Tere tulemast klassikaraadio otsestuudiosse, Rasmus puur. Tere. Väga sümboolselt juhatas meie
jutuajamise sisse Tõnu Kõrvitsa teos tuule leegiad. Ja tegelikult, et seesama kolmas osa kõlab ka vanalinna
hariduskolleegiumi 25. sünnipäeva kontserdil on mul õigus just nii suurepärane. 1996. aastal sina ilmselt ei
saanud mitte kuidagi olla seotud vanalinna hariduskolleegiumi
orkestriga, aga millisest ajast pärineb esimene mälestus? Esimene mälestus vanalinna hariduskolleegiumi
Kelby orkestrist pärinebki tegelikult sellest ajast, kui mind
sinna dirigendiks kutsuti, et ma varem ei olnud,
et sellega kokku puutunud. Ma teadsin. Kaspar Mänd kunagi juhatas seda, kui me käisime koos poistekooris ja
siis oli kuidagi tulnud jutuks või oli
kuulda ta seal midagi toimetab, aga esimest korda jah,
ma kuulsin siis 2015. aasta kevadkontserdil, kui siis oli selge, et ma sinna sügisest,
et tööle ilmselt lähen siis arusaadav aimu saada,
et mis orkestris on, kui suur see on, mida nad mängivad. Mis vanuses need lapsed on. Et siis ma mäletan seda Mustpeade maja kontserti, külma istusin
rõdul ja siis siis nad mängisid,
see ei olnud väga pikk kontserte pakkunud,
kuskil 20 30 minutit sinna
vahele mängisid ja, ja see mulje on meeles küll
jah, kuidas need kõlasid nad kellasid toredalt või kuidagi ei
osanud midagi oodata, sellepärast et see oli veel see aeg, kui Ma
ise olin kokku puutunud tegelikult ju oma reaalmaa soori orkestriga
ja, ja siis noh, nii-öelda professionaalsete mängijatega juba sel
ajal. Et mis häält üks ainult õpilastest või muusikakooli õpilastest
noortest muusikutest koosnev kollektiiv üldse teeb, et ei olnud,
et mitte mingisugust ootust või
ettekujutust ja seetõttu oli see kõik selline põnev ja,
ja ei, see oli väga tore või noh,
oligi kuidas, kuidas sa seda ütled, et noh nagu lapsed mängivad,
et, et see repertuaar oli neile jõukohane ja
selline võib-olla natukene niisugune tõsine nagu ikka,
kipuvad sellised muusikakooliasjad olema
ja ja see käib kõik selle selle juurde,
see pigem pigem oli selline tore tore kohtumine, et,
et mis nüüd hakkab saama või, või kuidas see siis hakkab olema,
et ma arvan, et nemad ei teadnud sel hetkel nende,
et ma olen seal ja et neilt dirigent vahetab? No selge on ka see, et, et ükski praegustest
mängijatest ka päris algkoosseisus mängida ei saanud,
ilmselt ei olnud nad sel aastal üldse veel ilma valgustki näinud. Aga kui palju selle orkestri puhul
de tuletate meelde neid algusaegu või kui palju
see 90.-te algus teiega kaasas? Käib vot selles mõttes ongi huvitav või,
või ka keeruline, et väga palju ei käi,
sellepärast et kui nüüd siin selles selle sünnipäevaga seoses kuidagi
seal ajaloos oleme tuhninud ja erinevaid mälestusi kuulnud ja lugenud,
siis tegelikult see oligi üks segane aeg ja päris pikka aega. Et seal 96. aastal, kui loetakse seda algust. Ma arvan, et see on päris paljude kollektiividega,
nii et kõik see algus on üsna selline hämar,
aga et oligi tegelikult üks selline vanamuusika ansambel hoopis,
mida Peeter Klaas vedas ja Neuma kirjadest nad lugesid neid noote, oli
selline pisikene tsunktiline
