Täna, lastekaitsepäeval avatakse dokfoto keskuses näitus pealkirjaga
lootus lapsepõlv Eesti kaasaegses dokumentaalfotograafias. Näitusel on esindatud 13 autorit pea 200 tööga. Ja nüüd on stuudios näituse kuraator Toomas
Järvet ja fotograaf Reelika Hunt. Tere tulemast. Tere. Tere. Näitus kohe-kohe avatakse. Mis asi see on? Nagu kenasti sissejuhatuses oli,
öeldi, et siis on tegu lapsepõlveteemalise näitusega ja me võtame
selle näitusega tuua natuke lootust sellesse keerulisse aega, mis meil
on, tundub, et ka see teema laiemalt õhus. Et avastasin, et oli, oli ka kevade poole Arvo Pärdi keskuses sarnase
teemaga muusikaline üritus,
et tundub, et inimesed vajavad hetkel ka sellist
natukene helgust või kergust, et ja lapsed seda pakuvad. Kuigi
jah, eks see idee ju selle näituse valmimiseks oli oluliselt varem,
kui sõda algas, aga kuidagi seda asjakohasem tundub,
et, et lapsed on meie lootus igal pool. Et meil ja, ja üle piiri. Nõustun just Toomes, nagu kuidas ta kirjeldas seda,
Ta ise vanemale, et noh, lapsed ongi see, kes toovad meile meie päeva
selle mängulusti ja märgata neid pisikesi detaile, mis,
mis on tegelikult ka hästi. Tänasel päeval. Miks te lapsi pildistate? Need on nii armsad, nad on vahetud, nad on
siirad ja mis mind paelub, ongi see nende olemus. Et nendel ei ole veel ees seda maski, mis võib olla elus täiskasvanu. Et tekib, et nad oskavad olla selliseid hästi vahetud. Nad räägivad hästi avameelset, nad näitavad, kes nad on. Ja see ongi see, mis tõmbab. Millised on need viisid,
mil moel siis on lapsi sellel näitusel 200 töö seas üles võetud? Väga. Erineval viisil, aga kogu näitust läbib selline ühtlane joon või diil,
et tegelikult mis on üllatav just eerikaga,
eile ka vaatasime koos näituste üle ja on huvitav näha. Igal autoril on muidugi oma vaatenurk, aga teemad,
mida käsitletakse, on ikkagi sarnased,
et ja selle tõttu on ka näitus üles ehitatud mitte autorite kaupa,
vaid temaatiliselt komplekteeritud. Et tekivad sellised grupid näitusel,
kus me käime läbi tegelikult kogu arvan,
mitte kogu, kuna see lapsepõlv on väga lai mõiste, aga et,
et võib-olla olulisemad teemad nagu lapsepõlves ikkagi ikkagi kõik
käime läbi ja räägime alates sünnist ja kuni täiesti selliste
põlvkondadevaheliste suheteni, kus on väga eakad koos lastega,
et just eelikal on väga, väga tore seeria seal. Et just eile panin pildi allkirju seal töödele hilisõhtuni ja
siis nii nii armas oli seda, seda pealkirja näha seal,
et kokku 100 oli ühe foto pealkiri,
kus poleemika räägib sellest
Ja see on kaks aastat tagasi pildistatud, kus siis vanavanaema
hoiab käel oma siis lapselapselast,
ühesõnaga, tema oli siis 99 ja
siis beebi seal pea üheaastane ja siis oli seal käte vahel nii-öelda. Ja siis sealt see idee, et kokku 100,
et ongi selline hästi noor,
alles elu alustanud ja siis need käed seal, mis on
siis väga palju nagu näinud ja üle elanud. Et seal näitusel on muidugi
ka väga palju rõõmu või sellist üllatuspakkuvat või ootamatuid nurki,
et mis võib olla nagu selle näituse puhul on üks väär tulemus on see,
et kuna paljud autorid
on saatnud meile Töid oma isiklikust arhiivist ehk siis, kui sa oled
