Eesti Rahva Muuseumi osalussaalis on näitus pealkirjaga numbri põnevus, arutluse andmetest ja mõõtmisest. See on sündinud Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Rahva muuseumi, teadurite ja Hispaania andmeid visualiseerida ettevõtte koostöös. Ja mul on võimalus sellest näitusest lähemalt kuulda praegu Agnes haljaselt, kes on ERMi teadussekretär. Tere. See näitus sünnib ühe ühisprojekti raames koos hispaanlastega, mida see projekt endast kujutab ja mis selle eesmärk on? Aastaks? Oleme ERMis omamusioloogia uurimisüksusega olnud osalised siis projektis, kus on lisaks meile ERM'ile kui näitlejale muuseumist üks festival viisast internetifestival ja piisa ülikooli andmeteadlased ja siis Tomistlik teatast Reimers, Hispaania üks andmevisualiseerimise firma oleme proovinud koos leida lahendusi sellele, et kuidas andmete abil võiks kultuuri mõjukust ühiskonnas mitte mitmekesisemalt hinnata. Alustasime tegelikult sellest, et proovisime intervjueerida erinevaid muuseume ja festival, et mida nad tegelikult ootavad selliselt nagu nii-öelda kultuuri mõju hindamisest ja, ja kuidas nad seda tegelikult teevad ja kuidas nad ise siis nii-öelda on sunnitud kogu aeg oma erinevates projektides aru andlustes tegelikult seda mõjukust näitama ja mille kaudu ja oleme proovinud siis nii-öelda, kuna noh, on näha, et see, mida eriti just muuseumid tegelikult sooviksid eelkõige mõõta ja hinnata, on just nagu sisuline pool, et kuidas inimesed on sellest sisust saanud mõjutatud. Et kuidas seda siis tegelikult annaks nagu hinnata, mõõta, kui see üldse ongi võimalik ja noh, kõik sellised mõju hindamised on ju tegelikult väga pikaajalised. Et kuidas seda tegelikult muuta mitmekesisemaks, kui võib-olla see, et me tavapäraselt kasutame nende indikaatoritena külastaja numbrit või käibenumbrit või meediakajastuste arvu, aga et noh, et kui palju nad siis tegelikult näitavad sellest nii-öelda sisulisest töö poolest, kuidas siis skulptuuri võiks tegelikult hinnata ja selle olulisust ühiskonnale. Aga näituse kontekstis me jah, oleme proovinud tuua seda teemat veidikene külastaja kesksemaks just sellepärast, et, et panna inimest mõtlema, et kuidas need andmed ja numbrid meie sees meie ümber meid tegelikult mõjutavad. Et näituse esimese poole ka me läksime kohe päris aegade algusesse tuues siis välja sellise lihtsa mõõtühiku nagu keha, mis on olnud algusest peale ju üks meie põhilisemaid inimlikke võimalusi millegi mõõtmiseks, et et eks see näitab ka seda, et omaaegne toll või käsi või, või mõni vakk või margapuu või mõõdupuu, et need ei ole kõik nagu väga täpselt ja üheselt nagu mõõdetavad, vaid need olidki veidikene kokkuleppelised ja Te, saate oma asjad niimoodi tegelikult ära aetud. Aga samamoodi see nii-öelda keha kaudu mõõtmine, mida eriti Hiinast on arendatud ja ajendatud et, et see on midagi, mida me oleme veidikene ära unustanud ja mis eelkõige meeldib väga meie laps külastajatele, kui nad saavad teada, et arvutada võib näppudega ka palju rohkemaga kvantkümneni. Aga nii-öelda mõõtmine ja andmed ja arvud on meie ümber, mistõttu me, jah, kutsume näituse alguses inimesi, siis just mõtlema selle üle, et mida nad ise oma elus igapäevaselt mõõdavad, et siin on hästi mitmeid sellise osalusseinu, kus inimesed kirjeldavad mida nad on mõõtnud ja mille üle nad tegelikult ise siis oma elusarved peavad ja kutsume mõtlema selle üle, et kuidas, kuidas numbrit siis meid mõjutavad, et kui võtta kasvõi sotsiaalmeediat, et kumb foto siis näiteks parem on, kas see foto, millel on paar meeldimist pandud, või on see foto, millel on 200 meeldimist pandud, et kuidas me siis seda tegelikult mõtestame, et kas siis see teeb tegelikult