Vaadake, inimesed tahavad ikka kõrgustesse, maa all on ka huvitav, aga, aga seal on nagu natuke ikka nüüd sugune umbsem, aga, aga kui sa oled puude latvades kõrgemal ja see torn on nüüd natuke kõrgem, see tähendab seda, et ta ulatab ka puude latvades üles, et, et siis sa oledki nagu juba lennukis ja vaatad kõike seda ülevalt alla ja, ja meil on nagu ütlemine ka, et vaatab ülevalt alla, et noh, see on nagu üleolev, siis me saame ju seda maastikku nüüd ilusasti vaadata. Ei, me ei pea minema kusagile kaardi peale ja uurima, oma silm on kuningas laulma. Kui olla luuleline, siis oleme pilvepiiri peal ja kõigepealt me oleme väga piiri lähedal peaaegu et on näha piir, mis on tänane, sest kunagi ajaloos oli see piir natuke kaugemal ida ja kui me mõtleme ajaloosündmustele oma õpikutes eteks idast, on ikka need suured pöörded alguse saanud. Kui on ida, siis on ka põhipõhi, on meri, meri lahutab, meri ühendab, nii et teisel pool on meil soove ja üldse mitte kaugel, et umbes 90 kilomeetrit. Aga täna me ei saa otse minna, sellepärast et vahepeal on saared, mis ei kuulu ei Soomelega meile. Nii et jälle üks teema, mille üle mõelda. Lõunas lõunas on meil tohutu soo. Narva-Jõesuu linn on üks huvitav linn, mille territooriumist ühe suure osa moodustab soo. Ja mina olen alati mõelnud, et kas need konnad ja kured seal soos teavad, et nad linnaloomad on. Ja ajaloo järgi ajaloo peale mõeldes siis ikkagi ka 44. aasta suured lahingud. Et need just siis talvel, kui sooli kinni külmunud, sealt tulid, et siis võib ka ette kujutada neid traagilisi momente. Ja lõpuks tee Tallinnasse ehk läände. Ja läänes ongi meil siis see, et siit idapiirilt saame pealinna välja. Ütlen nii, et. Me võime kogu Eesti ajaloo peale mõelda just siinsamas tornis ja mõtiskledes siis läbi sajandite mõeldes ilmakaarte peale ja võime mõelda, kui ilus ikkagi Eestimaa on just siinsamas. Sinimäel.
