sellesama lahingu ajal siis see preisi maa lööb siis Austria impeeriumid Austria-Ungari impeeriumit ja 1874 siis seesama tehas Antonimbetrophil läheb üle sinna raadić kraal Oresse, vot selline linn. Ma võin siia vahele põigata veel, et ka mina olen seal tehases käinud sealsamas härradeczkrealoves. Ja praeguseks tehas toimetab võimsalt, nad ise räägivad küll, et selles mõttes nõukogude ajal, kui nad olid selgelt selle mõju all, siis seda toodangut oli hästi-hästi palju rohkem. Aga sellega juhtus sarnane asi nagu meie Estonia tehasega, nagu eelmine kord rääkisime. Et kui nõukogu nõukogude aeg tuli ja see riigistati siis ei määratud enam nii palju seda kvaliteedi peale, vaid hoopis kvantiteedi peale. Täpselt niimoodi Petrohvile tõesti Estonia klaverid on igas ütleme igas maailma nurgas ja kes siis ei teaks Petrophy pianiino näiteks tõesti, neid on. Neid on ikka hästi-hästi palju, igal pool ja praegu nad siis püüavad kvaliteedi juurde kõvasti taastada. Sest omal ajal aga kõike ei räägi ka. Me oleme tagasi korraks Antoniini juurde ja siis 1880 see teha siis kasvab, ta läheb tõesti, saab järjest kiita ja tellimusi. Ja 1883 siis tõesti selline nagu suurem tootmine, läheb siis lahti 1894 95 esimesed instrumendid siis saadetakse ka välismaale ja hakkab see asi pihta, näiteks 20. sajandi alguses oli siis seal sama Austria-Ungari kõige suurem klaveritootja oligi Petrov ja minu arust ka Franz Ferdinand, kes siis küll me teame, et maha lasti paar nädalat enne ta sai ka ühe Petrovi tehase tehase retro phi klaveri Petrophy tehasest endale sinna paleesse. Nii et selles mõttes ta oli omal ajal ikkagi hästi hästi võimas maailmasõda jälle neid asju muudab ja kuidagi ta läheb tagasi rohkem sinna Tšehhimaa poole. Eks väike kõrvalpõige veel kaasaega, et kui kolmekümnendatel näiteks tuli ka majanduskriis ja ka sõda, siis Petrovi tehas on olnud alati hästi leidlik, et sõja ajal nad proovisid olla sellest asjast eemal ja valmistasid näiteks miinide kaste ja praktiliselt ainult miinidega hästi, et oleks võimalikult vähe seotud selle asjaga ja samal ajal töötehas saaks ikkagi tööd siis 2008 siis kui oli teine väga karm majanduskrahh, selge, nendel väga karm majanduskrahh, siis nad peaksid tegema mööblit ja just nimelt sellist luksuslikku mööblit. Ja see toodang läks neil umbes protsentides 50 50. Et siis osa mööblit, osa klaverit ja sellega ei läinud üldse halvasti, siis ka pärast esimest maailmasõda. Nad tegid ka näiteks harmooniume. Et ühel hetkel siis läksid tõesti nende pianiinoga peale välja, aga nüüd on juba natukene alguses patratud, kuulame kohe muusikat ja kuuleme duo Petroffi selline väga sümboolne duo, sündis paar aastat tagasi tehtud kontsert ja mängivad seal Moskvas ja mängivad sellist kava, mida nad väga tihti esitavad, selline nagu võib-olla siis teistsuguse, vahel ka värskem omad seaded, seaded, millest keegi varem võib-olla pole kuulnudki ja see nüks Bachi koraal, millest nad on siis ise teinud selle seade kuulama seda siia jutu vahele. Sellises tuua Petrov, kordame korraks veel üle need aastaarvud, et meil oleks pilt selgem. Ühesõnaga 1839 on siis see, ütleme selle Petrophy firma sünd. 1857, Andonin, Petrov Läheb Viini