Eile avati Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare
muuseumis näitus kadunud maastikud Kõrboja
peremees 100 ja meil on stuudios Tallinna
kirjanduskeskuse direktor Maarja Vaino. Tere tulemast. Tere. Mis kadunud maastikud need siis on seoses Kõrboja peremehega? Ennekõike on see viide Tammsaare
niisugusele Protomaastikule Koitjärvel, kus ta elas sel ajal,
kui talise Kõrboja peremehe romani idee tekkis,
Tammsaare elas seal oma venna Jüri juures õige mitu aastat kokku,
nii kuus-seitse aastat ja sinna aega jäävad tema jaoks hästi olulised. Võib isegi öelda isiklikud murrangut, et kõigepealt needsamad suured
terviseprobleemid siis esimese maailmasõja
puhkemine, mis oli ikkagi suur šokk meie meie haritlaste ja
üleüldiselt ja isikliku maa poole pealt ka
niisugune traagiliselt lõppenud või mitte kuhugi välja
jõudnud armulugu, siis naabertalutütre leeni ploompuuga. Ja see koitjärve küla kahjuks teise maailmasõja järel hävitati, et
see külarahvas siis kas küüditati või pidi mujale
kolima ja sinna tehti Nõukogude polügoon. Nii et maapinnad,
nii-öelda paukjärv ja mõnedki teised kohad on küll alles. Aga see küla ise on kadunud ja eks need maastikud on ka nende
polügoni erinevate harjutuste käigus ikkagi juba tänaseks muutunud. Kas selle näituse üks idee on siis ka mingil moel taastada see
maastik, mis on kadunud? Ja me tahame viidata sellele näitusega mitmele elemendile,
et kõigepealt tõepoolest, meenutades koitjärve
küla ja tuua sisse see niisugune väga reaalne tasand,
selle maastikuline tasand sellel romaanil,
sest see on väga oluline, see mängib ka romaanis hästi olulist
rolli, just see maastikus koguse tegevustik toimub. Ja, ja teiseks oli meil ikkagi ka niisugune mõte,
et tooks selle kadunud maastikke ideega tänapäeva sest alati tundub,
et kui miski on kadunud,
siis on kadunud minevikus aga ka olevikus. Me kaotame asju ja olevikus on üks väga niisugune murettekitav teema
ikkagi eesti põlislaante ja metsade olukord ja, ja me tahame. Kuna Tammsaare vend Jüri oli metsavaht,
kelle ülesandeks oli nende koitjärve metsade eest
hoolitsemine siis me tahame selle metsavahiteema kaudu või selle
koitjärve kaudu siis viidata ka sellele, et me peaks vaatama, et meie
põlisLaaned ei oleks ühel hetkel klaasi taga nagu kadunud maastikud. Mis selles sajaaastases Kõrboja peremehes lisaks sellele kadunud
maastike teemadel võiks veel just täna 2022. aastal muidugi eriti kaasa kõlada. Muidugi 1918, mis on romaanis toimumise aeg, see on märgistatud seal
seetõttu, et kui Kõrboja Anna läheb kodukülla siis ta mõtleb,
et ta on vist ainus inimene, kes teab, et on toimunud kalendri muutus. Vana kalender on muudetud uueks kalendrisse,
see muutus toimus meil 1918 ja on seotud siis ka Eesti vabariigi
väljakuulutamisega. Ja
just see vabariigi väljakuulutamine on eriti oluline selles romaanis. Sellel on Tamsar ise ühes intervjuus viidanud. Ja see on oluline, aga praegu, et ma arvan, et see meie
iseseisvus ja meie vabariik on muutunud viimaste sündmuste valguses
äkki palju tähtsamaks teemaks jälle kui
see vahepeal võib-olla oli, kui me olime niisuguse oma rutiini juba
vajunud, et tundus nii iseenesestmõistetav, et meil on see vabariik. Ja, ja loomulikult küsimus ka peremehest,
mille Tammsaare esitab selles romaanis,
et tema rõhutas eriliselt seda, et Kõrboja
talu selles romaanis mingil määral ikkagi on Eesti metafoor. Et see Eesti on olnud laokil, nii nagu Kõrboja Rein oli selle
laokile võtnud, kui ta käis ringi, ei tundnud ennast selle
peremehena, tundis ennast pigem sellise sulasena,
seal võib olla või, või lihtsalt järelevaatajana. Aga peremees pidi alles kasvama või peremees tuli alles
leida ja Tammsaare siis ühes intervjuus eriliselt rõhutas,
et see Väike-Villu, kes seal romaani lõpus siis Kõrbajale elama
läheb, peabki olema see peremees, kes Kõrbaja talu korda teeb ja see
talu saab olla korras ainult siis, kui see peremees on seal üles
kasvanud ja tõeliselt armastab seda talu ja seda kohta. Ja kui me selle niimoodi üle kanname, siis tänapäeva ja tänapäeva
Eestisse, siis eks meilgi on seda küsimust ikka ja jälle,
et, et kes peaks Eestis niimoodi hoolitsema,
peremehelikult ringi vaatama ja seda seda kõigest hingest armastama. Eks see peremehe teema on ka
tänapäeval vähemalt maailma mastaabis ju väga vastuoluline,
et üks asi on hea peremehelikkus,
aga kui keegi tunneb ennast
peremehena, siis kui ta ei peaks seda tegema,
siis tekivad nagu teised probleemid, et see pole ka nii lihtne. Ma arvan, et peremees kui selline on ikkagi pigem positiivne sõna,
et need, kes kuritarvitama hakkavad võimu,
need nende jaoks on teised sõnad, et peremehelikkus on
ikkagi minu jaoks seostub pigem ikka hea peremehelikkusega,
kuigi jah, loomulikult on olemas ka halvad peremehed. Räägime näitusest korraks veel,
et sellel on installatiivne iseloom,
kuidas teil õnnestus mets siis näitusesaali tuua? Ja me tahtsimegi tõesti selle kadunud maastikke ja metsade teemaga
tekitada olukorra, kus inimene saab ikkagi füüsiliselt ka seda metsa
kogeda ja kuidagi juhtus nii heade kokkulangemist käigus,
et just nimelt seal kõrvemaal tehti parasjagu hooldusraiet
ja niisugused peopesa jämedused
palgid olid üle ja me saime need endale näitusele
ja meil tõepoolest ripub näitusesaalis 50
palgiks p mille vahele saab siis sinna nii-öelda kõrvemaa metsa minna,
kus saab natukene mõtiskleda nii romaani üle kui siis
ka Kõrba maade üle ja metsade, kui selliste ülenäitusel saab piiluda,
aga seda kadunud küla sinna sisse minna ei saa,
sest et me ei saa minevikku tagasi minna, et me saame
seda ainult vaadelda. Et meil on see küla makett tekitatud sinna väike, et saaks nagu
aru, kus see Tammsaare siis elas seal oru talus venna juures, et
kus talu paiknes ja milline see maastik umbes võis olla. Ja, ja siis on meil sellised valgustorud,
kus saab siis erinevate märksõnade kaudu lugeda
nii juba mainitud leeni ploompuu kohta kui ka
Jüri Hanseni kohta kui ka erinevate märksõnade, kas või helisemine
või koerad või kivid või kakk näiteks Knut hamson kohta,
et need avavad siis kõik seda romaani erinevatest aspektidest. Nii et Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumis on võimalik
siis mõtiskleda Tammsaare esimese romaani üle,
Kõrboja peremees ja kõndida ringi siis sinna loodud metsas. Maarja Vaino, aitäh tulemast ja jõudu teile, aitäh.
