Täna, kuuendal mail esitleb Tallinna huvikeskus Kullo oma 80. aastapäeva puhul välja antud juubeliraamatut,
mis kannab nime Kullo läbi kaheksa aastakümne. Raamatu on koostanud Helle Lehtsaar karma. Ja nüüd on meil stuudios Kullo direktor. Ranne sära. Tere tulemast. Tervist. Palju õnne juubeli puhul ja kindlasti on väga tähtis päev ka,
kuna tuleb esitlusele see raamat ja sellist kaheksakümneaastase
ajalooga Kullo ajaloos või elutegevuses polegi olnud. Vastab tõele, et kui meie organisatsiooni vaadata, siis 41. aastal on ta loodud ja tegelikult ka sellega
algas Eestis huvihariduse ajalugu. Meil on küll varem välja tulnud erinevaid teatmik. Kuidas öelda buklete aasta kokkuvõtteid, kuid sellist ajaloolist
ülevaadet, kuidas kõik alguse sai, mis on tehtud, mis täna tehakse,
mis võib-olla ka tulevikus on plaanis, sellist veel ei ole tõesti. Minu käes on siis nüüd selline kõvade kaantega valge
peal, võiks öelda, võib-olla on päike, eks ole. Ja nii 200-l leheküljel siis pildimaterjal infotekstid,
igasugused koorid, ringid on siin siis saanud peatükke,
et missis ja kaante vahele kõik kokku sai ja kui kaua
see aega võttis, selle koostamine. Tegelikult eks valikut on ju nende 80 aasta jooksul kogunenud väga
palju ja paratamatult tuli teha teatud valikud. Aga me oleme ikkagi üritanud kõik need
olulised tegevused, kõik need olulised nimed aastat sündmused sinna
kajastada, kokku võtta. Et loomulikult oli väga palju tuhnimist enda arhiivimaterjalides. Suhtlesime oma praeguste ja endiste
töötajatega, küsisime nendelt intervjuusid nende isiklikest kogudest
pildimaterjale, ajalehe väljalõikeid, raamatu toimetaja,
meie enda töötajaid käisid siis samamoodi linna arhiivides. Et kogu see töö nii-öelda eeltöö ja pärast siis see toimetamine
ja trükkimine, et kokku tegelikult läks meil tsirka poolteist aastat. Ja võib-olla, kui rääkida,
miks me just otsustasime selle raamatu välja anda siis tegelikult,
kui me planeerisime oma juubeliaastat, siis veel ei teadnud
keegi midagi sellisest sõnast nagu koroona või Covid. Tavapäraselt on meil siis juubeliaastate puhul ikkagi suurejoonelised
kontserdid, näiteks 70. juubel toimus siis tänases Alexela kontserdimajas. Aga mida aeg edasi, seda selgemaks sai,
et kõik on nii-öelda ennustamatu. Kõik on väga suur risk
ja teha plaanipäraselt asju ilmselt ei ole võimalik. Ja kui naljaga pooleks, mis sa muud ikka covidi ajal, kui on
võimalik tuhnida arhiividest, teha üks-ühele intervjuusid ja
selliselt raamatu, kuidas ma ütlen, sünnilugu alguse sai,
et see oli meie võimalus teha koorile kingitus tänada neid inimesi,
väärtustada neid inimesi, et nad saaksid seal raamatus kajastatud. Mul tuli kohe vist juhuslikult selle jutu jätkuks lahti lehekülg 124,
siin kirjas masu, ma suudan, kõik, me mäletame aastat 2008, kui
oli keeruline olukord maailma majanduses ja mõistagi ka Eestis. Nüüd siis oli jutt koroonast, mis varjutas 80. juubelisünnipäeva pidustusi raamatu. Ometigi tuli välja. Ja kõigile raskustele vaatamata on tegelikult Kullo
siiski sihtimas endale uut õppehoonet. Vastab tõele, tänane hoone on siis avatud 1978. aastal. Selge on see, et tänane hoone ei vasta meie soovidele,
meie, kuidas ma siis ütlen nõudmistele anda kvaliteetset
huviharidust selleks, et meil oleks