õppima, kuidas siis neid suuri klavereid teha käib siis selliste meistrite juures nagu Haitsmann herbaar ja žbaikhoffer, sellised klaveri meistrid, ma olen isegi, uurisin nende kohta siiamaani kuskilt antiigipoodidest ja ka iibeist saab nende klaveritel osta. Need on küll vanad, aga sellegipoolest mõned toimivad. Isegi mõned on isegi veebisait niimoodi olemas, et saab siiamaani otsida neid klavereid, aga huvitav on see, kuidas kuidas on ikka muutunud need firmad ei, jõujooned aga 1864, siis esimene Petrohvi suur kontsertklaver tehakse valmis 1865. Nagu me just rääkisime siis Anto ning Petrov oma isa sellise töökoha teeb siis klaveritöökojaks. Ja 1866, kui toimub seesama suur lahing sealsamas raadetš raadiovees siis seda toimingut ja tööd ei toimu ja 1874 on siis uus selline suund, nad teevadki harmoonium. Eesti tarbitakse palju tollel ajal ja teevad neid asju siis 1880, Ungaris avatakse üks selline, ütleme siis filiaal. Ja 1881 hakkab siis sama firma tegema, kaak klahve klaviatuuril on mulle jäi nii hästi meelde, see on küll nüüd teisest vabrikust, aga see oli Estonia vabrikust. Kui ma käisin vaatamas, kuidas neid klahve siis tehakse panengi käinud nii Petrophy tehases lähedalt seda vaatamas kui Estonias ja mõlemal pool. Ma mäletan seda, et Ma olen vist seda juba öelnud ka, aga ma mulle väga-väga kuidagi jättis suure mulje. Kui ma sain teada, et mis protsent, et eksimise protsent võib olla klahve välja lõigates ja see eksimise protsent on null. Ühtegi viga ei tohi seal tulla niimoodi nad teevad siis oma tööd. Ja 1883 on ka väga tähtis aasta selle Petrov-i jaoks siis hakatakse tegema pianiino seid, mis praegu ongi, vaata põhiturg, meil tegelikult neid ikka hästi-hästi palju üle maailma ostetakse. Ja öeldakse ka, et tõesti pianiino hinna kvaliteedi suhe Petrofon nagu ületamatu selles niimoodi olen mina kuulnud siis 1895 siis juba eksporditakse hästi, palju Viini neid klavereid jaga, tehakse klaveri esindus seal 1899 on siis Austria-Ungari keisririigi selline, kuidas ma ütlen, nagu õukonna klaverimeister ongi siis Anton In Petrov ja see firma läheb siis kuidagi selliseks ikkagi. No kuidas ma ütlen, prestiiž, eks tõesti, igal sellises igas suuremas lossis on siis Petrophy klaver olemas. Ja siis 1915, kui Petrov Antoni Petrov on siis juba surnud, siis läheb kõige nooremale pojale Vladimir-ile see tehas üle ja siiamaani Petrov perekonnanimega inimesed selle ka toimetavad selle selle tehasega siis 1924, sellised elektroPenneumaatik klaverid hakatakse seal tegema ja ka tegelikult raadioakustilisi klavereid hakatakse toimetama ja siis nad ekspordivad neid Jaapanisse, Hiinasse, Austraaliasse ja Lõuna Ameerikasse, need lähvad nagu üle maailma juba siis 1928, kolmanda generatsiooni Petrov hakkavad siis koos Stein Veiga Londonis oma esindust ajama. Ja kolmekümnendad on ka siis see aeg, kus me enne rääkisime, kus majanduskriisi ajal ja hiljem ka sõja ajal nad siis teevad näiteks hoopis sellist, noh nagu mööblitööd, puidutööstus ikkagi teevad siis miinikast ja neid siis veel brüsseli näitusel 1934 Grand Prix kuldmedal siis oma klaveri eest. Ja siis 1948 algab siis natsionaliseerimine, kui siis nõukogude lased toimetavad selle tehasega