selle foto paremaks või mitte või tuletada inimestele meelde seda, et kui et see, kuidas andmeid näidatakse, millistel skaaladel, et see üsna palju kujutab seda, kuidas me tegelikult neid andmeid sel juhul mõistame. Ja tuletada meelde seda, et näed, siin on nii-öelda päris mitmed selliseid nii-öelda küsimuste seinad külastajatele, kus inimesed on saanud vastata küsimustele, näiteks, et kes teda paremini tunneb, kas näiteks telefon või või siis perekond, et noh, elades sellises avaandmete maailmas, et kuidas, kuidas me ise tajuma, et kuidas tegelikult meid, meid kõiki nii-öelda kirjeldab või näitab see, mida me kuskil sotsiaalmeedias teeme. Ja siin oli sein ka kultuuritarbimise kohta. Juustu eraldi näitusel oleme proovinud siis just küsida inimeste käest seda, et kuidas nemad endaksid siis mis, mismoodi peaks siis kultuuri hindama ja mille järgi? Et no näha on, et küsimus, mis on kõige väiksema vastusevariandiga, et kas skulptuuri peaks hindama nagu raha järgi. Et noh, et enamus inimesi, kes on käinud muuseumis siin nüüd kuu aja jooksul, on öelnud, et noh, et see ei peaks nagu see kriteerium olema. Et tegelikult peaks proovima ikkagi pigem kultuuri hinnata selle järgi, et kui milline see positiivne emotsioon, millega inimene lahkub ja kui hästi on mingeid inimesi suudetud nagu mõjutada oma erinevast nii-öelda tavapärasest keskkonnast väljatoomisega, et noh, et need on tegelikult need, mida külastajad on märkinud siin näitusel nagu oluliste aspektidega, mille järgi võiks skulptuuri tegelikult hinnata. Ja see on intrigeeriv see teie teema, mida te seal projekti suurita. Et kuidas siis ikkagi seda kultuuri mõõta, kultuuri olemus, selline tohutu mitmekesisus sisse kirjutatud, et kuidas seda siis ikkagi mõjuta või mida te sealt välja olete siis nuputanud? Ei ole veel päris lõppu jõudnud, et meil on tegelikult veel noh, üle poole aasta projekti on ees ja noh, me oleme tegelikult otsinud ka pigem just lahendusi nendele teemadele, mida on muuseumide festivalid ise olulisena esile toonud, et noh, näiteks näiteks see, et kuidas üks skulptuuriasutus või festival mõjutab näiteks linnaruumi, et noh, et me kõik teame põhimõtteliselt tasandil, et et iga festival, iga suure muuseum oma tegevuse üritustega mõjutab noh, kas või näiteks turismitööstust. Et me oleme proovinud siis tekitada valemeid ja süsteem, et saada aru, et noh, et kui palju tekiks näiteks noh, tekib näiteks juurde hotellide külastusi, kui palju näiteks söögikohtades suureneb tarbimine mõne festivali ürituse ajal või et noh, et kuidas seda võiks teha nii et selleks kasutada mingeid avaandmeid. Et noh, näiteks ERMi kontekstis me kindlasti kõik teame, et kogu Raadi piirkonnale on muuseumi ehitus väga positiivselt mõjunud, aga kuidas me siis seda justkui nagu tõestaks või, või näitaksime, et mis see mõju on olnud, et muidugi me saame võtta kinnisvarahinnad näiteks Tartu ülejõel pikas perioodis ja vaadata, kuidas kinnisvarahinnad mõjutanud on, aga et seal kõigil on alati mingi, aga on sees, mis mis tegelikult võib-olla seda kõige paremini ei näita või noh, muutub väga spekulatiivseks, et ma arvan, et see, mida me oleme ise kõige rohkem tajunud töötades just nii-öelda kultuuri ja nende suurte andmehulkade puhul on see, et need andmed vajavad alati nagu konteksti juurde, et kui me oleme teinud erinevaid eksperimente, näituse külastajaid uurida, siis et noh, kuna ERMis on selline e-pilet, mis, mis jätab näiteks jälje igast külastajast, kes on vahetanud keelt näitusel. Et noh, näiteks ma näen, et 17 objekti on see, mida inimene on nagu näituse jooksul keskmiselt lugenud. Aga tegelikult ma ei tea, kui pikalt ta seda teinud on või miks, kas