Stuudios on nüüd külas Kaarel Boga ja Maili Metssalu. No kuidas selline teatritükk teie elu siis täitnud on, kui kaua te
olete täpselt selle rolli ja selle tervikuga tegelenud? Ma arvan, et mul on nüüd vaja rääkida nii-öelda kahest positsioonist,
et ma olen küll tükis tegevnäitlejana,
aga kuna ma olen vaba vankri loominguline juht,
siis tegelikult see projekt on olnud mul laual kuskil,
ma arvan, et eelmise aasta oktoobri algusest saati, kus ma hakkasin
siis meeskonda otsima,
komplekteerima rahastusi leidma. Aga trupp on tegutsenud aktiivselt
kuskil no lavastajaga koos kuskil veebruarist läksid need
asjad nii-öelda teksti kallale ja siis kuskil märg tsi lõpust. Hakkasime siis näitleja. Aga koos peale, mina olen seotud jah
olnud märtsikuust, kui mulle lavastaja helistas
ja päriselt hakkas töö pihta tegelikult aprillis. Et seal märtsis oli tutvumine ja selline,
et me oleme ikka omajagu aega sellele pühendanud juba
praeguseks oleme omadega jõudnud ka etenduspaik ohu kutsul. Milline see materjal siis esimesel tutvumisel tundus näiteks just
see pearoll siis selles
tükis ja, ja kuidas see on niimoodi kujunenud või muutunud teadvuses? Sellel tekkis esimesena kohe küsimus, et kuidas
siis luua rolli inimesest, kes on päriselt olemas olnud keda veel mõni
nagu me teame, arhiivitöötaja me käisime Eesti rahvaluule arhiivis
näiteks ekskursioonil ja nemad mäletavad veel mõned vanemad, et ajad
teda, et ta oli seal üks suurkuju või selline tõeline teadjamees. Et kuidas luua sellest inimesest tegelast,
keda veel mäletatakse näiteks. Ja temast salvestused on näiteks keskajast alles, et ma ei olegi väga
varrast viidebaumi häält kuulnud. Ja ilmselt kuna inimene muutub ka natuke,
siis see on tegelikult üsna vabad käed selles osas. Aga see on ikkagi tore teada,
et, et tullakse saali vaatama oma tuttava inimese nooruse kehastust. Siis et ta on üsna tore olnud. Proovisaali keskkond on olnud väga soe ja ütleme siis avatud,
et me oleme saanud proovida
väga palju erinevaid nurki ja hästi palju nagu mängides, et me väga
pikalt istunudki laua taga minu meelest. Ja meie lavastaja Adeele Jaago on hästi ägeda käekirjaga tõesti. Ja ma arvan, et päris keeruline on just see kaarel,
nagu sa välja tõid, et, et meil on küll nii-öelda väga konkreetne isik
alusmaterjalina, meil siis laual,
aga samas on seal ikkagi väga palju nii-öelda kunstilist tõlgendust,
et tegemist on ikkagi teatriga,
et ta ei ole nagu üks-ühele dokumentaallavastus ka,
sest näiteks teine peategelane Anna, keda siis mängib Ragne
veensalu, temas on väga palju rohkem fiktsiooni ja kas Richardi Anna
lugu ka päriselt selline välja nägi, selles ma julgen kahelda. Minu teada sellel mainitud ainult paaril korral seal päevikutes,
mille põhjal on siis Mari Tampere selle kokku kirjutanud umbes
et jaa aa saata saata on tulemas ja hästi-hästi lakooniliselt. Et siin on jah palju mari Tammari sellist lisa ja just seda ka,
et kuidas siis tänapäeva inimest nagu puudutada veel rohkem
just see naiseliku või, või naiste saatuse pool tuleb siis läbi,
anna tegelaskuju sinna sinna tüki sisse. Milline see naiste saatuse pool on. Kuna see tükk räägib väga palju eluliste valikute langetamisest,
ajast, armastusest, siis ma arvan,
et kuigi me tahaksime tänapäeval mõelda,
