Tema on juttselg, kärnkonn ehk kõre. Ta vajab elupaigaks liivaseid, madala taimestikuga alasid. Kõre ei hüppa, vaid kõnnib. Pulma ajal teevad isasloomad Emaste ligimeelitamiseks valju  kõrisevat häält. Sellest ka nende nimi, kõre. Kõre on Eestis. Ohustatud liik, kelle populatsioonide päästmiseks tuleb teha  põhjalikku tööd, taastada elupaiku ja toetada järglaste üleskasvamist. Matsalus penijõel on suve jooksul kasvatatud kõrede kudust,  kullesed ja kullestest pisikesed konnad. Praegu on käes just see aeg, kui väikesed konnad viiakse  tagasi loodusesse. Sellel aastal said inimese üles kasvatatud noorte konnade  näol täiendust kuus kõrepopulatsiooni. Konnapoegade loodusesse viimiseks tuleb nad kasvatuskeskuses  kokku koguda ja üle lugeda. Kohapeal leiutatud püünisest on pisikeste kõrede koondamisel  kenasti abi. Ja siis, kuidas see lõks töötab, on niimoodi,  et konnal on loomulik. Tung minna valguse poole ülesse, nii et kui ta sinna satub,  siis ta tahab väga siia tulla. Ta jääb seal augus välja vahtima. Ise ta sealt alla ei hüppa. Aga tagant tuleb kohe järgmine, kes lükkab lihtsalt nina ga  sisse ja niimoodi nad siia kogunevad. No nii, ma teen kätte, siis hakkan vaikselt minema. Ütle palju sai, mina sain. Marta töötas kogu suve kõrede talitajana. Nii ammutas ta väärt teadmisi ja põnevaid tähelepanekuid  väikeste kärnkonnade elu kohta. On see mõnus töö Väga mõnus. See on kõige parem. Üldse. Sest et see on väga Ometigi see, et, Ta on tähendusrikas, aitab meie enda, Eesti loodust,  koosneb hästi paljudest niisugustest väikestest  ja lihtsatest ülesannetest, mida küll tuleb palju korrata. Konnad ise on nii toredad, et, Näiteks, kui nad siin toas on, siis nad on sellised noh,  niisugused nagu praegu niisugused natuke segaduses,  aga kui nüüd õue viia, siis neil avaneb ju kohe täiesti uus maailm,  väga lahe on vaadata, kuidas näiteks seal liiva sees on  sipelgaid ja kui see väike konn sinna õue satub,  siis ta vaatab, et ahaa, sipelgas kui hea suutäis jookseb  sipelgale järele ja siis sipelgas keerab ennast niimoodi ringi. No. Piltlikult teeb. Ja siis konnad põgenevad, mis on näiteks tore vaadata,  kuidas nad õpivad ja siis ei taha enam sipelgat pärast seda. Praegu saame näha, kuidas nad söövad oma meelepärast toitu. Kullesed söövad meil siin konnamajas kalatoitu,  mida, noh, looduses need ilmselt ei jätta,  aga siin nad saavad kalatoitu ja konnadel anname väikseid  hooghännalisi ja kärbseid. Viime Noarootsi ligi 700 väikest kõret. Osa neist elab kasvatuskeskuse juures õues. Enne loodusesse viimist tuleb ka nemad üle lugeda. Igas kastis oli umbes 200 Konna siin kastis on 140 140, panime sisse,  nüüd saab näha, kas 140 tuleb ka välja. Kas sa oled vahepeal märganud, kas need pisikesed konnad  kuidagi oma iseloomult ka erinevad? Ma just mõtlen, et pealtnäha on ju täpselt ühesugused pisike,  jutt on selja peal ja roomavad ja kõik. Ja no eks neid on nii palju, et siin nagu ühte nagu teist,  teine päeva enam ära ei tunne, aga no ma arvan,  et looduslikus mõttes on kindlasti erinevad,  et mõni kasvab kiiremini kui teine, aga kes kasvab kiiremini,  kes kasvab aeglasemalt. Need on kõige suuremad iseloomuerinevused,  et siin ju nad trügivad ja võitlevad ja mõned  siis trügivad toidu pärast rohkem ja kasvavad rutem. Suvi ongi mul enam-vähem niimoodi möödunud neid lugedes  alguses lugesin kulleseid ja siis lugesin neid,  kes on jalad kasvatanud, siis lugesin, kes tulid õue,  neid loengus lähevad loodusesse, et 10000 konna olen  neljakordselt üle lugenud selle suve jooksul. Ja