fotograaf, sa oled samal ajal lapsevanem,
siis no ikka ju jäädvustad ja tihti jäädvustatud nagu sahtlisse, sest
sellel ei ole otsest väljundit, võib-olla nagu isikliku arhiivi jaoks,
aga, aga see näitus tundub, et andis fotograafidele ka võimaluse sealt
võtta enda isiklikust arhiivist fotosid,
mida võib-olla muidu avalikult ei jagakski,
et seal on selliseid hästi ka selliseid lapsepõlve, laste
elust enesest ikka kurbi sündmusi ka, et ajab nutma
mingi asi ja keegi saab haiget ja ja siis need krokodillipisarad,
mis lähiplaanis on pildistatud, need on nii kõnekad,
aga samas on ka täiesti selliseid lapselik nagu pepu nalju ka,
et osa elu osa, et, et selles mõttes näitus on hästi aus,
et hästi intiimne, me ei ole üritanud
kuidagi midagi läikima lööda või elu ainult paremat külge näidata. Et just sellist lapsepõlve mitmekülgsust,
et seal on, seal on kõike, eksju, nagu me teame, selle eest ma
olen fotograafidele hästi tänulik, et nad julgesid seda saate
ka näiteks lapsevanema ja, ja laste siis omavahelised
suhted, mis on jäädvustatud, mis on hästi. No ihukarvad tulevad püsti, kui ma praegu mõtlen nende hetkede peale,
et, et mis meil seal seintel on,
et tegelikult väga väga soovitan seda vaatama tulla,
et et ma arvan, et tegu on unikaalse näitusega,
sest noh, minu teada ei ole ka sellist,
no ülevaatenäitus on palju öelda, sellepärast et kindlasti on
veel rohkem fotograaf, kes meieni selle näitusega jõudnud. Aga siiski mahukas vaade, lapsepõlv,
vähemalt ülevaade pahade lapsepõlve, on see kindlasti. Täiesti nõus, et kui ma eile sinna läksin,
siis kõik see mõnus toimekas meeskond veel tegeles selle näituse
kallal siis Toomas ütles,
et mine tee nüüd see ring ära,
vaata mis tunne tekib, ausalt, ihukarvad tõusid püsti,
sest et see, kuidas need erinevad autorid on kokku pandud,
see on lihtsalt nii väga palju äratundmist. Just need oma lapsepõlved ja väga-väga kihvt,
et kindlasti soovitan vaatama tulla ja see,
kuidas need pildid on paigutatud,
et krokodillipisaraid ei vaata,
siis ei pea vaatama nendele sinna ülesse,
vaid nad vaatavad sulle sealt
altpoolt nagu laps vaatabki sulle sealt altpoolt nagu
üles nende pisaratega, et väga võimas. Siin oli juttu sellest isiklikust teemast või
isiklikust teemast peresuhetes ja selle jäädvustamist
siis foto kujul, et, et kuskohast see piir nagu üldse jookseb
või tihti ju räägitakse, et kas lapsed saavad oma arvamust
avaldada, kas nad üldse soovivad sellel pildil olla ja nõnda edasi,
noh see on ka üldisemalt,
mitte nüüd fotokunsti puudutades, aga
lihtsalt üldist pildi massi tänapäevakanalites arvestades,
et kuidas seda teemat kommenteerida. Kindlasti see on oluline teema, mida puudutada, et kahjuks on. Maailm, mitte nii helge igalt poolt ja me teame,
on väga halbu kogemusi,
kuidas mingid pildid on läinud rändama ja väga valedesse kätesse. Aga noh, tuleb vahet teha siiski nagu sellisel kunstinäitusel ja, ja
võib-olla lihtsalt internetiavarustes ringi üleval materjalile,
et et ma arvan, et ka see,
et autorid neid pilte saatsid meile, selliseid kantiimsemaid
hetki näitab seda, et autorid ise saavad väga hästi aru ja teevad
vahet, et mis, kuhu nagu sobib noh, loomulikult me anname ka aru,