et naiste ja meeste nii-öelda staatus või positsioon
on juba üsnagi võrdne, siis tegelikult tõdeme me seda ju tänapäevani,
et päris nii see kahjuks veel ei ole. Aga just, et kuidas näiteks seal 20.-te lõpus või
kolmekümnendatel, kuidas siis naised nagu päriselt said oma elu
eest nii-öelda otsuseid langetada,
et ma arvan, et see liimida Ragne siis kannab meil seal tükis. Aga ikkagi noor tulevane rahvaluuleuurija,
milline tema selline vaimustus siis
oli läbigi selle mari koostatud nüüd näidendi,
aga siiski, mis inimene ta oli nooruses ja milliseks ta kujunes
võib-olla selleks, kellena teavate talle rahvaluule arhiiviinimesed,
missugused idandid voi need seemned olid temas näha. Minu teada juhtus niimoodi,
et Matthias Johann Eisen oli
teinud ülikoolis tudengitele just noortele tudengitele üleskutse,
et korjake oma kodukandi pärimust oma lähisugulasi,
kas või küsige nende käest, et kuidas elu oli, mida te laulsite kuidas
teil ravisid, näiteks kui laps oli haige või selliseid teadmisi,
mis kui need kirja ei pane või edasi anna,
siis need lihtsalt kaovad ära. Ja tema siis võttis ka selle ette. Ja ma loodan, et see on nüüd päris
info, mis tulek ühesõnaga mehel näidendis sees. Aga et tema võttiski selle kätte, sattus sellest sellisesse
vaimustusse, et ta kogus lõpuks 440 lehekülge oma kodukandi
ümbruse pärimuse ülestähendusi,
siis suulist vanavara nii-öelda. Ja sealt edasi ta tegelikult sellele teele järjest rohkem
vastuski, et astus tegelikult filosoofiateaduskonda. Aga see Mattias Johann Eiseni tõuge oli nii tugev ta
kõigele vaatamata siis sellele kogumisretkede raskusele ja sellele
üha kiireneva aja muutlikkusele. Et kuidas järjest suurema kiirusega see vana kultuur või
see meie pärimuse maailm kahanes kahekümnendatel. See oli päris päris. Ma kujutan ette,
et inimestele, kellele see oli väga oluline, neile oli,
võis olla päris hirmus samamoodi nagu meie unustame praegu,
mis meie vanavanemad on sündinud näiteks minul
oli kolmekümnendad neljakümnendad, eks ole. Nende nooruse mälestused hakkavad ka vaikselt kaduma, et kui seda ei
talletata ja siis neil oli ju veel vähem seda kõike. Ja siis ta läks talle nii väga korda, et ta elu lõpuni oli
väga-väga produktiivne ja viljakas rahvapärimuse uurija ja koguja. Ja 440 nii sinnakanti lehekülge siis oma kodukandist. See oli ta esimene korje, mida ta tegi vabatahtlikult,
nagu sihukse entusiasmi korras. Ja sellest kasvas siis ütleme karjääri lõpuks 15000. Sinnapoole kandis täpselt mitte lihtsalt 15000 vaid 15000 minuteada,
korrastatud täps, arhiveeritud, süstematiseeritud,
katalogiseeritud, materjali lehekülge. See näitab ja Richard Viidalepa ehk
siis Viidebaum ja Viidalepp on nüüd mõlemad nimevormid,
mis tema puhul siis esinevad. See näitab tema süstematiseeritud sellist põhjalikkust. Et meie, see päevik tugineb siis
sellele ajalõigule, mis järgneb täpselt sellele 440-le
kogumisele ja siis tuleb see päeviku kogumine ja siis sealt edasi
siis juba töö Eesti rahvaluule arhiivis. Need arhiivi inimesed rääkisid,
et üks põhilisi katsumusi arhiveerial või ka kogujal on see,
et sa pead oma kogutud materjali kordi ja kordi ümber kirju. Sa pead selle noh, nii
võimalikult täpses sõnastuses kui ka võimalikult täpselt nagu
määratletud siis kuidas öelda nende koha viidastama peatsele arhiivi
