24. juuni on tähtis päev
nii Eesti muusikaelu kui ka saksa muusikaelu jaoks,
sest Veriinis Mecklemburgi riigiteatris esietendub Helena
Tulve ooper hundid Wolfe ja mul on väga hea meel,
et meil on telefoniühendus Helena Tulvega. Tere. Kuidas see ooper sündis, kuidas tekkis kontakt Mecklemburgi ooperiga? Ega see ei olegi kõik nii selge mulle endale ka,
et siin Mecklenburg-Ki riigiteatris vahetusid osad inimesed,
kes siis seda asja juhivad. Ja Neil tuli selline idee,
et esiteks nad korraldavad siin sellist suurt festivali, mille nimi on
sloss sess pile siis lossi pidustused, selline kuu
aega kestev suur festival erinevate kontsertide ja etenduste ka ja
siis kas selle raames siis esietendub vürtse ja see idee siis oli neil
ka juba õhus soov teha siis sellist etendust. Ja lavastaja Niina Köstoff, tema spetsialiteet ongi nagu
dokumentaalteater ja tema idee oli
siis kanda see dokumentaal lähenemise vorm nagu üleooperisse,
kuna ta on oopereid lavastanud siis ühendada nagu need erinevad
kogemused ja, ja võta siin kohapeal üsna selline kuum
teema huntide teema nagunii-öelda läbimängimisele ja arutlusele. Ja selleks, et seda teha, vaid seda teksti kokku panna. Ta tegi väga palju intervjuusid erinevate alade inimestega kellel
kõigil on mingisugune suhe või seisukoht seoses
huntidega, aga milles siis on see probleem siin? Nimelt Saksamaa on juba aastasadu võib-olla mitte täielikult,
aga teatud osades olnud nii-öelda hundivaba. Siin on isegi ausambaid kohtades,
kus 100 aastat tagasi tegelikult nüüd juba 200 aastat tagasi lasti
viimane hunt mingis piirkonnas, nii et inimese nii-öelda jutumärkides
ürgvaenlane on hävitatud. Ja nüüd on tekkinud siin selline uus situatsioon, tegemist on endise
Ida-Saksamaa-alaga, kus on ka sellised mahajäetud
sõjaväeterritooriumid,
militaarkalad ja, ja siis kuidagi Poolast ja läbi nende militaaralade,
mis nii-öelda looduse poolt võetakse üle,
siis on tulnud ka hundid siiapoole lähemale jälle
ja hetkel meil on juba kas 15 või 16 hundikarja. Ja samas on tegemist sellise väga agraarse piirkonnaga,
kus kasvatatakse ka lambaid ja loomi ja selline väga
põllunduslik piirkond ja, ja seetõttu on see selline ja metsa on nagu
vähe. Et siis tekibki nagu selline nagu konfliktolukord,
et kuidas siis lambaid kasvatada, kuidas neid kaid Ta ja siis samal
ajal looduskaitsjad, hundi eest seisjad,
teadlased, nendel on jälle nagu teine nägemus sellest küsimusest,
et kui oluline liig tegelikult looduse jaoks on
hunt kes hoiab teatud tasakaalu siis sellises looduslikus toiduahelas. Et see on selline aktuaalne teema siin ja seetõttu ta küsitles siis
väga erinevaid inimesi ja pani siis kokku selle teksti, selle libreto. Aga kuidas ta minuni jõudis,
see on natukene mul isegi nagu veel ministeerium,
ta otsis midagi ja siis kuidagi komistas minu otsa. Võib-olla kuulis raadiost midagi ja, ja siis talle tundus,
et, et see võiks sobida ja siis võttis minuga ühendust. Kuidas sa heliloojana sellele huntide,
huntide ja lammaste huntide ja selle keskkonnateemale lähenesid? Nojah ju tegelikult on, teema on hundid,
aga nagu ütleb üks üks tegelastest,
et, et huntidest ma ei ole nii palju rohkem teada
saanud kui inimestest ikka. Nii et see tegelikult räägib ka inimestest,
nende seisukohtadest, nende tunnetest. Ja, ja see hunt on ka selline väga tugev arhetüüp, selline arhailine,
tegeleme ka meie sellises kujutlusilmas ja unemaailmas ja mis
tekitab ka muinasjutud ja siis tal on mingisugune
oma energia, ta kehastab mingit tüüpi sellist jõudu kas
