Festival Jazzkaar algab ja avakontserdil
on kavas Joel Remmel ja Peedu kassi ühisteos,
mis on pühendatud Eesti metsale. Ja meil ongi nüüd nii Joel Remmel kui ka Peedu kass tulnud stuudiosse. Tere, tere. Tere. Tere. Kui palju teie omavahel olete teinud? Üldse koostööd ja koos mänginud? Meie koosmänguajalugu ulatub äkki natuke üle 10 aasta tagusesse aega
kus sai siis isegi ühel konkursil osaletud, Pärnus toimus,
siis oli vist selline nimetus nagu sütevaka džäss
ja Pärnu sanatooriumi sisehoovis praeguse Hedon Spaa hoovis. Mängisime siis nagu nalja. Salm ütleb, et ajatut muusikat abitul moel. Ehk siis püüdsime jäljendada oma suuri eeskujusid,
mängisime espirn, Svendson trio palasid, aga sealt edasi,
eks me oleme kohtunud erinevates bändides. Väga-väga-väga palju. Kas on see Raivo Tafenau ansambel, on see
olnud ansambel Anna Kaneelina? On nad olnud tegelikult mitmed-mitmed,
erinevad projektid annaga tegelikult oleme ka enne seda enne Anna
Kaneelina päris pikalt teinud punti. Ansambel nimega unna torm tegutses kunagi siiski koolinoored ja uljad
ja mina olin alles otsa kooli vist värskelt lõpetanud ja ja see on
võib-olla kõige rohkem sidunud,
kui vaadata nii-öelda pikemas plaanis, aga,
aga kõik need varased kokkupuuted olid ka minu jaoks
ikka täiesti esimene kord kuskile avalikkuse ette improviseeritud
muusikat või poolelt improviseeritud muusikat esitada. Ja nüüd siis on võimalik nagu suurejoonelisemalt. Ja sellisel moel nagu nüüd seekord jazzkaarel ei ole kunagi varem
teinud, koos ei ole, ei ole. Aga kuidas selline mõte üldse sündis, eks selliste väga suurte asjade
jaoks on sageli vaja kelleltki kolmanda abi või tõuget. Ja ma ei tea, kuidas Joel, aga mina ise
sellise pragmaatikuna tihtipeale väga väga suurelt ei julge unistada. Seetõttu kui keegi kolmas teeb selle ettepaneku või läheneb
või viskab selle idee õhku,
et midagi sellist võiks teha, siis,
siis mõistagi sütitab ja annab ka lootust ja julgust,
et see asi saab tõesti teoks saada. Ja nii ka siis seekord oli,
ütleme väga suur au Jazzkaare ja Anne Ermi poolt, kes
siis selle ettepanekuga lauale tulid,
et et mina, Joel, võiksime kirjutada jätskaar avamiseks,
noh, üldiselt teose ja vaata sellest perspektiivist,
et see on ju rahvusvaheline festival,
Jazzkaar siis, et üldse,
et avakontserdi au antakse kohalikele pillimeestele, on tegelikult
nii-öelda tõstab meil kõrvust pehmelt öeldes
Jah, et siin on varasematel aastatel ka ju olnud meie
kodumaiseid muusikakirjutajaid, kes on siis saanud
selle võimaluse midagi kokku panna,
aga minu jaoks on ka, see
on esmakordne, kui senimaani oleme Nendest mõlemad olnud rohkem,
siis isegi ansambli liidrid täna oleme üles astunud, siis see
mastaap on ja võib-olla väiksem ja rohkem nii-öelda koduväljakutunne,
et praegu on, on ka võimalused,
suuremad koosseis suurem, täiesti uus muusika. Et kõik see nii-öelda paneb
heas mõttes nagu sellise positiivse pinge peale, et ei ole mingisugune
rutiin, jazzkaar ja jazzkaar nüüd uuesti kevade
toob sõna otseses mõttes,
et et see on ka jällegi tore taaskogemine
ilmselt kõikidele muusikutele, kui kuulajatele. Kui on järgmisel ettepaneku tegi, siis kast andis
kuidagi teile mingisuguse suunaga kätte või, või kuidas te
alustasite seda uue muusika kirjutamist? No eks ikka selles suhtes,
et see nii-öelda algimpulsid lõpptulemuseni jõudmine käib ikka väga,
kohati huvitavat rada pidi,
et võib-olla võibki võtta nagu metsas jalutuskäik, et sa ei tea,
mis sul järgmise kuu või metsatuka taga võib sind oodata,
et võib-olla põhiline, väike sihuke mure oli see, et äkki me
oleme mõlemad natuke liiga sarnased ja ei teki seal mingit intriigi. Et seda toodi vaikselt välja, mõtleksime ka selles
suunas, et loomulikult see ettepanek oli ju teadlik, et nad ei oota,
et me teeme siin metsikut kaasaegset Friid või midagi, vaid
ikkagi võrdlemisi viskitonaalne ja, ja pigem helge, kõlaline
muusika, aga, aga just et anti siis mõistad,
otsiks ka võib-olla rohkem selliseid dissonants, natuke inteegi seal,
