See on, see on Kalevipoja saabas, kui ta munamäge kündse,  see oli Jalan saapa ja tema siis väga kuumas  ja läks Vaskna järve jooma ja jõesaabas jäi sinna pori sisse  ja selle visas siis sinna munamäe sinna metsaviirde  ja ma siis nüüd lõi seda veel üles ära. Teil on siis igal Kujul siin praegu oma mõte, mis need teised endast praegust kujutavad,  näidake palun seal veel. No see on jälle tema kinnas, tal oli kinda ka,  kui külmem oli, siis oli tal kinnas ka käe,  aga see leidsema suukõtsi palus, seal oli  selle ära kaona. Siin on üsna mustad mehed. Kes need on? See on vana halva sorsi telega Kalevipoeg,  Sooman võistel ja kui ta Peipsi Peipsi seal käis  ja siis teda tuli ju alati kimbutama. Aga näed, nüüd on juba üks linnukene siin juba seda kantsi  ka hakkas lõhkuma, et sursi maailmast ära kaos. Vot see on mul kõige tähtsam miis, mina ole esi väikene miis,  aga see on see kõik kes juhatab seda metsatüüd  ja kust nüüd niisugune pisike verre sat,  et hakkasite mööda metsa käima ja ei ma olen elukutseline seenekorjaja. Mul tervis väga halb, siis ma metsa oma kõik mu läbi käitu  ja ma näe seal väga palju ilusaid asju, aga inimene kõnnib  ära terve oma elu, ige ei näe ühtegi ilusat asja. Ma näen, seal on päris paradiis. Kui palju nüüd on kokku üldse neid? Näed ikka omast ite viie-kuues ümbriku. Jah, aga mul ei ole täielik, ma ei ole veel kalevipoiga,  ma lootsin. Näis, ma võisin ta ette, aga ma ta just käsnadest  nii loomulik, kuigi, et vast kuigi tuleb jälle.