siis head või, või siis mitte head. Et see sõltub sellest muinasjutus, sellest lähenemisest,
seal sageli on ikkagi tegemist sellise kurja hundiga. Nii et mina lähtusin seal kirjutamisel ikkagi sellest tekstist. Tegelikult see tekstiga töö oli üsna pikk, ma käisin ka korra ise siin
kohapeal ühel kohtumisel talunikuga, kus siis ta ka tegi
intervjuu või küsitles teda ja rääkis temaga. Et ma nagu tasapisi lähenesin sellele, aga siis
ikkagi ma hakkasin lihtsalt ühest otsast seda kerima, selles mõttes,
et et siin on teksti päris palju ja päris palju sellist
erinevaid pingeid ja,
ja sellist energiat kruvitakse üles erinevate seisukohtade läbi,
nii et, et see on ikkagi nagu ooper, seal, selles on sellist
draamat, sellist pinget ja vastuolusid. Ta on väga dünaamiline või dünaamilisust võimaldav. Libreto. Ooperi esimene pool on nagu selline realistlik ja teine
pool on siis pigem nagu selline unenäoline või sellise alateadvuse
sfääri alateadvust kaasav või teadvustamist kaasav. Selline protsess. Selle ooperilavastaja ja Librietist Niina Külsdorf ei olnud ainus, kes
seda dokumentaalset materjali kogus. Ka sa ise käisid metsikus looduses hunte vaatlemas. Mis see täpselt tähendas? Tõepoolest, Eestis on võimalik hundi giidiga minna loodusgiidiga,
minna metsa või siis võsasse, sest et hundi näol meil niuke
tegemist võsa, Villemiga ja kes rohkem armastab joosta
sellises soises osas ja siis väikese grupiga tõepoolest,
et siis kui lumi oli veel maas eelmisel talvel,
siis õnnestus minna metsa ja läätsedega,
siis lihtsalt neid hundi jälgi pidi liikuda, vaadata,
kus nad liiguvad, kuidas nad jooksevad, mitmekesi nad on olnud ja mis
on väga palju teada selle käigus. Ja näha ka kohti, kus nad on maganud,
karvadki, nii et ühesõnaga selline väike selline ja
kuulata huntide ulgumist, et see oli omaette nagu elamus
ja lihtsalt nagu kuidagi häälestus sellele tegevusele, et
lihtsalt näha neid kohti ja seda, seda keskkonda,
kus hundid armastavad tegelikult olla
ja neid hunt endid me loomulikult ei näinud, et ega
hunt kardab inimest ja väga sageli teda näha ei saa. Hunt kardab inimest ja inimene kardab hunti. Kas helilooja kardab ka ooperilauljaid
ja ooperilauljaid nüüdisheliloojat või kuidas need
proovid teil seal Mecklenburg iriigi teatris praegu lähevad? Selge see, et minu jaoks on olnud selline huvitav kogemus,
see on esimene selline päris nii-öelda ooperiteatriga
koostöös või ooperiteatri koosseisule loodud
ooper minu kogemuses ja see on ikkagi natuke teistmoodi,
aga mis on mulle väga meeldiv üllatus on, et lauljat, kelle partiid ei
ole väga lihtsad, on väga-väga hästi ette valmistunud ja
nagu ei ole mingit tõrget selle nii-öelda uue koha pealt. Et mind hämmastab, eks ma
kirjutamise ajal ikkagi natuke muret tundsin,
et kuidas pähe õpitakse ja ära lauldakse, aga tundub,
et vähemalt sellel näitel, et minu hirmud olid võib-olla asjatud,
et võib olla mingis teises aspektis,
on, on rohkem seal töötuorkestrile või kooril, aga solistid on väga
võimsad ja väga karakteersed ja kuna tegemist on väga-väga dünaamilise
lavastusega tõesti jooksevad, hüppavad,
kargavad, roomavad ja lendavad ja laulavad samal ajal siis on
üsna hämmastav ja, ja väga meeldiv kogemus. Sest see on nagu elus. Sest et ooperi isenesest džanrina on suhteliselt noh,
seal on selline võõritus,
efekt on nagu selles žanris sisse kirjutatud,
et see ei ole nagu päriselu kaugel sellest oma olemuselt juba
see, kuidas lauldakse ja see ülesehitus ja orkester ja ooperimaja,