näitusesaalis tehakse samamoodi pilte
ja postitatakse Instagram ja kuhu iganes sotsiaalmeedias. Aga ikkagi see kontekst on oluline,
kust kasepilt siis on võetud. Aga muidugi, et ka meie autorite puhul ma tean,
et ikkagi küsiti luba, kas võib ühte või teist pilti kaadrit
nagu näitusele välja panna. Meie kuraatoritena peamegi lootma siin autoritele,
et nemad, need nõusolekud on saanud. Et neid lapsi siis siis näidata,
aga kindlasti muidugi ka, kui me kogu seda materjali läbi vaatasime,
siis oli muidugi küsimusi,
mis ühe või teise foto puhul võib juhtuda,
et kas on mingeid teravaid karisid seal ees. Ja kindlasti on see sõnum, et kuidas me mingit pilti edastama,
et kas on selline positiivne või lootustandev,
et ma usun, et väga oluline üldse tänapäeval selle tohutu piltide
jagamise ajastul, mil me elame, ongi see, mil viisil me seda teeme. Et kas on halvustav või, või sellel on mingi
selline positiivne toon juures. Jah, ja ma arvan veel,
et nendest fotodest rääkides,
et mis võivad põhjustada mingeid probleeme või vastukaja siis noh,
maailmas on küll näiteid, poleemikat tekitanud autoreid,
et üks on kuulus naisfotograaf, seal imenn,
kes on üks legendaarne teos, on,
et kui ma nüüd ei eksi,
Pealkiri ongi internet family või midagi taolist, kus ta on
pildistanud hästi naturaalselt oma laste arenemist ja kasvamist. Ja kui see raamat välja tuli näitused sellega seoses,
siis tegu on Ameerika ühiskonnaga seal välja antud raamatuga,
seal tekitas muidugi poleemikat poolt ja vastu ja väga hea diskussioon
oli, aga mis oli oluline, ma arvan, oli
selle autori enda sõnum sealjuures ja ka selgitus, et kuidas
ta neid pilte on teinud,
et Ta väga respekteeris oma lapsi, et kui lapsed ütlesid,
et Ma ei taha, et sa praegu seda pilti teed võisid selles olekus nagu
ma olen, siis ta ei teinud,
et me peame ikkagi usaldama fotograaf ja, ja ma usun,
et me isekeskuses kuraatoritena koos Kriste laime Lauriga. Et me me tegelikult tunnetama ära need teemad ja need kohad,
kust see piir võib olla, jookseb. Nõustun kuidas on üldse
fotografeerimine laste jäädvustamine muutunud ajaloos,
kui teie ja meie näiteks olime lapse eas,
no võimalusi oli ilmselt vähem,
aga oli ka kindlasti selliseid andunud fotograafe, kes ka noh, ütleme,
mitte professionaalina oma peret väga hästi üles võtsid ja tänapäeval
see tohutu võimalus, et igalühel on kohe võimalus jäädvustada,
et mismoodi see on muutunud,
et teie kindlasti oskate seda ajaliini nii-öelda kommenteerida? Ja kindlasti ta on muutunud võimaluste osas, tol ajal ei
olnud igalühel seda kaamerat taskus, et oma peres pilti. No mina olen see õnnelik laps,
kellel oli emal oli peretud Ta ise, kui ma ei eksi, ta tegeles ka
pildistamisega ja minul on mitu täit albumit seal tänapäeva mõistes
siis vastsündinud siis kuni sinna lasteaiani välja väga palju pilte. Ja neid on väga tore vaadata,
sest et väga palju on selliseid loomulikus situatsioonis pilt,
et kui ma olen harjunud nägema vanemate albumist selliseid tol ajal
käidi ikkagi fotograafi juures kuskil salongis siis mul on ka hästi
palju selliseid loomulikke hetki selles mõttes, et mis tänapäeval
toimub, pildistatakse erinevatelt, käiakse fotostuudios