võimalus laieneda, selleks, et meil oleks võimalik
sihipäraselt haridust edasi anda, on meil vajalik kuus maja. Et tänased ruumid ei ole
mõeldud enamasti nendeks tegevusteks, mis meil seal toimuvad
meie koorisaalid, meie tantsusaalid,
meie kas või kunstiklassid on selgelt ajale jalgu
jäänud ja maja ise samamoodi. Ja tuleb siinkohal tänada siis Tallinna linna, kes on võtnud nõuks,
et tänase päeva siis plaaniga, et 2025. aasta siis kevadeks, suveks ma loodan, et meil on uus hoone olemas ja
see saab tulema siis sinna sama koha peale, kus on ka praegune hoone. Nii et praegune hoone,
siis võetakse maha maapinnani ja vahepeal, siis veedate aega teistes. Tas asenduspinnal just täpselt, et hetkel olemasolev
hoone lammutatakse sajaprotsendiliselt ja vahepealsed, siis
aastad oleme ajutistel asenduspindadele,
et need ei ole küll võib-olla siis kõige paremad, kõige uuemad,
aga kõik saavad aru, et see on ajutine ja
nii-öelda seda suurem on motivatsioon. Selle uuema aja ootamisega. Kullos on, ma loen siit infostet ligemale 2000 õpilast ja 50 ringi,
et kui palju seda uue
maja uudsuse lisaks seda pinda juurde tuleb praegusega võrreldes,
et kõik see ära mahuks. Puhtfüüsiliselt. Pinda tuleb juurde, me oleme arvestanud hetkel, kuid nagu väga
numbritesse detaili minna,
siis uus maja saab olema 11500 ruutmeetrit netopinda. Meie enda Huvikoolimaht on plaanis natukene kasvatada,
aga lisaks saab olema uues hoones ka
raamatukogu, mis kindlasti on väga suur lisaväärtuskoolile. Ehk siis Tallinna keskraamatukogu Kristiine
linnaosa filiaal hakkab olema meie majas. Ja kui palju on seda pinda praegu teie tegevusteks praeguses? Majas kui ma juba mainisin see 11500 ruutmeetrit uues majas,
siis hetkel meil on kuskil 3000 ruutmeetri võrra vähem pinda. Nii et olud lähevad paremaks ja ilusamaks,
no mis muud saab olla rõõmustavad sellel imelikul segasevõitu ajal. Aga räägime natukene siis praegustest Kullo tegemistest,
no traditsioonilised meie muusikaeluga seotud tegemised,
ellerhein raaduga, aga seal on palju-palju muudki. Ja meil tegelikult, kui rääkida,
aga mis meil hetkel näiteks üldse toimumas on kasvõi eile,
viiendal mail sai avatud Kullo kunstigaleriis,
mis asub siis kuninga tänav kuus vanalinnas meie enda kunstiringi,
siis õpilaste aastanäitus, meil on veel maikuus tulemas ja
juunikuus väga palju ettevõtmisi, esinemisi, 14 10. mail näiteks siis meie rahvatantsuansambel sõleke
esineb Salme kultuurikeskuses kolmel korral kalamaja päevade raames. Samamoodi ellerhein tähistab sellel aastal
oma seitsmekümnendat juubeliaastat. Nad on olnud väga tegusad, väga
ettevõtlikud ja selle kõige nii-öelda krooniks on siis neljandal
juunil Estonia kontserdisaalis toimuv kontsert. Ja samamoodi ka raaduga, kes mitmeid
kontserte planeerib ka nemad siis mai lõpus oma
nii-öelda selle õppeaasta kokku võtavad suurejoonelise kontserdiga. No lisaks nendele tuntud pikaaegsetele kollektiividele tegevustele,
mis praegu Kullos on noortele sellised kõige huvipakkuvamad
ringid koorilaul eeldab teatud musikaalsust,
seal on võib-olla selline omamoodi sõel,
aga kuhu noored lapsed hirmsasti tahavad tulla? No ühelt poolt ongi, et meil on väga palju traditsioonilisi ringe, mis
nii-öelda ajast aega kestavad ja mis on ka loomulikult