jaoks ja selle süstematiseerime,
nii et sinu märkuste põhjal saab ka järgmine inimene selle asjaga tööd
teha, sest need kogumispäevikud väga tihti olid ju sellised Need on
kiiruga tehtud märkmed, mille ta siis ise ümber
kirjutasid ja nagu sa jõuadki käia,
ütleme, teatud arv kogumisreise ja siis põhimõtteliselt
ülejäänud elusa tegeled selle kogutud materjali korrastamise kuidagi
oma paika ka seadmisega. Kas ma räägin õiget juttu? Ma muidugi mul lihtsalt tuli praegu silme ette see moment, kui me
käisime Eesti rahvaluule arhiivis ja meile toodi lauale see Richard
Viidalepa originaalpäevik sellest retkest. Ja kui mina siis näitlejana leidsin
sealt näiteks enda tegelaskuju Leenu Randolph,
kes on reaalselt ka minu kodukandis Raplamaal
elanud ja kui lahe oli avastada,
et seda vana keelt ja seda vanatunnetust ja noh,
aimata, milline see Leenu viska inimesena näiteks
olla, et tegelikult nendest vanadest mälestustest lugudest
tuleb nagu see on nagu ajakaev ajakaevu sukeldumine,
et sealt tuleb nii palju väga vägevat informatsiooni,
eriti ma arvan, et tänapäeva noortele,
kui ma nii võin meie kohta veel öelda see aegade nii-öelda see tuul,
milles me elame, tegelikult see möödumine, see kiiruselinnastumine,
see unustamine tegelikult nii meeletu, et kui selle
tüki kontekstis ma olen seda
nagunii mõnes mõttes valusalt tunnetanud, aga samas me näeme,
et neid allikaid on, mille kaudu seda ühendust saab luua. Ja Richard allikana, siis on tema kolleegide sõnutsi vähemalt nii,
nagu see mulle meelde jäi,
arhiivist, et räägiti,
et temale oldi niivõrd tänuväärset selle eest,
et ta väga järjepidevalt just enda kogutud materjali süstematiseerida. Et see on väga, väga oluline, et see inimene teeks selle töö
lõpuni ja ta oli selles niivõrd järjepidev,
et ta oli just selle kandi pealt viljakas. Seal tekib tüdimus arhivaaridele, eks ole,
kellel on meeldivad süsteemid enamasti sellised
asjade ilusti riiulile sättimised ja konserveerimise,
aga tema oli veel eriti järjepidev selles
asjas, et ta oli selles mõttes tänuväärne mees. Milliseid teadmisi siis näiteks Maili, sina said oma kodukandi kohta,
sa oled ju minu teada Rapla kandist pärit, nii, eks ole,
et see on just seal samasse ohu kotsu küünia kogu see kant,
kus siis Viidalepp omal ajal tegutses,
et no mis olid mõned huvitavamad detailid või
sellised pärimuskillukesed. Ja mul on olnud selles mõttes õnne kasvada väga ägedas suguvõsas, et
nii ema kui isa poolt on mul neid jutuvestjaid ja rääkijaid
olnud õnn kogeda ka oma nii-öelda kõrvaga. Et minu jaoks on see Rapla kandi
maastik nagu nii hästi elus, aga hästi äge
oli tajuda näiteks minu kooli Vesiroosikooli kõrval on üks suur
kivi mille kohta me siis ka tükis räägime,
lugu, et selle kohta on tegelikult rahvasuus mitmeid lugusid,
aga mari Tammar on siis meil valinud ühe
sellise kuradi sõrmejälgede motiivi. See, kuidas me ehitame
tegelikult võib-olla ka vaataja jaoks seda Raplamaalt. Et kuidas Viidalepp saabus Rapla
raudteejaama, et milline see raudteejaam siis tollal võis olla. Kuidas ta hakkas alevi ja raudteejaama vahet kõndima või tegelikult
jalgratast, aga veel. Otsis võõrastemaja ja tegelikult võõrastemaja
või ööbimiskoha puudumine on tänase päevani päris suur probleem. Raplas. Ka viidalepp otsis ja otsis endale öö kohta. Et selline nagu aegade kihtide tunne, et mõnes mõttes me ju noh,