mida me siis oleme üritanud nii palju teha, kui me oleme osanud. Aga kas siis selgus, et te olete tegelikult sarnased
või, või päris erinevad? See on hea küsimus, ikkagi erinevad ja kuigi ma ka ise arvasin,
et ma Joeli muusikalist hästi tunnen, siis, kui Joel saates
esimesed mingisugused näited, mis tahan, siis kodus oli valmis teinud,
siis ma ikkagi ikkagi üllatus, et oo,
et aga mul oli seda enam, oli hea meel,
et oh, et, et see on tegelikult piisavalt ka natuke erinev,
et lööb seda pilti laiemaks ja üle pika-pika aja,
tegelikult hea meel on ühesõnaga tegelikult koostööst,
mis tõesti ka rikastab, sest väga sageli loominguline
koostöö näeb küll paberil hea välja ja jah, kui mõelda seal ma ei tea,
et puurida on tore laduda neljakesi
siis muusikat komponeerida neljakesi alati väga tore ei ole,
et seal peab olema päris hea
sünergia klapp ja peab andma õigel ajal ruumi,
teises kohas jällegi ise astuma sammukese tagasi ja ja nii edasi. Et selle üle mul on äärmiselt hea meel minu meelest Joeli ega
see nagu sünergia tõesti, et on õnnestunud väga hästi. Metsast on
palju räägitud ja seetõttu ei ole ka ilmselt üllatav, miks just
selline teema, aga kuidas teie selle teemaga siis suhestusite? No eks me metsa ongi selles suhtes niivõrd universaalne teema,
et iga inimene, nii muusik kui
kuulaja, kui ka üldse võib-olla noh, muusikakauge,
inimene, igal inimesel oma mingisugune suhe ka linnainimesel just
võib-olla kui võtta arvesse viimast, kahte aastat, kus
inimesed meeleheitlikult kohati isegi otsisid võimalust siit linnast
pageda ja leida sellist rahu ja varjupaika ja minul isiklikult ütleme,
ma ei saa ennast pidada
nagu suureks loodusemeheks või mingisuguseks teadjaks,
kes kes iga vaba hetke põrutab linnast välja, aga kui võimalus on,
siis kindlasti naudin väga metsas
viibimist ja võib-olla just just on see üksinduse roll on seal ka
väga, väga nii-öelda oluline aspekt,
et et kui me linnas siin oleme kõik kokku pressitud sageli,
et et noh, oma koduseinte vahel võib-olla oled üksinda,
aga kui elad kortermajas, siis kogu aeg inimestel ümber, aga sa lähed,
Sa lähed välja, sa lähed kuidagi nagu ka oma mõtteid puhastama ja
see on praktiliselt nii-öelda kuidas öelda, et see kunagi ei vea alt,
et kui sa võtad selle aja isegi kõigest stressirohkemal perioodil,
siis see aitab. Ja ma arvan, et muusikaliselt on täpselt sama,
võib-olla seal lähtepunkt kuidagi otsida seda tunnet. Ja seda kogemust, mis nii-öelda metsaskäik pakub, et seda
muusikasse panna, et loomulikult noh, et me ei saa ka nagu
päris sinisilmsed romantikud olla, et me nüüd et ainult on ilus käik
ja linnulaul ja siuke kriigi nii-öelda mingi
noh, et kõik läheb selgeks, et meil on ka nagu valupunkte,
mis käivad ka nagu teosest läbi. Aga pigem oleme üritanud jah, hoida sellist
nagu vööd on hästi õnnetuke ülistuslaule eesti metsale,
et ikkagi et olukord on hetkel
võib-olla kohati kriitiline, aga pigem meil on,
mida hoida ja mille nimel nagu tööd tehes sellele võib-olla meie lugu
ka kokkuvõttes üritab siis tähelepanu juhtida. Milline selle muusika suhe metsaga siis on? Sellele küsimusele on ilmselt kõige raskem vastata,
et nagu ka eelnev küsimus,
et, et need ühelt poolt meie selline,
siis see töö ongi olnud, et tõlkida see,
see tekst või siis algne ütleme sellise kontseptsioon tõlkida see
noodikeelde, aga nagu Joel ütles,
et see pole ülistuslaul, on, on hea selline kokkuvõte või
selline märksõna, millega me seda siis äärmiselt tugevat sümbolit,
nagu mets on ja nii me tegelikult mitmepalgelist
sümbolit, millega me siis selle hiilguseks laulame ja mängime. Milline see koosseis on? Kui alustame sellisest vundamendist, siis meil on niisugune
klassikaline rütmigrupp mina ja Peedu ja trummidel Martin Petermann ja
lisaks ka Jaan Jaanson kitarril ja rohkem siis soleerivad instrumendid
džässmuusika või no ütleme igasuguse muusika poolelt, Aleksander
Paal altsaksofoni flööti ja Jason Hunter trompet ja Flüügel Harn
ja lisaks siis on see jäämäe tipp, seal sellised põnevad
klassikalised virtuoosid Hans Christian Aavik ja Mart Helme juba