sarnaselt, nagu, nagu Estoniaga tuleb see kvantiteedi loomine, kuulume siia vahele ka nüüd muusikat sedasama tuua Petrovi poolt, kuulame sellist heliloojat, mida võib-olla polegi siin ammu kuulanud tõug ootel ja kuulame siis seda ühte laulukest või selliste Palamida, siis mängib meie see tuua. No me jäime aastasse 1948, kui siis natsionaliseeriti ja kui me ka seal tehases ringi käisime, meil näidati sellist isiklikku tuuri, siis oli seal üks ruum, mis nende sõnul nõukogude ajal siis kogu aeg töötas, muutku tootis seal. Ma isegi ei tea täpselt, ei saanud aru, missugune toa suurune masin see siis täpselt oli, aga praegu on ikkagi korra kuus nagu ainult seda, aga sellegipoolest kuidagi ma sain aru, et ikkagi praegu kõik need tehased lähvad ikkagi kvaliteedi poole, et enam seda kvantiteet, toodangut neile kõigile endale nii palju vaja ei ole ka. No Eesti esindaja Petrovi klaverile on siis IS Music ja Raivo seersant ja kes on käinud siis temaga koos näiteks klaverit valimas, mina ükskord käisin ka siis see tõesti on väga tore reis sinna Petrovi tehasesse on tore sõita, et see on muljetavaldav, kogu see suurus, see nagu väike linnak, seal oli näiteks täiesti eraldi mingi angaar lihtsalt metall juppideks siis metallraamidega, mis peavad mõnda aega lihtsalt seisma, midagi seal nendel Ma ei taha öelda, kas keemiline või füüsiline, mingisugune protsess toimub, nad peavad lihtsalt seisma mingi aeg siis tõesti eraldi maja, nagu ma ütlesin, et metallides mingist kruvi ideks lihtsalt metall juppideks nii-öelda ja tõesti hästi palju erinevaid majasid. Siis oli see kuulus ruum, kus on hästi soe, et oleks puid seal soojeneks mingi aeg siis mingid inimesed lõikavad vat ainult seda juppi peale, järgmine tuba ainult selleks hästi hea lõhn on igal pool, seda ma mäletan ka Estonia tehasesse vabriku, et hästi hea puidu lõhn on kogu aeg seni. Need, saed töötavad, lihvimismasinad annavad hagu nii-öelda. Ja hästi kihvt on see. Ja siis Petrov on läinud ka, siis proovib teha sellist nagu oma kõige-kõigemad klaverit. Antoni Petrov, ta ei ole, lihtsalt Petrov Antoni Petrov, nagu rääkisime selle asutaja nime järgi, see on siis suur kontsertklaver, mille pealt siis tuur, Petrov seal praegu mängib. Ja on siis väiksemad kabinet, klaverid on pikemalt klaverikabinetklaverit ja kui näiteks ma tean, et kaks, 74 seenepikkus on nii Stein veel kui Estonial, siis Petrophil on üks selline klaver, mis on siis kaks, 84 ja minu arust selline, selliseid klaverit peaksid olema Eestimaal Keila muusikakoolis, Valga muusikakoolis ja kes kuulab seda saadet praegu 14 10. mail 2022 siis just hiljaaegu ka rahvakeeli Narva maanteemuusikakooli tuli ka uus Petrov ja olen näinud ühes ka Jõgeva gümnaasiumis, oli ka üks valge, nii et neid klaverid on Eestimaal päris palju. On õnneks ka päris palju, Estonia haid õnneks Petrov, nii et selles mõttes meie klaverite olukord igal pool läheb ikkagi järjest järjest paremini. Ja hästi palju toodetakse, nagu ma ütlesingi, pianiino Sid pianiino on ka erineva suurusega kõrgusega ja erineva värviga, see on täiesti uskumatu, missuguseid Petrov, neid just neid pianiino, Sid on see tehas teinud siis roosat, saab sealt osta, türkiissinist