tulevikus kestavad edasi. Aga samal ajal on selge, et me peame vaatama ka tulevikku, nii nagu te
ütlesite, mida noored tegelikult tahavad,
ootavad et ühelt poolt on kindlasti seotud tehnikaga
tehnikavaldkonnaga, olgu see siis robootika, programmeerimine,
mudelism ja teiselt poolt tegelikult. On hea meel öelda, et
need traditsioonilised huviringid on jätkuvalt väga populaarsed,
kasvõi väga klassikalised pilliõpperingid, kunstiringid. Et seda valikut on ja ma usun, et seda valikut on ka tulevikku. Kus, kuidas kulla õpilasarv, käesoleval hetkel seal umbes 2000 ringis. Kuidas see on muutunud näiteks viimasel paaril kümnendil. Räägitakse ju, et lastel on koolis nii palju tegemist,
nad on võib-olla nutisõltuvuses,
enam ei tahagi pühenduda nii väga ühele või teisele asjale, et
kas see annab kuidagi tunda ka või tegelikult pole põhjust muretseda. Mul on hea meel tõdeda,
et kui rääkida kas viimasest 10-st
aastast või kas või viimasest paarist aastast, kui meil on olnud see
Covid siis meie õpilaste arv on olnud võrdlemisi stabiilne. Jah, on tõsi, et on olnud väike langus, kuid see suurusjärk
2000 on olnud viimased kümmekond aastat et
olulist kukkumist küll ei ole olnud,
et selle üle on hea meel. Kuidas te covidi ajal hakkama saite, mida tegi
koor, kuidas need kaugtunnid või, või
mismoodi teil üldse elu nägi välja seal ja mis olid need valupunktid? Eks elu nägigi välja niimoodi,
et teinekord nädal korraga, teinekord päev korraga,
et kõik pidid kohanema, see on selge. Meie õpetajad õnneks on võrdlemisi
loovad leidlikud, nii nagu huvikooli õpetajale kohane. Et loomulikult kooritund ja kui sul on peaks seisma
koori dirigendi ees 60 70 noort lauljat siis covidi ajal see ei olnud
võimalik. Ja tuligi teha nii-öelda tunde virtuaalselt. Jah, see oli väljakutsuv, see oli raskem. Aga tänaseks päevaks on, ma usun, kõigil nii-öelda unustatud ja
meil on hea meel, et me saame jälle teha neid asju nii,
nagu need on ette nähtud, ehk siis kontaktis. Aga kuidas näiteks robootikaga hakkama saadi suumi kaudu? Eks ta keeruline oli ja tihti ju tegelikult asi taandus sellele,
et meil on koolis olemas kõik need
töövahendid, materjalid, millega tööd tehakse. Ja selge on see, et kõigil neil kodus olemas ei ole
ja tekkisid nii-öelda ebavõrdsed tingimused õpilaste hulgas. Et oligi lahendus see, et anti siis mingi võibolla siuke
pikemaajalisem projekt mida sai kodus nokitseda, vahepeal seal käia,
koolis, suhelda õpetajaga, võtta materjale, võtta töövahendeid. Ja tõsi on ka, et mingeid tegevusi lihtsalt ei olnudki võimalik teha,
tulenevalt siis sellest ringi. Kui nüüd uus maja on tulekul ja loodetavasti valmis saamas siis
2025.-ks aastaks millise huviringitööd või tingimusi see kõige enam
parandab või kes sellest noh, lisaks kooli üldisele rõõmule uue maja
üle kes sellest kõige rohkem võidab? Kui niimoodi aus vastus, siis tegelikult ju kõik,
aga selge on see, et meie näiteks tantsukollektiivid,
tantsusaalid tegutsevad hetkel väga ebastandardsed desruumides. Need ei vasta nendele tingimustele, mis on vajalik, et kindlasti meie
tantsukollektiivid samamoodi koorikollektiivid, et need ruumid, nad on
head, nagu me oleme ise tegelikult omavahel rääkinud ja arutanud,
aga nad ei ole võib-olla siis akustiliselt või,