tegevus siis ühel hetkel tuli sinna kõrvale senine
viiuliõpetajat veetud ansambel ja siis need toimisidki
natuke paralleelselt siis üks hääbus ära, teine kogus jõudu juurde. Ja siis seal viiuliõpetajad vahetusid
ja, ja see käibki niimoodi lainetena ja 2007. aasta noorte laulupeol, kui siis sümfooniaorkestrit,
et siis üle hulga aja esimest korda siis laulupeol osalesid. Ehk siis seal oli olnud väga suur selline orkester seal ligi 50. Kui ma õigesti mäletan, oli neid mängijaid
seal kuidagi oli selline suur hoog sees aga siis vedasidki seda ikkagi
viiuliõpetajad, et selline dirigendi ka
tegevus oligi üsna projektipõhine,
et vastavalt siis, kui oli mingisugune kooli kontsert või sündmus
tulemas, mille puhuks selliseid lugusid, mis dirigenti vajasid,
harjutati, siis võeti dirigent ja siis samamoodi,
et olid üksikud õpilased nagu nimetatud Kaspar Mänd või ma
nägin sealt üksikutel piltidelt, et ka ka Madis Järvi
praegu Estonia teatri vioolamängija siis juhatasid seal. Et selliseid asju oli küll, aga see dirigent, dirigent
tuligi kuskil mõned aastad,
et siis enne minu tulekut ma pakun seal 2011 12 kuskil niimoodi,
et, et siis oli Tõnis pajupuu ja Tõnu Jõesaar seal tegid
ja sellised pillimängijad, kes olude sunnil ilmselt
hakkasid dirigeerimisega tegelema, nii et ta on
olnud selline üsna kaootiline ja ja selles mõttes ongi olnud põnev
kuidagi vaadata sellele tagasi, et mis üleüldse siis enne, enne oli. No väga põnev oleks teada saada ka seda,
et kes need eesti muusikuid siis on, kes
on tuule tiibadesse saanud just nimelt selles
samas vanalinna hariduskolleegiumi orkestris? No mõned on. Et ütleme pikalt, mängis viiulit ja vioolat metsosopran Tuuri tõde,
tema oli tõesti, ma isegi kuidagi nagu mäletan, et ta mängis vioolat,
seal osales ka muudes projektides, et siis oli tema oli seal kohal
siis Johannes Sarapuu,
kes mängis siin viimastel aegadel Tallinna kammerorkestris
tšellot ja Peeter Margus ka praegu Tallinna kammerorkestri
viiuldaja kellega ma nüüd koos siin ka magistriõpinguid siis lõpetan. Istume niimoodi, külg külje kõrval loengutes,
et, et sellised on need nimed võib-olla,
kes aktiivselt praegu muusikas tegelevad. Aga nii palju, kui ma
ka nendest mälestustest aru sain, siis ka selles üsna algkoosseisus
mängis esimest viiulit või oli kontsertmeister Birgit Sarrap. Et tema oli siis tema nime siis ilmselt noh, inimesed mäletavad. Mänginud võtavad väga hea viiuldaja hea kõrvaga. Kui palju te siis nendest endistest mängijatest
olete pühapäeval oma sünnipäeva
orkess sünnipäeva kontserdile kokku kutsunud? Oleme proovinud need kätte saada,
aga, aga nagu ikka, ütleme see,
mis puudutab minu enda perioodi, on kõik väga lihtne,
aga see, mis puudutab seda varasemat aega, et siis kõik
need arhiivid on korrastamata nagu
ikka kellegi keele keegi otseselt selle eest ei vastuta, kui
seal inimesed vahetuvad, et siis need kuskile kaovad,
et natuke oleme neid jälgi püüdnud ajada. Aga, aga igal juhul, kui keegi siis kuuleb,
kes on selles orkestris mänginud,