saab osta kollast siis üks näeb välja nagu kosmoses, selline tähendab kaugelt Tallinna kudeleks metallist. No mõni võib öelda, et see on selline, kas klaverirüvetamine või systeni võib öelda, just et see on päris nagu. No paistab silma ta nagu külmaks küll ei jäta ja täiesti tavaline klaverimehhanism nagu ikka Petrohvil sees ja keeled ja kõik lihtsalt välimus on siis lihvitud, hoopis teistsuguse maks. Selline ultra-moderne nagu mingi tulevikuklaver on, mõned on sellised, siis on päris huvitavad, Youtube'is on hästi palju ka neid väikseid esitlusekesi tehtud, et on selline valge taust sellel videol ja siis pianist mängib erinevaid pianiinoga tõesti sama punane seal ja kollane ja silmitsesid mitmevärvilised, et on näiteks. Kui istud klaveri taga, siis näed kollast värvi, aga siis sekklementuuri ümber ümbrus on näiteks no siis selline pruun puidu värvi ja no nii edasi, nii edasi, et sellist asja hästi palju seal tehases toimetatakse, seal on ka suur selline salong, kus on siis klaverit välja pandud, siis on need suuremate klaverite välja pandud ja siis on mingi meeletult suur angaar ka seal taga, kus saab, siis ma ei tea, no orkestri tuues klaver sinna ette panna, kõik on hästi klaveri teemal, lähed sisse, rõdu on kohe nagu selline klaverikujuga nii-öelda ja hästi selline klaverit, täiskoht. Ja üks see on küll muusikaväline, aga aga omamoodi tore asi, et näiteks läätsime vabrikusse, sulle tuleb kohe selline giid, kes üliprofessionaalselt kõik tuleb, räägib ära iga väikse nurgakese, mingisuguse füüsilise keemilise asja, ütleb sulle akustilise, noh, mida iganes vähegi soovid. Meistrid näitavad ette, kuidas nad kuulavad siis kuidas nad torkavad neid haamrikesi, kuidas nad lihvivad neid, kuidas nad keeravad neid keeli, noh kõike seda hästi lähedalt näeb. Ja siis need omanikud seal ja juhatajad ka sind igatpidi hästi kohtlevad ja küsivad ka, et kas sa ei sooviks klaasi õlut? See oli hästi mul alguses nii ehmatav, et mis asja või kuidas neid, nii nagu nad Tšehhi on niivõrd selline nii-öelda nagu õllemaa siis ka seal seda. No me kahjuks ei joonud seal seda õlut, aga see kuidagi oli ka omamoodi sinna, see sobis kuidagi väga hästi. Siia jutu vahepeale kuuleme veel ja kui me enne kuulasime seda ooperit, kes ameerika kaasaegne idioot, siis kuuleme nüüd Tomas Leoni sellist pala nagu Laura Vals, see ei ole küll eestipalaga tõlkes võiks öelda, et Laura Vals ja samamoodi nagu eelmise palagagi on seesama. No selline Laura Vals siis tuua Petrovi esituses No meil on natuke veel aega, me tuleme korraks tagasi aastasse 1958, kus siis brüsseli seal maailmanäitusel võidab siis Petrov mondiaal selline klaver võidab kuldmedali. Ja 1991, kui lõpeb see nõukogude aeg ükskord ära, siis läheb seesama firma tagasi siis Petrovi perekonnale ja selline mees nagu Jan Petrov hakkab siis seda juhtima, 1994 kõik siis jälle kuidagi moderniseeritakse, tehakse uus, selline uurimiskeskus, avatakse see ja see publikule siin siis kõige suurem nagu tshehhi vabariigis. Ja 97 siis seesama raadio dž krealoves tehakse siis jälle mingisugune uus pianiino ja hakkab see asi kuidagi teistmoodi siis pihta. Ja 1999 on siis teinud suur juubel olnud 135 aastat siis sellisest