ma ei tea, hooned või puud või kivid või kõik
see struktuur meie ümber, mis on püsivam kui inimene. Et needsamad puud on olnud sealsamas,
kus viideleb, kõnnib, onju, ja nüüd kõnnime meie,
sellist paralleelsust on hästi äge olla,
tunda, aga muidugi seesama Leenu
näiteks seal tükis ütleb siis erinevaid ravitsemis sõnu ja, ja ta
sellise laheda pärimuskandjana, ma arvan,
pakub Richardile päris sellist mõnusat objekti, nagu Richard nimetab. Mida ka dialoogi see? Jah, ja tore ongi, kuidas nad kirjeldavad inimesi kui
uurimisobjektid, et ma leidsin ühe huvitava
objekti kellest oli palju
kirjapanemisväärset toredaid asju
või näiteks seda saad teada, kui mitu kivimaja oli Raplas tol
ajal oli mingi naeruväärselt väike arv. Võrreldes sellega, mis justkui vaadata nüüd vanu fotosid,
näiteks Raplast tollest ajast,
siis nii-öelda pangahoone on üks selline väga uudne seal väga
ilus uhke kiriku kõrvale,
et et ma arvan, et need selle aja inimeste jaoks olid väga
sellised just suured muutused ja väga nagu siuksed edasipüüdlikud. Et nende uute kivimajade ümber oli ikkagi ju
täitsa agul veel võiks nii-öelda või seesama võõrastemaja, kus Richard
ka läbi käib, tegelikult oli väga nukker koht piltide järgi. Vanadekodu jah, vabandust jah, vanadekodu. Et see vanadekodu oli jah,
selline üsna kehvas seisus inimesed olid seal, aga jah,
ma võib-olla sellele inimesele, kes nüüd tahaks seda tükki tulla
vaatama, siis me ikkagi pakume seda suvelavastuse rõõmu ka. Me olime, oleme valinud küll sellise väga sügavuti sukelduma
teema aga me proovimegi seda teemat teha tänapäeva inimese
jaoks nagu kättesaadavaks või tajutavaks või tunnetatavaks. Meil on seal huumorit erinevad siis pärimuse kandjate näol ja
mina ja Yo Reinoks siis saame väga erinevaid karakterrolle teha,
meil näitlejaskond on küll pisike neli näitlejad mängivad ära 18
rolli, millest siis Kaarel siin peaosas kannab ühte
Ragne kahte ja ülejäänud on minu ja Ivo vahel ära jaotatud. Et ümber selle küüni silkamist on päris palju erinevaid,
põlesid rätikuid, saame siin ette siduda ja aga jah, et
ma täitsa julgustan nagu vaatama just sellise mõnusa avaratundega. Ja kui pika ajaperioodi teie lavastus siis käsitleb aastasse 28,
läheme 1928 ja kui pikk see periood siis selles tükis on? On tegelikult kolm kuud,
ainult et ta läks juuni alguses koguma ja siis kolm kuud
hiljem pärast kogumise lõppu selle tegevus lõpeb,
et annab oma materjalid üle rahvaluule arhiivile
oskalooritsale ja siis ta võetakse ühtlasi sinna tööle. Et ta oli vist minu arust rahvaluule arhiivi üks esimesi
töötajaid üks esimestest. Jah, jah, kes võeti juurde. Et sellega see lõpeb. Tegelikult see noorte meeste ja vist ka mõne naise selline seltskond,
kes seda rahvaluule arhiivi siis hakkas nendel aastatel eest vedama,
et see oli väga selline vaimustunud ja väga entusiastlik kamp. Et sellest meil siis ka seal arhivis räägiti. Kuidas ohukutsu, küün selle tüki jaoks sobib? Imeliselt mul on nii hea meel, et me oleme
saanud juba nüüd paar nädalat olla seal suvist põldude vahel
koos koerte ja hobuste ja tuule ja lilledega,
et see mõjub väga-väga usutavalt ja see koht on hästi sooja
pererahvaga meeletult toredad inimesed. Jah, meie pool elamust on tulnud, ma arvan, meie vastuvõtjatest. Ja seda kindlasti jagatakse