et seal on nagu hästi tugev võõritus,
aga aga siin selle lavastuse läbi see kuidagi toob nagu kuulajale
seal selle muusika nagu lähemale ja haarab neid nagu rohkem kaasa
ei jää nagu eemalt kõrvaltvaatajaks või kuulajaks. Väga põnev on ka see kunstniku lahendus. Vastab tõele, et parterist
on toolid üleüldse ära viidud ja publik istub ainult rõdudel. Tegelikult publik istub muidugi ka partneris,
aga kogu partner on mon muudetud selliseks
roheliseks aasaks ja seal on mõned pingid ja mõned padjad. Aga tõepoolest kogu see parteri ja siis ka
siis lavasügavuse ruum ooperi lõpuks on nagu saavad
ühendatud alguses tõesti esimeses pooles
tegevus toimubki väga palju parteris ja, ja lava esimeses
osas ja on ehitatud selline sild üle orkestri, siis augu näitlejad ja
lauljad nad saaksid liikuda ja nad tõesti väga palju liiguvad,
koorid laulavad ka rõdudelt, nii et see,
nagu terve see hoonemise
saal tervikuna on nagu kuidagi täidetud sellest. Ja see oli ka tegelikult lavastaja idee, et see kuulajad
saavad ooperi teises pooles liikuda tegelikult lavale ja nendel on
seal siis jälle uued kohad, Nad võivad, leidke endale uued kohad
ja vaadata siis seda toimuvat kuulata natuke teisest perspektiivist. Väga põnev, ma küsin veel lõpetuseks seda tulles tagasi
selle temaatika juurde. Et kas sina heliloojana leiad,
et on oluline ka oma teoses välja pakkuda sellisele probleem
küsimusele mingisugune lahendus või mitte? Selle teose kirjutamise käigus ma arvan, et enda jaoks ma
avastasin või noh, nii-öelda teadvustasin, et võib-olla ei
avastanud ka teadvustasin nii mõndagi ka nende karakterite
juures ja samamoodi selles probleemistikus. Eesti olukord on mingis mõttes erinev, et meil on hundid kogu
aeg olemas olnud, meil on neid
küll jahitud, aga neid ei ole nii-öelda lõplikult hävitatud,
on nii et meil on see kooselu kuidagi no meil on
selle jaoks võib-olla ka ruumi ja võib-olla meil on säilinud ka
mingisugune vanade aegade selline sisemine
respekt looduse ja, ja ka huntide suhtes. Et ma arvan, et eks igaüks mõtleb
nagu sellist kindlat vastust loomulikult sellele probleemile ei ole,
aga ta tõesti võib-olla juhib sellele mõttele,
et kuidas, nagu elada koos, nii
et oleks ruumi ka sellist nii-öelda lugupidavat suhtumist noh,
nii-öelda ka inimestel looduse
ja jaga huntide suhtes või nende loomade suhtes, kes metsas elavad,
tegelikult on ka nagu
loomulik mitte ainult võtta, vaid ka midagi anda. Aga mida, mida me anda saame, see on nagu igaühe nagu oma
selline valik või mõttekoht, eks ole,
et mida me saame anda selles olukorras. Aga et see, et hundid söönud ja lambad
terved noh, seal on mingisugune selline väga tundlik
tasakaal ja lihtsalt minu jaoks on see lahendus või
see selline võti seisneb selles,
et mida me saame vastu anda või mida me
Et mitte ainult võtta nagu looduselt et see oli
see, mis minu jaoks nagu sellest, nagu läbi kumas,
aga ka mingeid nagu selliseid väga praktilisi lahendusi
loomulikult ei tule ja nendele teose ütleme ühelt poolt on nagu seotud
selle laiema küsimusega, teiselt poolt,
et ta nagu valgustab välja ka seda uut hundi
arhetüüpi ja neid omadusi, mida me võiksime võib-olla
endas rohkem avastada ja usaldada nagu julgus
ja otsekohesus ja võib-olla veel mõningad omadused, mida me seostame
selle sisemise, sellise energiaga hundienergiaga. Helena Tulve, suur aitäh selle intervjuu eest. Soovin head loomingulist atmosfääri Mecklemburgi
riigiteatrisse, kus esietendub 24. juunil ooper hundid. Aitäh ja palju edu.
