Täna esietendub rännaklavastus supilinnast ja sellele saab kaasa
elada kokku seitsmel õhtul kuni 11. juunini. Stuudios on külas lavastuse läbi linna Supilinn
lavastaja Jaanika tammaru ja dramaturg Kaija M Kalvet. Tervist. Tere. Tere ka minu poolt aasta eest, Me kohtusime
Jaanika teiega samasuguse Karlova lavastuse teemadel. Kuidas tookord kõik välja kukkus? Minu jaoks too intervjuu oli üks
nendest toredatest saatuslikest juht mitest,
et kohtusime, et rääkida Karlova lavastusest sellest protsessist,
kuidas meie lugusid kogume. Ja siis, kui me siinse intervjuu lõpetasime,
siis me tegime teise intervjuu otsa. Ja siis ma sain ühe suurepärase Karlova laulu,
mis liikus lavastusse. Aga ma ei teadnudki, et see lavastusse jõudis, lõpuks. Ja see, see jõudis lavastusse. Kuidas elad, Tolstoi, täna pole muusin enam korraldanud jalgrattamatka. See oli Tolstoi tänaval näitleja Laura Niils laulis seda natukene
omaette, aga siis ka publikule ja siis näitleja Siim Angerpikk. Kui ma õigesti mäletan, kastist teda
natukene teise korruse rõduaknast ja siis mängis natuke trompetit. Need rännak lavastused on siis sellised,
kus tõesti kogutaksegi lugusid inimeste käest
ja ja siis kuidagi saavad nad
ümbertöödeldud taaskasutatud ja jõuavad siis lavastusse. Ja minu, minu enda huvi on rohkem selline,
et mida inimesed otsustavad mäletada või,
või peavad jagamisväärseks ja et,
et need inimesed, kes räägiksid ja jagaksid oma mälestusi
ja, ja lugusid oleksid võimalikult erinevad. Ja siis selle pealt,
et kogu see kogutud informatsiooni materjal liigub jah,
sellisesse töötlemisfaasi, et kõike üks ühele
niikuinii lavale või tänavale ei, ei pane. Et otsime sealt mingisuguseid iseloomulikud killud,
mis just seda linnaosa võiksid ilmestada. Ja siis kuna tegemist on ikkagist lavastusega,
mitte raadioteatriga,
siis kõik need killukesed lõpuks tulevad kokku selliseks buss läks,
mis on eelkõige füüsiline,
visuaalne ka jutustav,
aga võib olla ka laulev või lihtsalt imeline. Milline see Supilinna info kogumine siis on olnud lugude kogumine? Supilinna puhul me alustasime nõnda,
et läksime nende natukene tuttavamate nägude juurde,
kes juba supilinnas elavad ja siis küsisime,
et kellega veel peaks rääkima,
et jõuaks nende inimesteni,
kes kes võib-olla igapäevaelus ei ole tuttavat, nii et et
osaliselt diktofonid ega külas käimist, siis on meil
ka kodulehekülg, kuhu saab ka otse ja anonüümselt kirjutada. Käisime ka sellist sihipärast korjet tegemas,
näiteks supeline puhul käisime Kesklinna
koolis ja siis palusime erinevate klasside
õpilastel natukene rääkida, natukene kirjutada,
et mis nende mulje või seosed seoses supilinnaga on. Ja selle kõige kõrvale ka isiklikud pajatused ja noh, midagi ikkagist
võib-olla raamatutest või Supilinna puhul on ka toredat,
on Supilinna tirin, kust kust on võimalik näha,
kuidas supilinlased ise mõtestavad oma linnaosa. Ja meil on trupis ka paar inimest, kes on kas elavad praegu
või on elanud supilinnas, et ka nende mälestused ja nende sugulaste
mälestused said siis kokku kogutud ja ühtlasi käisime ka
näiteks Supilinna päevadel, kus me panime üles nagu eelminegi aasta
Karlovas oma väikese kohvikulaua ja pakkusime teed ja kohvi ja siis
saime vahetuseks mõned lood. Millised need Supilinna lood siis on? See on hästi huvitav, kuidas inimesed nagu kõigepealt,
ah tead, mul ei ole mitte midagi rääkida, aga siis paari minuti
pärast hakkab sealt välja kaevuma mingisuguseid väga
veidraid ja samas ka väga argiseid lugusid. Et tegelikult, et see, ma nüüd varastan natukene kaija mõtetega,
et see argipäeva kirjeldus, et see, mis nagu tegelikult
on või kunagi tegelikult on olnud, et see on see,
mis annab, annab võib-olla kõige rohkem
seda iseloomustust, et milline see linnaosa tegelikult on. Endale võib tunduda pajatedes igav,
aga kellegi jaoks võib-olla see hästi tore üllatus,
et et Supilinna argipäev näiteks kevadel on see, et sa pead selle
jaoks, et oma välisuksest linna tänavani või siis aianurgas oleva
kompostikastini jõudmiseks pead ikkagist nagu puulauad alla panema,