et siis on väga oodatud pühapäeva õhtul kultuuri katesse kontserdile. Te alustate kell seitse, kell kuus, kell kuus. Kasutame võimalust, et pühapäeval alustame natukene varem. Väga uhke, sa mainisid seda,
et, et kui sa orkestrit esimest korda kuulamas käisid,
siis et see kõla oli nagu, nagu õpilased ka mängivad. Aga ma pean ütlema, et kui praegu kuulata
raadiost VHK keelpilliorkestri kontserti ja mitte teada, kes mängib,
siis sellist õpilaskontserdi tunnet küll ei teki. Petab ära, siis? No kui sa nii ütled, siis, siis on ju väga tore, aga,
aga eks see sellised asjad võtavadki aega, et ka siis, kui ma 2015. aastal sinna orkestri juurde läksin, siis see oli ka,
ma võin selle eelloo ära rääkida, et see oli
seotud sellesama 2000 seitsmeteistkümnenda aasta laulupeoga,
mina jään. Kuivõrd see laulab laulupeoprotsess,
algas sel hetkel või selle ajal ja,
ja mina siis olin sümfooniaorkestrite liigi dirigendiks palutud
ja liigijuht Jüri-Ruut, Kangur siis suunas mind tegelikult,
et, et sul on, oled küll, töötad noortega juba
selliste päris edasijõudnud mängijat ja professionaalidega,
et et seda pilti, mis tegelikult nagu maastikul sulle
hakkab vastu vaatama, kui see protsess käes on,
seda sa ju ei tea. Et äkki sa võtaksid kuskil mingit orkestrit vedada
või kuskil kasvõi niisama juhatamas käia aeg-ajalt,
et äkki leiame mingi sellise mooduse ja tema siis kuidagi oli saanud
teada, et vanalinna hariduskolleegiumis on võib-olla soov
leida mingisugust sellist värskemat ja nooremat verd. Ja siis korraldas sellise viis meid kokku, ütleme siis selle kooliga
ja, ja kooli direktori, muusikakooli direktori Karin
Veisman ja õppel juhataja Katrin Tanveliga me siis
seal laulu-tantsupeo sihtasutuses istusime,
neid läbirääkimisi pidasime, et ega ma ausalt öelda suure
rõõmuga ei läinud, sest muid kohustusi oli ka palju,
et oli just alanud ka ooperi pilvede värvid,
kirjutamine ja rabalaulupidu ei teadnud,
kui palju need asjad aega võtavad ja. Aga aja alguses me tegelikult alustasime seda koos, evin Toodoga ja,
ja ühel hetkel siis pärast esimest aastat. Ta oli ka selge, et nende muusikakooli õpilasi on nii palju, et siis
tuli ju luua sinna veel kolmas orkester vahel, et oli
see kõige nooremad, siis on keskmine orkester praegu ka. Ja siis on need kõige vanemad, siis see kuidagi koormus
niimoodi. Niimoodi hajus. Ja, ja siis jah, selle, siis sel hetkel, kui Jüri-Ruut,
Kangur mind sinna sokuta, siis ta ütles, et noh,
et see ongi pikk protsess,
nende oma kollektiivide ehitamine tegemine ja et ütleme,
kolm kuni viis aastat, et kui sa hakkad alles esimesi selliseid vilju
nägema ja tegelikult umbes nii ta läks,
et tasapisi see kollektiiv kasvab kokku,
kui tekib mingisugune uus kõla, mingisugune uus nagu kultuur üldse,
et noh, et ikkagi proovis käiakse nagu kohal. Jaa, jaa. Et noh, kõik kõik see, mis võib-olla enne oli noh,
niimoodi ka juhuslikum selle orkestri tegevusest tingituna,
et siis selle ülestöötamine ja see, see võttis oma
aja ja mis oli nagu lihtsam või lihtsustas seda protsessi, oli see,
et et siis, kui ma selle orkestri juurde
läksin et see tuumik, koosseis oli päris noor,
et väga palju mängijaid oli
kuuendast-seitsmendast kaheksandast klassist ja kõige vanem oli üks