ka külalistega kindlasti kindlasti, sest see koht
Nad teevad oma tööd väga suure
armastusega ja see on tõesti tõesti tänuväärne. Nad on igapäevaselt tegevad nii-öelda
pulmakohana ja avatud on siis seal kohapeal ka kohvik ja
tegelikult külalised saavad endale ka õhtusööki lausa seal
tellida koos selle etendusega,
et saab sellise väga ägeda elamuse. Kui me räägime nüüd natukene ka veel vabavankri tegemistest,
te olete tegelikult juba 10 aastat, kuidas siis öelda veerenud. Et kas olete saanud teha ja teostada seda,
mida algusest peale plaanisite. Eneselegi ootamatult on see 10 kuidagi täis saanud, jah,
no me olime päris noored, kui me alustasime ja kui teadlik nüüd see,
see algusaastate planeerimine, sest nüüd
oli pigem me oleme järginud alati seda südame kutset
ja seda mingisugust Vaimu kandmist nii-öelda. Et see on üks mõnus suur seltskond
sõpru, kes on professioonilt siis kas näitlejad või pärimusmuusikud,
eks tahtsid midagi koos teha, kes tahtsid seda
pärimust just tänapäevasesse konteksti kuidagi tuua. Et me alustasime üsna troopiliste retkedega,
kus me siis mitmel hobuvankril veerisime mööda Eestit, see on nagu
kustumatu kustumatu mälestustes
ja need esimesed tükid siis tuginesid valdavalt muinasjuttudele olid
sellised maagilised, aga üha edasi minnes, siis
me oleme leidnud sellele pärimusele erinevaid tõlgendusviise ja vorme. Et ma arvan, et me oleme päris omanäoliselt ja tabavalt nüüd seda
pärimust suutnud nii-öelda inimesteni tuua. Et see 10 aastat on olnud ja väga,
väga selliseid ilusaid erinevaid lavastusi täis. Kuidas selle pärimuse uurimisega praegu on just nimelt noorte
seas et kipume siin unustama hoopis kuidagi ettepoole,
võib-olla tuleviku suunas ainult vaatama ja semis õla
taha ja selja taha jääb see kuidagi
nagu ei ole võib-olla nii tähtis või kas on see oht,
et noori see teema üldse ei huvita? Praegusel ajal? Ma arvan, et ma ei ole ainuisikuliselt võimeline sellele vastama,
aga ma näen mingisugust tendentsi, et tänapäeva noored
võib-olla keskenduvad nagu vähem või lähevad süvitsi vähem. Et kui kohe üsna kiiresti sellist midagi kätte ei saa,
siis liigutakse edasi ja võib-olla vahetatakse ka suundusid,
aga kindlasti leidub ka neid,
kes suudavad uurida ja, ja kanda seda,
seda tööd ja seda vilja nii-öelda edasi,
et võib-olla siin on noh,
lahe vaadata ka seda liikumist, mis on pärimusmuusikas toimunud,
et tegelikult see folgis gene on täiesti nagu massideni jõudnud. Ja sellega on väga teadlikult tehtud tööd. Aga võib-olla just selline suuline pärand, selline rahvakombed,
rahvapärimus, see, mis ei liigu nii-öelda ainult pereliini pidi
või mis on nagu rohkem. Ma ei tea, kogukondlik või-Eestilise uurimisvõtmestikus just nagu noh,
et, et me tajuks neid nüansse või eripärasid,
et, et see on võib-olla praegu natukene,
vajaks rohkem tähelepanu,
vajaks seda, et noortesse tekiks ma ei tea, säde või kirg tagasi. Eks me selle nimel ka natuke seda, seda labast
Sest loome ja mina olen sihuke pigem linnapoiss, eks ole,
et linnaga seda sellist nagu identiteeti nagu kohaidentiteeti minul ei
ole nagu tekkinud, ma nagu saan öelda, et ma olen noh,
Tallinnast, aga sellega ei kaasnenud mingisugust. Noh, mul ei ole juured siin või midagi sellist, et ma olengi nagu