sellepärast et supilinn on väga märg maa ja eriti kevadel. Ja siis selline nali on ka,
et rahvusriietus on kummik. Et selle jaoks, et üldse supilinnas liigelda,
sa pead tegema mingisugused lisategevused selle jaoks,
et näiteks linna korralikult mudavabalt jõuda. Et selline väike argine käike tegelikult ei
ole mõnes teises linnaosas võib-olla nii argine, et täiskasvanud
inimesed mängivad oma hoovi peal keksu, et kuiva jalaga kuhugi jõuda. No neid lugusid loomulikult on, on väga-väga erinevaid ja
osa neist on lihtsalt see argipäeva kirjeldus,
aga neid on ka oma tonaalsuselt väga erinevaid,
et me oleme rääkinud inimestega,
kes väga armastavad Supilinna, aga ka inimestega,
kellel on suhteline apaatia või,
või isegi nagu negatiivsed mälestused selle linnaosa või vähemalt
enda aja suhtes selle linnaosa sees. Ja need kõik. Ja ometi on siiski võimalik leida hea tahtmise korral
nendest selliseid korduvaid elemente. No minu jaoks oli väga naljakas, kui ma mingil hetkel avastasin,
et väga paljudest lugudest käib läbi näiteks
selline igavese remondi teema,
vanad katkised majad ja remondimehed, kes tulevad ja alati unustavad
koju kõik oma tööriistad ja tulevad siis 10 päeva pärast uuesti,
neil pole ikka õigeid tööriistu kaasas ja kuidas
see ühe väikese asja parandamine võib kesta igaviku. Et see tundub nii tavaline, aga samal ajal,
kui see kordub ühe linnaosa inimeste
lugudest nagu pidevalt, siis tundub, et sellest siiski moodustab mingi
muster, mida juba võiks siis lavastustega haarata. Ja, ja võib-olla see killuke ka juurde et see, mis on Supilinna olemus
olnud kunagi või et et kui ikkagist loo jagaja räägib ka sellest,
kuidas tema, vanaema pidi kreepsu saama, et noor tüdruk ja
Supilinna mida sa ometi mõtled, et mingisugune kriminaalne tunnetus
on mingisugusel kas siis generatsioonil või inimestel,
kes ise supilinnas praegu pole elanud,
et, et see tunned, et, et sul võib olla naabriks keegi,
kes paneb maja põlema või siis noh,
seal seal elas üks mõrtsukas,
hästi viisakas inimene tõi kõigele lilli. Et sellised nagu pisikesed hargipõiked kriminaalsesse maailm on väga
esindatud, aga samas, kui näiteks rääkida lastega, siis oh, kui tore,
et vanemad ei pea silma peal hoidma, võib ühest hoovist teise
minna ja igal pool on hästi turvaline. Et kuidas, nagu kaks identiteeti millalgi on hakanud niimoodi põimuma
ja siis üleminek on sellisesse hoovialasse väga kriminaalse taustaga. Ja samal ajal need inimesed, kes sellel kriminaalsel ajal supilinnas
elasid, need ka ikkagi kirjeldavad seda kui midagi sellist,
et jah, oli küll ohtlik,
aga omadele jõe olnud ohtlik kõik, just need mõrtsukas tõi lilli
ja kõik olid sõbrad, et kui sa tead neid inimesi juba,
kui sa tunned oma naabreid,
siis, siis on nendega väga turvaline,
ehkki nad teistele võivad olla ohtlikud nendele,
kes tulevad väljastpoolt. Et see Supilinna. Võib-olla see tuleb sellest, et on nii väike,
Tartu kõige väiksem linnaosa praegugi vist alla
2000 inimese ikka veel elab seal,
et, et seal on selline väga
tugev külakogukonnatunnetus ja ehkki nüüd on
siin päris palju uusarendusi ehitatud ja võib-olla inimesed enam kõik
11 ei tunne, aga siiski vist nägupidi trehvab seal tänaval üsna palju. Endalegi on juba palju tuttavaid nägusid silma jäänud,
keda, kellest iga päev möödakäija ja nii et see kogukonnatunne
või selline külatunnetus on seal väga tugev. Jah, see on nendest identiteedikirjeldustest ka
läbi käinud, et kui küsida, et mis mis see supilinn siis on,
et noh, et see külatunne, et on justkui küla, mis on täpselt kesklinna
kõrval, et sul on kuidagi see maa ja linn on omavahel kokku saanud,
et väga mitmes mõttes on supilinn selline piirivööd. Supilinnaga seoses on olnud ju need teemad ka,
et mis sinna sobib ja mis sinna ei
sobi ja on sellised ajaloo väärtustajad,
kes on võtnud kätte ja renoveerinud hästi korralikult seal mõned
majad ja nagu seda liini ajanud ja siis need uusarendused
on nagu nende jaoks natukene liiga liiga uued. Jah, ega siin vist ei ole õiget ega valet,