tüdruk, kes oli üheteistkümnendas klassis. Ehk siis, et nende noortega oli aega töötada, et ei olnud nii,
et ühe aasta pärast juba pool koosseisu läheb
ära vaid et see pinnas selles mõttes oli, oli hea, et sai,
sai niimoodi edasi töötada ja ja nüüd
siis sel kevadel siis see nii-öelda kõige noorem,
see kuues klass nüüd lõpetab, et saab see ring ka teised
need algkoosseisu mängijad siis lähevad edasi gümnaasiumist. No kui lihtsalt saanud härra, lased sealt orkestrist
Kuidagi olen ma harjunud juba sellega, et see käib ju ka
selle selle asja juurde ja,
ja pigem ongi võib-olla just keeruline see, et,
et nüüd on see keskmine vanus nii palju tõusnud,
et enamik on seal gümnaasiumis ja sellist kontingenti, kes on seal
nagu pikalt-pikalt, et seda jääb selles mõttes vähemaks või et
see tuumik vahetub sedavõrd palju kiiremini. Aga, aga mul on ikkagi kuidagi selles mõttes hea meel või, või
noh jah, igakevadine pigem nagu hea meel või kui tore, et, et mul on
olnud võimalus nende noortega koos muusikat teha ja neid tundma õppida
ja ja kuidagi sõbraks saada,
et see juba Tepp teeb tänulikuks,
et igal asjal ongi oma aeg siin elus. Ja pühapäeval kell kuus kultuurikatlas te siis tähistate
seda 20 viiendat sünnipäeva dirigendina astub üles ka Kaspar Mänd. Ja teil on hulga solist. Aitäh ja needsamad nimetatud viiuldaja Peeter Margus
ja, ja tšellist Johannes Sarapuu, lisaks
siis pikaaegne muusikakooli direktor Peeter Sarapuu fagotil. Ja siis on meil seal praegused paar praegust mängijat Annabel soode,
kes just hiljuti võitis vabariikliku vokalistide konkursi,
nagu ma siin klassikaraadio vahendusel kuulsin täpselt nii ja,
ja maadlen, Kristian, Alasi, praegune kontsertmeister ja,
ja siis on meil ka keegi veel, kes mu Linda-Anette värte loomulikult,
kes tegelikult ka ühe aastan VHK-s õppinud, tuli gümnaasiumisse. Ja siis sai aru, et ikkagi muusikakeskkool on võib-olla see õigem
koht, siis naases sinna, aga siiski
see tan seda vanalinna hariduskolleegiumi õhku sisse hinganud ja seal
õppinud ja ka pilli mänginud ja, ja nüüd on siis ta juba seal
õpetajanna meil rivis, et tema on siis ka kaasatud. Väga uhke, aga ma ei saa jätta kasutamata võimalust,
et tegelikult tulid sa pühapäeva õhtul Berliinist. Sa käisid kuulamas Erkki-Sven Tüüri flöödikontserdi esiettekannet,
Berliini filharmoonias,
Emmanuel Pallüüsoleeris, Berliini Filharmoonikute mängisid Paavo Järvi
vahetus. Millised on muljed? Mullid on väga palju ja, ja tõesti oli väga huvitav,
et me kõik teame Berliini,
Filharmoonikute ja maailma parim orkester
ja tekib mingisugune ootus ja, ja see maja ja kuidas akustika
esimene selline nii-öelda pesakujuline siis kontserdimaja, mis
kuidagi eriti hästi õnnestus ja kus uus
kontserdisaalide arhitektuurne kontseptsioon siis nagu käima läks. Ja mida ma muide ei teadnud,
mida ma Berliinist sain teada sellesama kontsertsaali kohta. Et kust selline üks siis kontsertsaali idee arhitektidel
pärinev publik istub ümber orkestri või millest see tekkis? Et see olevat olnud arhitekti selline kogemus, kus ta vaatas,