see teema on tegelikult tema jaoks oluline olnud, et selleks, et minule kui Muuseumi kuraatorile tekiks sellest mingi tähenduslik teadmine, mul on vaja ikkagi seda nii-öelda kvalitatiivset poolt sinna juurde või seda intervjuud, et et saada aru, et miks see inimene, pidades näiteks seda teemat oluliseks ja veetis seal näiteks 20 minutit ja oli hingeliselt sellest puudutatuna või noh, et see tekitab temas tunde teatavaks, muuseumisse tahavad tagasi tulla või et tal on selline nii-öelda rahulolu sellest, et muuseum suutis teda kõnetada. Et üsna palju on näha, et noh, et, et need soovid, mis on nii-öelda kultuuripoolel, et see on midagi, mis, mis tegelikult vajakski nagu seda kahte kombineerimist tegelikult. Kultuuriarvutisse panek, ta ei olegi nii ühemõtteline, et ta on alati keeruline. Me oleme proovinud teha erinevaid katsetusi siin noh, näiteks ka stiilis, et võtta ilma andmed ja vaadata, et kuidas ilmaandmed mõjutavad ERMi külastatavust näiteks, et et noh, et kui on ikkagi väga-väga palav ilm, et siis Eesti inimene enam justkui randa ei lähe või siis turist näiteks, et siis tullakse juba muuseumisse ja kui on vihmane ilm, siis tegelikult külastatavus on ka täitsa hea, sest siis maale ja randa näiteks minna ei saa suveperioodil, et noh, et me oleme ka selliseid katsetusi proovinud teha, et leida mingeid korrelatsiooni, aga, aga ma arvan, et kõige põnevamaks, miks, miks see näitus ka ikka tehtud on, just see, et tegelikult see et noh, et kuidagi kombineerida seda nii-öelda personaalset lähenemist, mis tulebki siis sellelt nii-öelda kultuuritarbijalt otse inimeselt, et saada aru, millised väärtused on tema jaoks olulised, noh, mida ka kõik kultuurikorraldajad kindlasti otsivad oma oma publikult, et saada aru, et need väärtused, mida näiteks festival üritus esindab, et need väärtused läheksid kokku nende nii-öelda potentsiaalsete publikutega. Et ma arvan, et see on midagi, mida me siin näitusel proovime nüüd katsetada, et ost jääks selline võib-olla ka mudel, mis aitaks meil pidevalt niimoodi esitada neid küsimusi meie külastajate käest. Ja siin olid küsimused, et mis raamatut viimati lugesite, mis filmide viimati vaatasite ja paljude raha olete kulutanud viimasel või tähendab viimase kultuuri ostupeole oli nii. Ja ja noh, ütleme, et me eeldasime, et, et enamus filmid, kuna kuu aega tagasi oli ikkagi Melchior äsja kinno tulnud, et kindlasti võtab ülekaalukalt seina üle Melchior, aga tundub, et inimesed jõuavad igasugu filme kinno vaatama või siis ongi, et on ikkagi jõutud varasemalt, et mõtlesin, et sood oli väga palju ja ja muid Hollywoodi värk, kinofilme oli tekkinud seina peal väga mitmeid, et see ütleme tavaliselt ikkagi kultuuritarbija alati suudab üllatada oma eelistustega. Aga jah, et eks need ja eks need kultuuritarbimise nii-öelda rahanumbrid jäite enamuses sinna 10 20 euro kanti, mida oli viimati kulutatud noh, mis siis tunduvadki, need keskmised teatri või, või kinopileti või muuseumikülastuse piletihinnakategooria tulevat, et neid 60 pluss numbreid väga kõvasti ei olnud seal seina peal. Aga aga mulle tundub küll, et näitus on pannud inimesi nagu mõtlema selle üle, et mis see siis nagu tegelikult tähendab, et et kuidas neist siis saab ühel hetkel selline statistika, mis, mis jõuab kuhugi suurde makrojäreldus sellest, et Eestis näiteks on palju muuseumi külastajaid. Hinnanguliselt oleme öelnud, et siin nii-öelda kolme miljoni kanti aastas on neid muuseumi külastajaid, aga et et mis see siis tegelikult on, millega me inimesi enda juures hoiame, miks nad kogu aeg tagasi tulevad, et see, see sisuline diskussioon on nagu tore siin saalis seda nendega nagu pidada? Ja siin on