et ühelt poolt ju supilinn
kui miljööväärtuslik ala, mille nimel tehakse tööd,
et väärtustada seda, mis on olnud ja korralikult korda tehtud. Ja see on õige ja samas on õige ka ju see,
et kui hakata endale maja tegema,
siis võib-olla tahad tahad kuivkäimla
asemel midagi natukene luksuslikumad. Aga et kust see piir läheb, seda on keeruline kommenteerida küll,
aga seesama sama mõttekäik on tegelikult kogu selle materjali kogumise
protsessi jooksul ka kaasas käinud,
et kes millise nurga pealt oma mõtteid avaldab, et. Ühelt poolt on, ongi supilinnas vist hästi
keeruline proovida midagi täiesti teistsugust juut
teha ja noh, selle kohta on siis ka nagu lugusid,
et taheti sellist asja teha, aga meie ütlesime ei. Ja siis ka vastupidi,
et oh tahaks seda kohta renoveerida tagasi. Paberimajandus on kestnud aastaid ja nüüd on selline seis,
et kergem on maha võtta, kui, kui hakata taastama
Nojah, eks ta olla selles suhtes ka keeruline, et ega asi ei ole
kuivkäimlat vaid ikkagi milleski muus või millesse miljöö seisneb,
et Supilinna puhul ju väga palju
räägitud Nendest suurtest hoovidest või tohututes tagaaedadest,
mis on sellele linnale iseloomulikud ja loomulik on ka see, et linnas
tahetakse võimalikult tihedalt täis ehitada, sellepärast
et nojah, on väga roheline kompostida oma biojäätmeid,
aga samal ajal on ka väga roheline elada linnas tihedalt koos,
sellepärast et siis kulub kõigile vähem ressurssi. Aga noh, et mis see, mis see kompromiss siis olla saaksid,
kui kõik hoovid täis ehitada, siis tegelikult
ei ole Supilinna sellisel kujul nagu nagu see miljöö peaks olema. Et jah, väga palju kompromisse tuleb elus teha,
aga kust neid joonistada, neid piire? No selleks on ikkagi veel palju targemaid inimesi kui
mina, kes on sellega tegelevad igapäevaselt. Aga kuidas see lavastus siis hakkab välja
nägema, mismoodi te seal läbi Supilinna siis tuisk kate? Ma ise arvaks, et tuiskumise asemel natukene sumpame. Aga see aasta on natukene teistsugune rännaklavastus võrreldes eelmise
aastaga, ehk siis meie kutsume publiku naiivi
ette ja selle jaoks, et sõita laevaga
Supilinna ja siis sealt hakkame Me jalutama tagantpoolt ettepoole,
läbi hoovide, läbi tänavate, läbi aedade, on nii salapõikeid kui ka
väga imelik öelda, tahame olnud mahajäetud,
aga pigem nagu võib-olla sellist nagu kasutamata ala,
mis tegelikult justkui kellelegi ei kuulu. Et loodaks, et igalt poolt saab mingisuguse erineva vaate
sellele supilin olemusele. Ja proovime selle pooleteisttunnise rännakuga pigem sellise tiheda
tiiri tiiru peale saada. Ja igal õhtul seitsmel õhtul, nagu te juba ütlesite,
toimub meil neli etendust iga poole tunni tagant,
siis alustab, laeb oma sõitu ja läbib sellesama
Lõbusa trajektoori need ikkagi lõbus ja kummikud tuleb jalga panna. Ma arvan, et ilmastikukindlad, riided nii või teisiti,
aga ma arvan, et Eesti teatripublik on suveversioonidega karastunud. Aga jah, mõnes kohas selle Supilinna eripära tõttu on kindlasti
palju mugavam kummikuga need paar sammu teha, kui, kui kõpskingaga
Jah. Puust noh, ma hakkasin ise mõtlema selle omadusena peale,
ma arvan küll, et lõbus või, või kõige paremini vast iseloomustab seda
lavastust nagu tegelikult ka eelmise aasta lavastust sõnamängulisus
või juba see see viis, et me kõnnime koos publikuga, mitte publike,
istu pimedas teatrisaalis juba
see kutsub esile vaatajat teatavat aktiivsust, mis ei tähenda,
et keegi peaks kuidagi osalema ebameeldivalt, nagu talle ei
meeldi vaid pigem lihtsalt. Mul on tunne, et see tänavatel kõndimine,
hulkumine, uitamine, juhitud uitamine. Et see kuidagi tõmbab välja mingisuguse mängulisus,
mingisuguse kerge lapsemeelsuse, mis võib-olla ka lõbus. Aga nujah komöödiaks ei saa seda kindlasti nimetada, samal ajal,
et see on ikkagi midagi mu suur suvekomöödia. No tore, me rääkisime praegu lavastusest läbi linna
Supilinn stuudios olid külas lavastaja Jaanika
tammaru ja dramaturg Kaija M Kalvet. Ning see rännaklavastus tuleb ettekandele seitsme päeva
jooksul alates tänasest kuni 11. juunini välja.