nende klaveri loomisest ja 2001 läheb siis firma täielikult Petrovi perekonnale tagasi. Ja üks tähtis asi veel 2007, et nad saavad siis selle sertifikaadi, mis on siis HIV rubiin, ekstsellents, kes näeb selliseid tähti nagu eks siis teab, et ükskõik, mis toodet seal on siis tõesti selline mingisugune kvaliteedimärk on taga ja 2008 Petrov siis laieneb Ameerika ühendriikidesse ja hakkab siis seal kõvasti toimetama ja 2009 platsis teevad oma kõige uuema mudeli ja ja siis nagu avavad ja suunavad selle poole ja siis 2008 2009, kui on majanduskriis ja nagu me enne rääkisime, hakkavad tegema ka mööblit, siis hakkavad nad tegema aga tegelikult kõlareid ja sellise audiolegendiga nagu Mart Levinson ja siis audiosüsteemi sinna sisse Sten Daniel herts. Ja siis nad toodavad nüüd hästi ilusad kõlarid, need olid ka seal klaverit tehastes näha, nad ikkagi tunnevad ka selle üle uhkust. Ja siis 2012 ongi see aeg, mis me enne rääkisime nendest huvitavatest klaveritest huvitava väljanägemisega klaveritest või siis disain klaveritest. Nii et see on omamoodi päris selline, päris huvitav, neil on ka omad artistid nagu igal klaveril, noh, igat klaverit proovivad oma artiste saada, on ju teada, et kes on Steinway artistid siis kavailon näiteks? No me muidugi teame eriti hästi seda, sest Mihhail Pletnofon, Kaway artist, kõik üllatusid, kuidas ta läks näiteks kavaisse, miks ta ei ole Steinway või kuskil mujal. Aga seal oli ka veel mingi selline lugu, et Pletnov olla nagu tahtnud klaverimängust üldse loobuda, aga siis temale toodise shingeruga pai ja siis ta vaatas, et Steinway on täitsa mõttetu ja ikka way on suurepärane pill. Ja siis teised inimesed räägivad, et huvitav, mis võis olla see summa, mida siis kavaibletnoffile tegelikult pakkus. Vot sellised kaks lugu, mida ma olen kuulnud täitsa erinevatelt inimestelt ja Petrophil on ka oma neid artiste koduleheküljel on täitsa näha neid seal pikk nimekiri selline. Siis kui näiteks nüüd on mingisugune suurem konkurss tulnud, kus mõni tshehhi pianist osalentsis Petrovi firmaga, seda kogu aeg jagab, nii et nad on nagu selline tunnevad uhkust oma selle kõige üle. Siis kõlavad enne, kui me saate lõpetame ja järgmine kord tahaks siis juba süveneda tooniavabrikusse, mis seal praegu toimub ja ja kuidas seal kõik elu läheb. Aga kõige viimane muusikapala on siis ka seesama tuua Petrov ja nad mängivad muu Searski pildid näituselt. Ja selline mees nagu Anatoli satiin on teinud siis sellest seade aastaid tagasi, Rein Rannap tegi seade klaveriorkestrile, kus on siis neli klaverit ja igal klaveril kaks inimest tegi samuti mussowski pildid näituselt. Ja esimese hooga üldse mingi selline tunne, et kuidas saab sellest mingit seadet teha. Mõju võib olla võõrastavalt ja imelikult ja mäletan, see Rein Rannapi seade oli ikka suurepärane, see ikka selline, mis nagu noh, ta ei jätnud ikka kuidagi külmaks ja ta oli ka väga äge, kuidagi kuulame siis terved Palame kindlasti ära kuulata ei saa, aga mingi maigume sellest saame, kuulame siis Anatoli sätini seadet siis kahele klaverile Mittisid neljale käele ühel pillil vaid just kahel pillil kahe pianistiga tuua Petrov esituses, aitäh, et kuulasite, kohtume järgmine kord.