praegu meie vastas on sein, ma pean arvet. Ja siis sinna on võimalik kirjutada kriidiga ise, mida, mida ma nagu jälgin numbrites. Keegi peab siin arvet joomise üle ja lisab, et mitte kunagi. Jah, et selles suhtes, et see sein, ma pean arvet, on kuidagi olnud heaks tõestuseks sellele nagu tulles tagasi sinna nii-öelda aegade alguse kehalise mõõtmise juurde, et enamus asju, mida, mida inimesed seal kirjutanud ambiteemasid, millest, mille üle arvet peetakse, on üsna palju seotud just nagu kehalise olemisega. Et väga palju on tõesti vee joomist, samme, kohvi joomist ja on selliseid emotsionaalseid pooli kui sõprade arv või mitu korda ma ütlen kellelegi päevas. Et ma armastan teda või, või olen kellelegi vastu lahke või teen mõnda heategu, et et selliseid siin on ja, või noh, et mitu päeva on jäänud mul mõne sündmuseni. Lapsed on kirjutanud, et otsin, loen, pean arvet, palju päevi on jäänud sünnipäeva või jõuludeni. Aga et see, et väga palju on tulnud sellist nagu kehalist mõõtmist, mis kirjeldab veidikene ka meie aega et peetakse oluliseks seda, et saada oma oma keha ja oma tervisega ja sellest nii-öelda hoolitseda, et see kajastub siin seina peal väga julgelt ei ole need tollid kuhugi kadunud meie juurest veel. Ma tean, et siin on eratiivse, avaandmete pool, et noh, et kuidas iganes Ta on jah nagu seal positiivne pool nendest nii-öelda sellest andmestunud ühiskonnast. Et noh, näiteks siin on nüüd statistikaameti ja mõned muud ettevõtted, kes siis proovivadki nii-öelda või noh, ütleme et võttes Eestis kasvõi maa-ameti kui, kui kõik need kaardirakendused, et et Eesti kontekstis me kindlasti tajume väga positiivselt seda, mida nii-öelda avalikud andmed on meile positiivset kaasa toonud ja meie elu lihtsamaks teinud kaid, teine pool siit püüab siis just nii-öelda tuua seda kriitilisemalt mõtlemist sinna juurde, et seesama, et, et kes mind siis lõpuks pareminigi tunneb, kas siis telefon või perekond ja ja täitsa ootamatu on küll see, et kui öeldakse, et kes siis peaks otsustama, et mis andmeid inimese kohta kogutakse, siis enamus ikkagi väidavad kinnisilmi, et inimene ise peaks seda otsustama. Samas, me kõik teame, et reaalses elus tegelikult teevad seda ikkagi pigem globaalselt platvormid ja ja me ise tegelikult anname selle otsustuse üsna tihti ära, et et selliseid väikseid, kriitilisi meeldetuletusi oleme proovinud siia lisada, et et ma tean küll, et näitusega vist väga populaarseks saanud see ben krosseri dementifikaatori äpp, mis siis sotsiaalmeedial võtab ära kõik need numbrit, et kui vaadata oma Facebooki või Twitteri või Instagrami kontot, et siis ta näitabki lihtsalt infot, mitte seda, et kui populaarne mõni postitus on või kui palju seda on vaadatud vaid ta näitabki lihtsalt siis seda infot, et, et aga paljud maininud, et et vot selline tore asi, et peaks täitsa vaatama, kuidas siis sotsiaalmeedia tundub, kui sellist numbrilist poolt seal tegelikult ei ole. Ja ja tundub jah, et kui on küsimused, mis inimestele tundub hirmutav, et kas on liiga palju andmeid või vähe andmeid, siis tundub üsna võrdselt olevat jaotunud seal, et et nende andmete suhtes ongi selline kahetine meie seisukohtadeta, et ühtepidi on tõesti hea, et meil on nii palju eriti sellist vabalt kättesaadavat andmestikku, aga poolteistpidi ka, et noh, et kuidas siis mina ikkagi otsustanud selle üle, et mis kuidas ma andmeteks muutun ja mis nendest andmetest edasi saab, et et seda ebalust on, kindlasti, ei tajuta lihtsalt kuidas süsteem tegelikult seda kõike kasutada võib. Nii et, et on seda head ja on seda nii-öelda vea poolt, aga et et jah, nii-öelda ma loodan, et kui aasta lõpuga meil projekt valmis saab, siis meil