või siis ruumi iseloomust kõige paremad. Ja samamoodi erinevate kunstitegevus,
et olgu see keraamika, skulptuur või tavalised maaliringid. Et
ka ma arvan, nendel kõigil saab olema väga palju paremad tingimused. Kui me räägime nüüd, et Kullo on Eesti huvihariduse
alguspunkt lipulaev, kuidas on näiteks lähiriikides siin meie naabrid,
kas Baltikumis või Põhjamaades,
et, et kas seal on ka midagi sarnast sellist nagu Kullo meil? Tegelikult ei ole, et Eesti võib olla siis, kui me nagu mõtleme
selle eelmise riigikorra aja peale,
et eks ta ongi selline natuke võib-olla Ida-Euroopa teema,
et kas või Ukraina Baltimaade Eesti. Et sellist kui huviharidust,
kui sellist, kas või Lääne-Euroopas või põhjamaades ei ole,
et loomulikult on selliseid asutusi, hooneid, tegevusi,
mida tehakse aga ta ei ole, võib-olla siis päris. Kui veel tulla tagasi nüüd praeguse vana maja juurde kas midagi
läheb kaotsi ka seoses sellest majast, äramineku,
luude, paratamatult ma tean,
meedias on juttu olnud nendest kunstitöödest ja Panoodest,
mis seal seinas on, et mis lahendus sellele on leitud. Praegu, ja kui rääkida sellest Barnoost,
siis kui tohib, siis võib-olla siis kuidas see lugu üldse alguse sai? Tegelikult eks ju, inimesed vahetuvad aastatega ja me
ise teadsime, et meil on see teos seal
olemas, aga me ei teadnud selle teose ajalugu,
tausta ja misse, kes nii-öelda ja läbi meie töötaja siis isiklikku
kontakti võtsime ühendust. Anu Soojärvega, kes on Tallinna Ülikooli arhiivi muuseumi
peavarahoidja ja tema siis oma sotsiaalmeedia
kontol, algatas sellise, kuidas ma ütlen,
üleskutse, ta käis seda Panood pildistamas ja andis märku,
et inimesed, kes sellest midagi teavad, endast teada
annaksid ja mis välja tuli, et tegemist on siis 1984. aastal valminud
ERKI tudengite tööga ehk siis monumentaalmaalipraktika käigus tehtud
tööga ja selle juhendajaks oli legendaarne Dolores Hoffmann. Ja selge on ka see, et meie majal endal meie inimestel tegelikult ju
see pädevus hinnata selle pannoo kassis teisaldamise võimalikkust ja
edaspidi ka siis säilitamise võimalikkus puudub. Et meil puudub tänaseks päevaks pädev ekspertiishinnang. Kas seda on võimalik salt seinast nii-öelda ära võtta
tervikuna, kas seda on võimalik kusagil säilitada,
aga meie esimene soov ja mõte on see,
et see peab olema võimalik. Ja nii palju, kui ma tean, siis mõte ja soov on see,
et EKA tudengid siis nii-öelda praktika käigus
selle suudaksid sealt seinast siis
eemaldada ja siis kuidagi siis konserveerida kas ja kuidas see saab
olema tulevikus meie hoones kajastatud, seda ma ei oska täna öelda. Mida ma saan öelda, mis on tulevikus majas nii-öelda
esindatud on, meil on
majas viis suurt ja uhket kolm meetrit korda kaks pool meetrit,
Jüri Arraku maali. Mis siis 1978. aastal sai sinna uude hoonesse sellel ajal uude hoonesse tellitud. Et ka meie uue maja lähteülesandes on selgelt öeldud, et
need teosed peavad olema uues hoones esinduslikult kohal. Ja võimaluse korral ka siis kõnealune pannu just täpselt. Aitäh teile, Rone sära tulemast täna saatesse, palju
õnne raamatu puhul ja kõike ilusat ja edukat Kullole, et uus
maja ka valmiks õigel ajal ja et see vastaks kõikidele soovidele,
tooks palju rõõmu ja kasu meie huvitegevusel. Aitäh.
