Kui veel kümmekond aastat tagasi olid hõbehaigrud siinmail  üsna juhuslikud külalised, siis täna on neil pesitsuspaigad  mitmekümnes kohas üle Eesti. Meie vaatleme neid täna silma looduskaitsealal. Neeme jah, drooni kokku ja hakkame lendama. Mis ülesanne täna on siis? Täna teeme riiklikku seiret, loeme üle kormoranide pesad  ja ka hõbeaigrupesad, kelle põhiarvukuse tuumik ongi siin  silma looduskaitse alal Eesti kontekstis. Need hõbehaige kolooniad on enam-vähem otse,  on üle esimene seal, kus on pajupõõsad ja nad on nende kõige  märjemate aukude peal tegelikult ja siin need augud järjest  lähevad sinna taha kaugele metsa ni välja. Sinna väga inimene ise kohale väga kergesti ei saa,  jah. Lootusetu saada, et ta on niisugune meeter vett,  palju muda ja ikkagi kaugel ka, et isegi teiselt poolt on  pool kilomeetrit märga roogu. Ja noh, sellepärast nad seal märjas augus elavadki,  et seal on turvaline. Ja see on ilmselt nüüd Eesti üks suuremaid kolooniaid  või kusjuures? Ja et kui siin need roostikupesad kokku lugeda,  et eelmine aasta oli siin 190 paari, et see on koos  naaberterritooriumi a, mis on silmakaitseala lõunaservas on  kindlasti Eesti kõige suuremad hetkel. Hõbehaigur pesitses Eestis teadaolevalt esmakordselt 2008.  aastal Ilmatsalu kalatiikide juures Tartumaal  ja roostikus 2012. Valguta poldril. Silma looduskaitseala roostikesse ilmus lind pesitsema kolm  aastat hiljem. Tänavu asusid paarkümmend kinnitatud pesitsuskohta Tartu,  Viljandi, Võru-Valga-Põlva-Pärnu-Hiiu ja Läänemaakonnas. Aga tegelikult on hõbehaigruid nähtud juba üle terve Eesti. No milline see dünaamika siis praegu on siin,  et seal on selline põhikoloonia, mis siin kõrval paistis Ja et nad eelmisel aastal olid viies erinevas kohas  ja tänavu on kaks kolooniat, ehk siis nad on kokku tulnud  ja natuke ümber ka paiknenud. Aga arvukus on tõenäoliselt sama, suurusjärk,  et umbes 200 paari on siin roostikus, neid aga loeme hiljem  piltide pealt üle, et praegu on esmamulje. Aga ta pesitseb siis seal roostiku keskel,  ta, mis see pesa siis on, mida ta ehitab endale seal siis? Teevad jah, roostiku või kuskile pajupõõsaste niisugusesse noh,  lontsikusse nii-öelda, et ehitab roopadja väikese endale  veab rookõrred ja mõned oksakesed kokku. Ja tavaliselt nad on ikkagi vees, ehk siis sinna vee kohale  ehitavad omale pesa ja saavad väga mõnusasti turvaliselt pesitseda. Ja ta on samamoodi siis koloonia linn, nagu on see hallhaigur,  eks ju, ja nagu on ka kormoran ja ta on koloniaalne pesitseja,  kuigi võib ka üksikute paaridena elada, aga tavalisem on koloonias. Pesitsemine. Ma saan aru, et siin on neil toidubaas rikkalik,  eks ju, et nad söövad kala ja nad söövad kala  ja vee selgrootuid. Tegelikult nad on peaaegu kõige sööjad, püüavad kõike,  mis sealt veest võtta, ta on, aga siin tõenäoliselt on kala  ikkagi põhiline. Ja kogu silma kaitseala siselaheda on noh,  toimivad peaaegu nagu järvedena, kus on väga palju kokre,  põhiliselt et see kala biomass lepiskala puhul eelkõige on  ikkagi väga suur. Selle koha puhul on ikka ideaalne koht, oi muidugi,  et siin on tegemist ka kaitsealaga, keegi ei sega neid  ja süüa on palju ja see on selline kala,  mille puhul noh, inimese huvi puudub, et. Sooja vee sees kasvanud hõbekokk keskmine eestlane ei söö. Aga lähme vaatame nüüd ühe teise koha ka üle,  kus nad siis on koos hallhaigrutega ja seekord  siis puu otsas ja lähme vaatame puuetuse ka,  vaatame üle. Kas te häält kuulete? Selline nagu. Õmblusmasina hääl on praegu siin metsa kohal. Seal ongi hõbe, haigrute ja hall haigrute pesad. Ja praegu on niisugune tunne, et suvel on lumi maas,  et see nüüd näitabki seda, et me oleme koloonias ja,  ja, ja see, mis siia alla tuleb, on välja heitud  ja et siin pea kohal puu otsas on mingi 10 pesa,  et tegelikult ohtlik koht, sest see väljaheite söövitab  ka nii, et aga jaa, juulikuus on lumi maas,  aga mis see siis sisaldab, ikkagi puhas selline kalavärk,  eks puhas fosforiväetis jah. Et kala põhiliselt, mida nad söövad, selle jääkprodukt,  jah, aga siis on niimoodi nagu kormoranide puhul,  et ta söövitab kogu ümberkaudse looduse ära,  siis eks, ja ta on jah, selline taimestikule raskesti  omastatav kindlasti ja happeline ka. Aga puud peavad üllatavalt hästi tegelikult vastu,  et see koloonia on siin 30 aastat olnud ja noh,  üksikud kuivanud