on ka kultuuriinimestele anda selliseid positiivseid soovitusi sellest, et mida siis arvesse võtta, kui tahta oma publikut tunda või oma väärtused kuidagi ühiskonnas kaardistada, et me äkki oleme veidike targemad pärast oma katsetusi andmeteadlaste ja andmete visualiseerimise, aga noh, mis ongi ju üks suur osa andmetest, et noh, et kuidas neid siis tegelikult visualiseerida näidata, nii et nad ka arusaadavad oleksid. Et jah, üks osa näitusest ka näitab seda, et et noh, et kuidas need andmed meid et noh, et see, kuidas neid näidatakse, et see tegelikult näitab ka justkui mõjutab meid, et millised skaalat tegelikult valitakse eksponeerimisel või, või milliseid et seal on ainult üks näide, on toodud Eesti kaitsealuste metsamassiivide kohta, et kuna see skaala on ehitatud nii väike, siis tundub, et seda muutust tegelikult ei ole, kuigi noh, protsentuaalselt on paar protsenti Eestis iga aastaga see kaitsealuste metsade ala tegelikult kasvanud. Või siis näiteks energiasõltuvuse skaala, mis on jälle pandud väga väiksele mahule, et noh, et ei ole nii-öelda 100, see skaala kõrgem punkt, vaid on 20, et seal just tundubki, et see Eesti energiasõltuvus justkui suureneks iga aastaga või on, on suurenenud kuni siis eelmise aastani aga et, et kui need skaalast näidata nii-öelda suuremates kaalukategooriates, siis arusaamine nendest numbritest oleks kohe-kohe teistsugune, et et me, jah, pigem proovime meelde tuletada, vaatate neid numbreid, andmeid siis kriitilise pilguga, et mis nad, mis nad tegelikult tähendavad ja kuidas nad võivad meie arvamusi ja seisukohti mõjutada. Aga kindlasti ei saa statistikaameti tõetamm, on üks selline hea allikas, mida ma loodan, et Eestis on palju kasutatud ja kes on ise hästi aktiivselt reageerinud, et kui ühiskonnas hakkavad ikkagi mingit nii-öelda arvamused levima millestki, et siis statistikaamet on väga kiirelt sinna tõetamme proovinud, siis statistika väljavõtteid teha, et mis siis see tegelikult nii-öelda statistiline seis meil tegelikult on, et kuidas mingid asjad midagi mõjutavad või ei mõjuta, et nad on selles suhtes väga aktiivsed olnud viimasel aastal, et et andmeid modi positiivselt ära kasutada. Mis see tõetammepõhimõte siis on? Nad ongi statistikaametil, muidu ju andmekogud on kõik veebis kättesaadavad, aga nad äkki üks aasta tagasi tegid tõetamme, mis, mis just selle jaoks, et kuidagi praegult ei oska konkreetset näidet tuua ka, et et noh, ütleme et kui keegi ütleb, et ma ei tea, Tartu linnas elanikkond on väga noor noh ütleme või mõni muu selline klišeelik on välja väljaütlemine, mis võib hakata nagu avalik arvamust lõpuks mõjutama, et siis nemad on otsustanud nagu teha näiteks välja võtta sellisel puhul, et nad näidata, et mis siis Tartu linna elanikkonna seis on ja kuidas see seis siis tegelikult noh, peaks nii-öelda mõjuma või noh, kuidas me näeme, et see nii-öelda statistiliselt see protsent peaks edasi liikuma, et öelda, et noh, et tegelikult on ikkagi tegemist vananeva linnaga ja elanike arv võib suureneda. No ja siis on juba agad, et näiteks kas siis ümbruskonnas vallad, kuhu nooremad inimesed on ära kolinud, et noh, et see tegelikult kõik ju on mingi kontekst, mis jälle midagi mõjutab. Et kui hakkasid levima mõned nii öelda võib-olla täitsa väljamõeldis, emad asjad, et siis nad reageerisid sellele ja proovisid näidata, et vot tegelikult statistika ütleb meile seda, et no et otsustage siis ise, mis teile tundub mõistlikum. Praegu oli juttu Eesti Rahva Muuseumis avatud näitusest numbri põnevus, mis on avatud kuni septembri lõpuni 18. septembrini. Kogu suve saab teda vaadata. Aitäh, Agnes Aljas seda näitust tutvustamast. Aitäh ja kohtumiseni.