pildistamas, mis on hästi klassikaline, hästi levinud ja siis
on üks osa fotograafe, siis,
kes proovivad sinna koduste taha piiluda,
siis et mis, nagu seal toimub, olen ise pildistanud nii
stuudios, aga just paelubki Se eheduses,
mis, mis päriselt inimeste elus nagu juhtub ja toimub ja
mida need lapsed loomulikus, oma keskkonnas nagu toimetavad ja, ja
teevad siis kuhugi teise kunstlikku keskkonda,
siis nad on ikkagi võib-olla natuke kinnisemad. Ja siis seal on nagu neile ette antud juhised,
et mis nad teha võivad või teha ei või kuidas käituda,
oleks kena ja siis kodus on see nagu sellises vabamas vormis. Et ma pigem lähengi lausa mängima nendega,
onju, ja siis sealt areneb selline vahetu kontakt, ütleme niimoodi. Aga kuidas siis võiks üks lapsevanem oma last jäädvustada,
et ta ei ole üldse fotograaf,
ta töötab võib-olla mingil täiesti vastandliku
alal aga mida ta võiks silmas pidada, kui laps saab täisealiseks,
et milliseid fotosi võiks olla või kuidas seda teha paremini,
kuidas teha nii, et sellel pildil
oleks tähendus lapse jaoks kunagi hiljem? Siin ma räägiksin enda kui vanema seisukohast niimoodi, et kuidas mina
enda me oleme ju oma lapse kasvamise sirgumise juures igapäevased,
et me teame, mis emotsioonid,
mis tujud, mis perioodid on sellel nelja-aastasel, mis perioodid on
puberteedi noorukijas oleval ja kui sa ise oled nende tujude,
emotsioonide ja rõõmude ja ühiste hetkede keskel, siis Ma jäädvust on. Meil on näiteks 12 aastase tütrega selline kokkulepe,
et ongi tema tegemised,
ta armastab näiteks kunsti teha tema tuba,
võib-olla laud on niimoodi arvetes lookas ja kui ma näen,
kuidas tema selles keskkonnas päevi päevi lihtsalt süvenenult
joonistab siis tuleb mulle see mõte, nii, nii, ma teen sellest pildi,
siis pilt hiljem ütleb talle midagi. Või see, kuidas
ta teinekord võib tunda ennast, proovida erinevaid riideid seal peegli
ees, jälle teen sellest pildi jäädvustanud nüüd või on tal selline
ongi kurbuse mitte midagi teha ei viitsi, ei taha,
ta on seal kuidagi, jalad on voodis, teinekord ei saa voodist hommikul
väljagi, lähed koputama, kas sa oled ülevalt,
on seal teki all, varbad paistavad, kuule, kas ma võin tsus pildi teha
siis tegelikult see on nii nunnu, et sa siin oled, onju, mis sest,
et kell on juba 12 läbi, eks. Ja muidugi, et ta on ise ka juba vahel tuleb mulle ütlema,
et kuule, ema, mul on täpselt sihuke moment,
et kas sa tahaksid seda jäädvustada,
et tekib juba väikest viisi
selline koostöö ja väikeste lastega samamoodi. See jälgida kõrvalt, mida nad teevad,
mida nad korduvad teevad oma käitumises,
näiteks mis võib ollagi tema selline olemus. Et vanemana me ju teame, et näete, sööb alati nii, teeb seal alati
seda, et neid alati momente võibki siis taas jäädvustada. Telefon sobib selleks suurepäraselt, on ju,
et, et see hetk, kui see emotsioon nagu pildile
saada, need hetked ei pea olema, et käisime teatris,
käisime kuskil sellised kõrghetked sellised märgatagi neid pisikesi,
mis seal kodus tuleb, see väike poiss,
emme Ma aitan sul nõusid pesta. Jälle see koht, et teedki selle pildi, onju,
et võib-olla ta ongi sul tihe selline abiline köögis siis