puud on sees, aga enamik on teid. See elu Kallas. Mis kohas me praegu siis oleme? Oleme Eesti ilmselt kõige suurema hall haigru koloonias,  kus pesitseb tegelikult väga suur kogus ka hõbehaigurid,  et eelmine aasta oli siin üle 200 pesa. Et tõenäoliselt tänavu ka, kuigi esmapilgul neid väga silma  ei jää, aga aga pesi on palju, et üle 500 paari  hallihaigruid on siin. Aga miks just siin metsas, mis, mis siin nagu head  või erilist on, siin on ilmselt piisavalt suured puud,  et saab pesi ehitada ja toiduala on piisavalt lähedal,  et me oleme silma kaitsealast ainult paari kilomeetri  kaugusel ja tegelikult haigrud on väga tublid lendajad,  et nad lendavad kümneid kilomeetreid, kui vaja  ja ühel hetkel siis tulidki hõbehaigrud siia  siis nende juurde. Et miks nad niimoodi koos elavad, et neile meeldib,  et haigruid oleks palju või ja et hõbehaigrud tulid hall  haigrute pärast siia kindlasti, et vallahaiged näitasid  nii-öelda koha ette. Ma saan aru, et siin viskab ka drooni üles  ja loen need üle ja siin loeme ka pesi, siin on nüüd see  lugemine on natuke keerulisem, et puude pealt pesad esiteks  ei paista, aga ülevalt drooniga paistavad ikkagi oluliselt  paremini kui alt ja ja ülevalt näeb ka ära,  kumb liik siis kumba liiki haigur seal pesa peal on? Et teeme väikse lennu siin ka, kuidas see poegade  kasvatamine neil siin käib, et praegu ma saan aru,  on kõva toidu andmine siis ja et mis hetkel seal valmis  saavad ja lendama ja et see lendamine haljahaigurtele on  juba üsna lähedal, et pojad on siin ikkagi juba vanalinna  mõõtu ja täiesti täissulis, et aga nendel on see pesitsus,  aeg on varieeruv. Metallhaigrud, ilmselt see põhimass läheb siin lendu juba  üsna pea. Õuehaigrute pojad on natuke väiksemad. Paar-kolm nädalat hilisemad, aga aga ega vanalindudel on  praegu põhiline toiduvedamise periood ja palju toitu on vaja  tuua pesadesse? Jah. Ja talveks ikkagi kõik lähevad kuskile lõunamaale lähevad jah,  natukene lõuna poole, et nad üldse tegelikult väga kaugele  ei rända, et lähevad maksimum Põhja-Aafrikasse  ja hall haigud tegelikult jäävad järjest lähemale. Ja Eestis on isegi hõbehaigrud juba talvitumas nähtud,  et kui on soojad talved ja vaba vesi, siis üksikuid võib  juba isegi Eestis talvituda. Igatahes hõbehaigur Eesti nii-öelda sellises folklooris  alles hakkab nagu elama, et see, see ei ole meil tavapärane,  me alles. Ja kindlasti, et mingit folkloori või sellist kõnepärandit  Eesti ajaloost ilmselt ei leia, sest hõbehaigur testis nähti  esimest korda alles 100 aastat tagasi ja see oli ikkagi väga juhuslik,  nii-öelda vaatlus, järgmine vaatlus tuli alles alles 1975. Ja regulaarselt hakati teda nägema alles sajandivahetusel. Et tegelikult jah, ongi tegemist ühe päris viimastest  Eestisse pesitsema tulnud liikidest. Et sellel sajandil on ainult mõned liigid Eestis pesitsema  hakanud ja ubehaigus on üks neist. Tänase seire tulemused näitasid, et Sutlepa mere ääres  roostikes on hõbehaigrutel kaks kolooniat  millest suuremas oli 233 ja väiksemast 42 pesa. Haigrute metsakoloonias aga loendas Renno 675 hall  haigrupesa kõrval ka 170 hõbehaigrupesa. Ja see, et nad ikkagi meile tulid need hõbehaigrud,  mille tunnistuse nagu on, et kas see on nüüd puhtalt  kliimamuutuse või mis seal veel nagu juures on? Siin on mitu asja, kliimamuutus on kindlasti üks tegur,  mis neid on tagant nii-öelda lükanud lõunapoolse levikuga  liik ja varem olime reaalist väljas, nüüd me oleme viimaste  aastakümnetega sisse nihkunud. Aga ilmselt põhipõhjus, miks neid täna siin on  ja see arvukus nii õudselt kasvab, on? On liigi suhteliselt hea käekäik, miks neil  nii hästi siin läheb? Ilmselt on ka see, et, Tegelikult ta võib-olla näitab hoopis Läänemere eutrofeerumist,  kuna seda nii-öelda inimese mõttes prügikala,  mida ta sööb, on meres eutrofeerumise tõttu kindlasti rohkem  kui varem ja noh, kui toidubaas on väga hea,  siis loomulikult tekib ühel hetkel keegi,  kes seda toitu süüa tahab. Aga ega ta nii üks-ühele ja nii mustvalge ei ole,  et liikide seisundid ajas on muutuvad olnud alati. Ja pigem oleme õnnelikud, et mõnel liigil läheb  ka hästi, et arvukused jõudsalt kasvavad  ja levik laieneb. Igatahes üks väga väga eksootilise välimusega lind on meil  Eestis kanda kinnitanud, et siia ilmselt ikkagi jääda pikaks  ajaks ja lähiajaks kindlasti jah.