siis Hans viiulil Marten tšellol. Ja veel lisaksin Bert
pricemfeld elektroonika ja kogu selline elektrooniline pool,
nii et neid nagu tahkem päris palju. Aga just oleme saanud, millel on ka hea meel. Meil mõlemal oleme saanud valida selle
koosseisu, panna ise kokku ja õnneks kõik on ilusti kaasa tulnud ja,
ja olnud väga entusiastlikud. Noh, see, kuidas ta kõik kokku kõlab,
see selgub kõik kohapeal ja kuidas ta õnnestub, me loodame parimat. Aga ütleks, et eeldused selleks, et ka meie võib-olla
kohati mainin, mitte tagasihoidlikud,
aga võib-olla kohati me ei suuda kõike seda ette kujutada, aga et see
ettekujutus realiseerub siis parimal võimalikul moel,
kui nad oma isikliku interpretatsiooni sinna juurde
Lisavad, kas realiseerub pärast kontserti lõplikult
või ikkagi pärast ütleme viimast proovi,
et enne kontserti on juba tegelikult realiseerunud. Džässikonteksti puhul ikkagi see kõige-kõige tavaliselt juhtub
ikkagi kontserdil ja et nii-öelda see vorm on ajastatud niimoodi,
et et see peaks juhtuma seal seal kontserdil. Aga tõepoolest äärmiselt suur lust on olnud nendele
muusikutele kirjutada ja komponeerida ja seda
peegeldab peas nende siis pillimängu ette kujutada. Ja noh, kindlasti. Ma arvan,
et me oleme Joeyga mõlemad ka mõelnud täpselt sellele, et me ei
ole kirjutanud võib-olla siis partiid altsaksofoni loved. Me oleme kirjutanud partii Aleksander Paalile
ja siis partii Martin Petermanile, et väga
nagu isikute keskne tegelikult see kui sa juba tead,
kes seda hakkab mängima seda partiid, see on
heliloojana väga-väga inspireeriv ja julgustav,
et annab sellest head head hindu. Eriti kui sa muusikud natukenegi tead ja oled temaga varem koos. Sa oled teinud nii, et kõigepealt oli siis nagu koosseis,
teadsite, millega tegemist on ja siis
hakkasite sellest lähtuvalt nagu. Enam-vähem niimoodi jah, et eks me selles suhtes, et enne kui
kõik mehed said lukku löödud,
et mis võttis ka omajagu aega ja
kuna tavaliselt ka kontserdipaigutamine siin selliste
kalendrite graafikutega muusikute puhul on samamoodi ülesanne,
aga nii palju oli, et me tegelikult enne
juba hakkasime nii-öelda muusikalist materjali või mingisuguseid
selliseid läbivaid motiive nii rütmelisi kui harmoonilise
ja võib-olla mõningaid meloodilise asju nagu juba ette kompama. Ja siis siis kui asi oli paigas nii-öelda lukus,
kõikidelt oli jah-sõna saadud ja et siis sai hakata nii-öelda seda
siis spetsiifilisemalt välja kirjutama, lahti kirjutama, ja
eks eks osa sellest on ka sündinud veel
nii-öelda, kui mingid asjad on valminud,
siis sealt tekivad uued mõtted, et eks see kirjutamine,
niuke omamoodi ka või väga loominguline protsess ja arenev protsess,
et ta ei ole, ei ole kindlasti kuidagi nõnda teed valmis
kõik enam rohkem mõtlevaid. Meil on võimalus neid asju
nii-öelda võrreldes, siis võib olla klassikalise asjaga, kui sul on
vaja partituuri üles midagi muuta, et meil on võimalus seal vaadata,
et kuhu need soolad, võib-olla asja tiivad ja sealt veel juurde panna. Ja visuaalid ja valgus on ka siis teil olulisel kohal ja
kahtlemata võib-olla selle puhul ongi kõige rohkem see moment,
et seda kõike üks lavale, sest et see nõuab nii suurt tehnilisi
vahendeid, et seda saabki
ainult ette kujutada, aga tõesti väga hea meel,
et Aljona Movko mägi on siis visuaalkunstnik,
kes meid abistab ja meiega kaasa mõtleb. Ja siis samuti valguskunstnik Meelis Mägi. Ja muidugi siis, kui juba kõik helikunstnik Kaur Kenk,
et kõik äärmiselt olulised inimesed,
kes sinna selle õnnestumises väga suure panuse annavad. Nii et nüüd on teid veel tegelikult,
kui paar päeva on veel aega kontserdi, nii on veel proove s ilmselt. Jah, et, et meil on siin võimalik veel asju lihvida
ja suuri muudatusi enam teha ei saa,
et see, mis senimaani on tehtud vähemalt see tuumik peab jääma
võib-olla kosmeetilisi parandusi saab teha,
aga pühapäevaks, igal juhul on
seda vormi siin ajastatud ja loodame, et see õnnestub ka. Aga suur tänu, Joel Remmel ja Peedu kass, aitäh, aitäh.