sellest tehagi see pilt,
et kui tema hiljem neid pilte vaatab, siis ta näebki,
et ja et mul tuli meelde, kuidas ma seal köögis seal aitasin või noh,
meil on niimoodi, et meil elab ühe katuse all 92 aastane mamma. Et siis see periood, kui ta meiega ühte majja tuli,
siis see kolme aastane käis teda kogu aeg aitamas. Ratastooliga lükkas tualetti ja see ongi see,
et miks ma nagu jäädvustasin, käiski kogu aeg, tema jaoks oli see mäng
ratastooliga mööda tuba ringi joosta, aga samas oli see ju aitamine,
onju. Et noh, sellised väikesed asjad, õppida neid nagu
lihtsalt märkama ja nägema, et tegelikult toimub nii palju meie ümber. Ma täiesti sekundeerin, aga ma tahangi just võib-olla
nagu üle rõhutada just nimelt seda,
et me võib-olla vanematena kipumegi hindama vaid neid paraadpilte,
et vot kooli lõpetamine käisime koos teatris,
et mingid sellised fotod,
mis kuidagi endale tundub ka ise oled justkui nagu parem inimene näeb,
viisin lapse teatrisse ja Läksin tal jalgpallivõistlust vaatama
ja et pärast oleks albumis need pildid on ju. Aga kui me vaatame ka fotoajaloos, et ei tea,
et oleks kuidagi esile tõusnud Henry Igor depressiooni või,
või Ruberduano töödest sellised pildid,
kus nad on jäädvustanud niimoodi nagu paraadfotosid,
eks ju, lastest et pigem ikkagi just nimelt need ootamatused,
mingid mängulised hetked, mingid kummalised momendid, et need asjad on
need, mis kuidagi üle aegade nagu inimesi taas kõnetavad, eks ju. Mitte et ma ei ütle, et ei peaks pildistama neid ka just kõrghetki,
eks ju, on need kindlasti neid nagunii
jäädvustatakse, aga pigem just nimelt märgata neid väikesi momente. Sest uskuge mind, 10 20 50 aastat hiljem on need need pildid,
mis panevad kas nutma või naerma. Kas on ka midagi, mida võiks mitte teha laste
fotode ja laste fotodel jäädvustamisel? No see on jälle see, et kui ma ise ka pilti teen, et
siis ma natuke ikka mõtlen, et see pilt ei oleks kuidagi seda
last või, või pere liigselt haavatav. Et aga ongi pildistada saab nii erineval moel,
et Ühes situatsioonis saab nii erinevalt tegelikult
selle pildi välja tuua pigem jälgida seda vormi, et mil viisil. Aga kui ema teeb oma lapsest isiklikuks tarbeks,
siis noh, tegelikult ta tajub selle ise ka ära. Aga julgustan proovima ikkagi, et kui see pudru nõu kukub maha või,
või kui on, et teinekord see õue minek lastel on niimoodi,
et et paras segadus, kust, et püksid on, pluusid on ja seda segadus
kõrvalt. Tegelikult see on
teraapia, et kui sa häälestada ennast juba vanemana ahhaa,
et selline situatsioon ma teen pildi, siis lõpuks naeravad kõik. Muidugi iga kord ei jõua seda, sest
et lapse kasvatamine ei ole nii lihtne. Et saab pildi klõpsuga kõik situatsioonid, mis
võivad teinekord plahvatada ja plahvatavadki lahendatud ühe klõpsuga,
aga on hetki, kus saab need täitsa
tabada ja hiljem koos naerda nende piltide üle. Fotode eest aitäh tulemast stuudiosse, Toomas Järvet ja Elika hunt. Aitäh, aitäh. Ja head kuulajad. Näitus pealkirjaga lootus lapsepõlve Eesti kaasaegsest
dokumentaalfotograafias
on avad alates tänasest Juhan kuusi dokfoto keskuses Telliskivi
loomelinnakus ja näitus jääb avatuks teise oktoobrini.