kuidas tänavamuusikuid, inimesed kogunevad kuulama ümber nende ja
et see kuidagi tundus talle hästi loomuliku, hästi orgaaniline, et
ei, ei võeta nagu rivi istud, ei seista üksteise taga, kui
kuulatakse sellises loomulikus keskkonnas kedagi
musitseerimas võetakse tema ümber ja, ja sellest on
siis inspiratsiooni saanud ja tegelikult väga hästi töötab, et ka
mina käisin neid kuulamas kahel õhtul esimesel ja siis kolmandal
õhtul mängisid sama kava kolm õhtut järjest. Ja mõlemal korral istusin siis ikkagi seal pigem orkestri taga või
sealpool, et nägin väga hästi dirigenti ja,
ja minu jaoks on see ikkagi ka väga huvitav või selline,
kuna Eestis saab seda elamust niivõrd palju
harvem istuda sellise koha peal, et näha seda kontakt
ja kuidas see suhtlus toimib ja ja, ja seetõttu jah, oli
see oli see rikastab ja mis on ikkagi huvitav noh,
väga palju aspekte loomulikult, aga see,
et, et näha tõesti see,
kui isuga orkester mängib ja kuidas see Beethoven on neil ikkagi nii
veres et seal seal ei ole küsimus, see on nende
element, kui sa näed, et võib-olla Sibeliuse,
siis nad nii mugavalt ennast ei tunne. Ja, ja see on neile nagu võõram. Aga tüür näiteks sobib neile ka väga hästi, et seda on ka näha,
et neile see meeldis, nad said sellest aru, nad oskavad sellesse
muusikusse muusikasse suhestuda, et
selline hästi ratsionaalne, süsteemne,
kuidagi arusaadav ja, ja
ka mängijatele selles mõttes väljakutseid pakkuv,
et neil on seal, mida mängida. Nad saavad realiseerida oma pilli
võimalusi täiel määral ja saavad tõesti seda
pilli mängida, et ütleme, kaasaegses muusikas vahepeal on
see üsna palju võteti peale, aga Erkki-Sven Tüür on pigem
selline klassikalise kooliga et see laste muusikakooli
taust tuleb tema muusikas väga selgelt esile, et ei pea seal kuskilt
mujalt ülemäära pill mängima. Et see mulle tundus, neile ka sobib ja neile meeldis
ja ja publik võttis väga hästi vastu,
et, et see tüürikontsert oli väga mahukas, ehk siis et ta on,
oli pikk, ta on ühes osas selline mõtte kandmine ja, ja see Emmanuel
juba samamoodi ikkagi võrratu
võrratu vist kuigi kuigi see teos ise pigem mõjus mulle sümfoonilised,
et ma kuulen väga hästi küll
seda ühte, aga et see tervik tegelikult mõjub mulle ikkagi
koos koos sümfooniaorkestriga ja kõige enam. Ja oli tore tõesti näha ka, et väga palju oli seal eestlasi. Nii mõlemal kontserdil oli,
oli tuld, olli tuldud kuulama ja see on ikkagi suur asi. Tõesti,
kui esimest korda ajaloos tellivad Berliini Filharmoonikute eesti
heliloojalt teose, et nad on küll teiste teoseid mänginud või
varasemaid kirjutisi, aga et on tellimus kohe see on suur asi. Sellised värsked muljed otse Berliinist,
suurepärane, loodame väga,
et see kontsert jõuab peagi ka klassikaraadiokuulajateni,
igal juhul raadi selle salvestas ja loodame seda siis peagi kuulda. Aitäh, Rasmus, puurklassikaraadiosse tulemast ja palju õnne
kogu sinu orkestrile 25. sünnipäeva puhul ja me kuulame veel ühe loo teie viimaselt albumilt. Luule, see ei tule tuulest. Mart Saar on selle autor, sina oled selle orkestratsiooni autor? Kuulame ja veel kord, aitäh, Rasmus puurSuur, tänu.