mingisugune vahepeal tunnen nagu juurtetu linnainimene,
et ma käingi ja funktsioneerin,
ma ajan oma asja siin elus ja siin linnas ja nii edasi,
aga aga mind ei seo tegelikult selle kohaga väga midagi, et kui
ma koliks teise linna, mul ei oleks sellest kahju, et näiteks kui
ma lahkun maadelt, mis on minu suguvõsa käes olnud, meil on muidugi
nii ka läinud, et meie suguvõsa käes enam ei ole päris neid maid,
kus nad olid põlvkondi. Et siis selles mõttes juba see juurte teema on minule ka nagu
üsna tegelikult aeg-ajalt ma ikka mõtlen selle peale,
et, et mul ei ole oma kohta mõnes mõttes
maailmas ja ma selle tõttu ka võib-olla olen otsinud
seda teinud tutvust pärimusmuusika ja
tantsuga ja selle kultuuriga üldisemalt. Ja üldiselt näiteks see, mida
teeb Anu raud Lõuna-Eestis on tundunud mulle alati väga, väga huvitav,
ma ei ole tema sinna tallu jõudnud näiteks veel, aga, aga see
pärimus kui mõnes mõttes ellujäämisõpetus see, kuidas sa selles meie
nagu Meie maal, kuidas on inimesed nagu elanud just nimelt,
et ka tööde mõttes või see, kuidas sa selle keskkonnaga enda ümber
läbi saad, näiteks mis teadmises sul peavad olema,
et sa päriselt saaksid maal elada näiteks selliseid asju ma olen
ise järjest enam hakanud enda ümber looma
ja kui ma vaatan ringi, siis pärimustantsuklubid ja minu arust ka
rahvapillid võistumängimised ja mingid need asjad on ka järjest rohkem
hoogu kogumas Eestis või et need on võrreldes aastate taguse
ajaga, seal on palju rohkem inimesi. Me võime siin rahastusest rääkida,
eks ole, see on seal niikuinii alati võiks rohkem olla,
aga see huvi iseenesest on, mulle tundub ka ühtlasi suurem ja
nagu see lõhe jällegi nende teadmiste vahel on ka, jällegi suureneb. Samas ma tahaks kuidagi julgustada ka linnainimesi
ennast mitte selle pärimusnurga alt nagu maha materdama, vaidlema,
tegelikult hästi oluline on aduda seda pärandit, mis on
ka Lasnamäel ja Mustamäel, et tegelikult see pärand elab
meis igas ühes ja, ja me ei teadvusta seda nii teadlikult, iga päev,
aga kas või see, kuidas me, ma ei tea, praeme hommikul muna
või teeme mingisuguseid rituaale, meil on kõigil omad kombed. Et see on nüüd see nurk, kus
ma lähen selle suulise pärandi poole pealt nagunii-öelda natuke leili,
et et tegelikult me eristame hästi tihti seda vana ja traditsioonilist
ja meil on justkui seal mingisugune lõhe vahel tänapäevaga
ja mõnes mõttes see tükk viib meid ka sellesse vanasse aega. Aga pärand elab meis igas
ühes, lihtsalt tasub natukene nii-öelda sisse suumida ja vaadata,
et mida ma oluliseks pean. Ma ei tea, kuidas mu sünnipäevi tähistan,
kuidas me jõule või mis iganes tähtpäevi oluliseks pean või
mis objektid on meie ümber, mis kivid,
puud, mis maja, mis lugusid me nende kohta teame, et tegelikult
see maastiku palju rikkam ja nagu meis kõigis, on see elus. Aitäh teile ja millal siis saab nüüd vaadata teatritüki Richadjanna. 28. juunil on esietendus, aga see on nüüdseks juba
väljas, aga 29.-ks juuniks on veel kohti ja sealt edasi on
siis kuus etendust veel juulis ja
augustis, et me oleme suve peale niimoodi mõnusalt laiali laotanud,
selle võimaluse tulla meid vaatama. Ma arvan, et igalühel siis ehk sobituvad puhkuse ja
kõikide muude plaanidega need teatrikülastusega ilusti sinna hulka.
