Rahvasuu teab rääkida, et kord puhanud vanapagan koodiorus  päikesepaistel püüdnud teda tülitama tulnud kirpe  ja visanud neid jõkke, kus nood vähkideks moondunud. Kui see nii oli, siis pidi neid kirpe ennemuiste ikka väga  palju olema. Kuna läinud sajandi kolmekümnendatel viidi Eestist parematel  aastatel välja üle 30 tonni jõevähke. Praegusel ajal ei ole see enam võimalik,  kuna vähkide arvukus on erinevatel põhjustel tohutult  langenud ja inimesed neid veekogudes eriti sageli enam ei kohta. Siiski on meil õnneks jõgesid ja järvi, kus see  kümnejalaline ennast päris hästi tunneb jalgadest kaheksat  kasutada käimiseks, üks paar aga on arenenud sõrgadeks. Kui jõevähk peaks mõnest oma ihuliikmest liigikaaslasega  võitlemise või teda himustava kiskja rünnaku tulemusel ilma  jääma siis on talle abiks iseäralik võime puuduv kehaosa taastada. Lisaks jalale või sõrale võib selleks olla  ka tema veidi veider, justkui väikese varre otsas olev liitsilm. Vähile on iseloomulik teinegi omapärane nähtus kestumine. Kuna teda kaitsev kaltsiumisooladega tugevdatud  kitiinkoorikon jäik peab ta kasvades seda pidevalt vahetama. Esimesel elusuvel saavad noored vähid omale uue kuue iga  paari nädala järel. Kasvukiiruse vähenedes pikeneb ühtlasi kestumiste vahele  jääv aeg. Teisel eluaastal vajavad nad suuremat rüüd ainult  kolm-neli korda aastas ja täiskasvanud jõevähk vahetab kesta  ainult korra aastas. Jõevähkide värvus võib olla pärilik, aga sageli on see  tingitud pigem toidu koostisest ja koduveekogu põhjatoonist. Enamasti on nad pruunikad, aga esineb ka mitmeid teisi värve. Vähk on kõige sööja. Kui noorena on nad peamiselt taimtoidulised  siis energiavajaduse suurenedes saab menüüs üha olulisemaks  loomse toidu osakaal. Jõevähkide söögilauale võivad sattuda ka nõrgemad  ja väiksemad liigikaaslased. Ise on vähi toiduks nii röövkaladele kui  ka mitmetele veega seotud imetajatele. Suguküpseks saavad isased vähid kolme emased. Nelja aastaselt paarituvad nad sügisel, kui veetemperatuur  langeb 10-st kraadist madalamale. Meie jõevähkide pulmamänge pole keegi küll detailselt dokumenteerinud,  aga võib oletada, et need on üpris sarnased  ka meil võõrliigina leitud signaal vähkide kommetele. Alguses laseb emane vähk vette uriinioa,  mis meelitab kohale kosilasi kogu ümbruskonnas. Isased püüavad emasele läheneda, too aga hakkab kogu hingest  vastu võitlema. Nii on tal võimalik välja selgitada piisavalt võimekas isasvähk,  kuna paaritumisõiguse saab kandidaat, kes suudab emase  selili keerata. Kehavälise viljastamise käigus paigutab isane vähk  spermatafoori emase ja rindmikujalgade vahele,  kuhu see jääb umbes nädalaks, kuniks emane koer  ja toimub viljastumine. Mari inkubeerub kõhu all kogu talve, kuniks veed uuesti  soojenevad ja vastsed suve algupoolel kooruda saavad. Kõige suuremaks ohuks jõevähkidele on meie vetesse toodud  või ise siia tulnud võõrliigid ning nende poolt laiali  kantavad haigused eeskätt ogapõskse ja signaal vähi  levitatav vähikatk. Jõevähil on oluline roll meie veekogude ökosüsteemides. Töötades ümber suurt osa taimsetest ja loomsetest lagusaadustest,  toetab ta veekogude iseregulatsiooni. Tarvitades toiduks veetaimede rohelisi osi,  vähendab ta veekogude kinnikasvamist ja loob sellega ühtlasi  ka soodsamad tingimused mitmetele teistele pisielukatele.