paistab, et elu selles aedikus on praegu vaibunud. Kõik konnad on kätte saadud, lähevad viimased. Siin see on nüüd üks paras koht, kuhu võiks nad esimese  ämbritäie kunnakesi vabastada. Veel möödunud sajandi kuuekümnendatel Lääne-Eesti rannikul  ja saartel laialt levinud kõre On elupaikade halvenemise  ja kadumise tõttu ohustatud. Rannakarjamaadel vähenes karjatamine ja taimestik jäi pügamata. Laienes ka pillirookasvuala. Lisaks on metsast atud kõredele sobivaid liivaseid alasid. Üha vähemaks on jäänud ka paljunemiseks vajalikke ajutisi veesilmasid,  kui need kuivavad, hukub järglaskond. Kahjuks järgib ka mitmete teiste kahepaiksete saatus kõrega  sarnast mustrit. Selle üheks peamiseks põhjuseks on märgalade  ja väikeveekogude kadumine, sest kolmandik Eesti maismaast  on kuivendusest mõjutatud. Praegu elab Eestis veel ainult 15 isoleeritud  kõrepopulatsiooni Nende hoidmiseks ja turgutamiseks  kogutaksegi suviti kõre kudepaikadest kudu  ja kulleseid, et nad tehistingimustes noorteks konnadeks kasvatada. Kuidas praegu juttselg kärnkonnade elu Eestis edeneb? On natukene parem olukord kui võib-olla aastaid  või aastakümneid tagasi ja kindla kindlasti,  sest kui ei oleks kõike seda tehtud, mida me oleme nüüd  teinud siin siin nende aastate jooksul, siis me oleksime  kaotanud peaaegu kõik asurkonnad. Et ühelgi asurkonnal ei olnud seis hea, kui me,  kui me seda tööd alustasime, nii et praeguseks. Me oleme suutnud selle allakäigu pidurdada  ja osades asurkondades on läinud paremini,  osades veel ei ole nii hästi. Ja mõnede asurkondadega me ei teagi, mis saab. Aga vähemasti kõrel on lootust. Praegu. Millega nüüd need pisikesed kõrepojad peavad siin looduses  rinda pista? Sellega, et, et neil tuleb leida süüa, tuleb leida häid varjepaiku,  kus ennast peita ta. Ja järgmine etapp on, et talv tuleb üle elada,  et tuleb leida ka talvitumiskoht, kus on piisavalt  siis neile sobiv kliima kuiv ja, ja suhteliselt kuiv  ja soe, et, et talvel ära ei külmuks. Kes võivad need väikesed kõred siin ära süüa? Päris palju on näiteks linnud, kes, kes veekogude ääres  toituvad söövad, söövad väikseid kahepaikseid. Siis on siin nastikuid. Väga edukalt söövad, just kõresid. Noh, eks siin on veel väga palju sipelgaid,  kes on küllaltki agressiivsed, et, et nad peavad leidma  võimaluse nende sipelgajatega hakkama saada,  siin. Kusjuures on leitud, et täiskasvanud kõrede  põhitoiduks ongi sipelgad. Nii et lapsena nad peavad neid sipelgaid vältima,  aga täiskasvanuna nad neid nii-öelda ohjeldavad. Et see tähendab, et selline normaalne kõre asurkond suudab  ennast ise taas toota just nii, et ta sööb need vaenlased ära. Kokkuvõttes peavad siis need kõrepojad olema väga vaprad,  nad peavad oskama ennast peita, nad peavad siit loodusest  leidma endale toitu ja ka talvitumiseks õige koha. Jah, eks loodus on neid varustanud kõige sellega,  et sellega hakkama saada. Ja kui me teame, et, et kõred on siin hakkama saanud varem  et siis järelikult järelikult on see ikkagi sobiv koht,  et me väga loodame, et, et siia see asustamine õnnestub  ja edukas ja kunagi saab siin jälle olema laulvaid kõresid. Kuigi see võib võtta palju aastaid nagu sellised kogemused näitavad,  et, Me pingutame aga, aga loodusele on omad vastulöögid. Kuidas on, Marta, kas natuke nagu kahju ka oled  nii palju vaeva näinud, on natuke nagu sinu lapsed. No tegelikult muidugi on kahju, aga mul on hea meel,  et nad siia tulevad, et see on ju asja mõte,  et minul on. Natuke kurb, aga üldiselt ikkagi hea meel. Hästi on hästi, on.
