Sõidan manilaiule, et vaadata, kuidas läheb jutt selg,  kärnkonnade ehk kõrede paljunemine. Varahommiku kohe konnatee juurde. Mis sul kaasas siin on, võtan endale ka äkki midagi,  saan siin aidata. Ma igaks juhuks võtsin kaasa väiksema kahva  ja siis ühe karbi, et võib-olla kui saab kullaseid täpsemalt,  siis vaadates el. Et ega siin need kuumad kuumad ilmad ei ole väga soosinud  seda kõrekasvandust. See on päris kokku kuivanud, ehk siis, kui ma jõudsin juba rõõmustada,  et me näeme kohe tohutult palju kõre kulleseid  siis mis nüüd saab? No nüüd tuleb vaadata, kas siin kedagi on,  ma arvan, et ikkagi ikkagi on. See pisikene nüüd see must. Ja see ongi väike re jah, ja no ta praegu seda suurust vaadata,  et tal ei ole isegi veel arenenud ei tagajalgu  ega midagi, nii et siin läheb ikka mitu nädalat veel. Nii et ma ei tea, väga kahtlane, et kas see,  kas see lomp nagu seda üldse vastu vastu peab  ja siin on siis teine veel, et nad on ikkagi. Üsna üsna tillukesed alles, et kuna on nii kuiv olnud,  siis ma natukene nagu kartsin seda ma aimasin seda ette ja,  ja, ja selles ette etteaimamise käigus siis sai siit  tegelikult eelmise nädala lõpus ära viidud 300 sellist  väikest kõre kullest penijõe, ohustatud liikide kasvatuskeskusesse. Siin saavad nad kenasti süüa. Nad on hoitud ja kaitstud ja kui kullesed tulevad veest  välja ja neist saavad pisikesed konnad, siis viiakse nad  ühel heal päeval tagasi sinna loodusesse,  kust nad toodi. Juttselg kärnkonna järglaste üleskasvatamine on üks osa  looduskaitselisest tööst, millega kõresid aidatakse. Kõre on liik, kes on kohastunud suurtele avatud elupaikadele,  kus on kümneid sadu, võib-olla isegi selliseid väikseid  lompe ja siis osalompe kuivab, need need kudunöörid  või kullased hukkuvad samal ajal teised jälle jälle püsivad  ja saavad, jõuavad arengu läbi teha. See liik on kohastunud niisuguste elu tingimustega,  ainult et ta ei ole kohastunud sellega, et,  et see elupaik on kokku kuivanud. Nii, nii pisikeseks. Kõre ehk juttselg kärnkonn oli kunagi täiesti tavaline  Lääne-Eesti ranniku ja saarte asukas. Mingil müstilisel põhjusel hakkas nende arvukus 1900  kaheksakümnendatel langema ja osadest elupaikadest kadusid  nad sootuks. 1990.-te aastate lõpuks oli kõrede populatsioon juba  drastiliselt hääbunud kuid teadlastel polnud endiselt aimu,  mis on selle põhjus. Sellise suurema pildi asjast me saime ikkagi alles kuskil  kahe tuhandenenddate aastate alguses, kui õnnestus saada  vanad Nõukogude sõjaväe ortofotoplaanid,  siis oli nagu pilt väga selge, et mis on olnud nendel  rannikualadel seal kuskil viiekümnendatel,  kuuekümnendatel aastatel, et suured rannikualad olid karjatatavad,  eks põhimõtteliselt Pärnus tiklani oli üks,  üks suur avatud ranna karjamaa heinamaa mis  siis 2000.-teks aastateks oli muutunud põhimõtteliselt  enamuses suureks roomassiiviks. Ega ma alguses ei teadnudki, mida teha, sellepärast et  Eestis tegelikult kahepaiksete elupaikade taastamise kogemus  absoluutselt puudus sellel ajal. Ja siis me pöördusime Taani kolleegide poole. Esimene nõuanne, mis meile anti, oli see,  et et tuleb korda teha liigi sigimispaigad ja,  ja see tõi sellise esialgse edu mitmel pool selline  langustrend peatus aga päris tõusutrendiks  ka ei pöördunud ja siis tuligi lihtsalt ajalooliste kaartide ja,  ja tänapäevaste kaart ja, ja nii-öelda selle elupaika  lõikate võrdluses välja. Et kõrel on vaja suuri avatud elupaiku, kus on  ka lahtist lahtise liivakalasid, kus on neid palju  madalaveelisi lompe. Ja, ja kui me nüüd selle teadmise pealt,  siis umbes aastal 2010 hakkasime siis elupaiku taastama,  nii et mitte ainult ei keskendunud sigimisveekogudele vaid  hakkasime siis Noh, leidma võimalusi rannaalade uuesti karjatamiseks See ongi nüüd see koht, kus sa tahtsid näidata,  et oluline erinevus, miks kõrele üks pool sobib  ja teine mitte. Jah, just nimelt, et siin siin tuleb nagu väga hästi välja,  et siinpool karjaaeda on nüüd siis loomade poolt karjatatud niiduala,  mis on niisugune kohati madalmurune, siis natuke kõrgemaid. Tukkasid. Selline mõnus pügatud ala, nagu oleks mul niitega käidud  ja kõrele just siis meeldib selline selline asi liikumiseks. Liikumiseks ja toitumiseks sellepärast et tal on siit hea  hea neid toiduobjekte märgata ja, ja leida ja,  ja niisugustel niitudel noh, on ka rohkem,  siin on siin on soojem, siin on palju taimi  ja see putuka fauna on siin päris suur, mis,  mis kõrele toitumiseks sobib. Ühe emase kõre kudunööris on umbes 3000 muna. Nendest kooruvadki papikesed konnakullesed täiskasvanu ikka  jõuab nendest 3000-st munast ainult üks protsent  ehk 30 konna. Üldjoones kõre on tegelikult väga pikaealine liik et on  teada loodusest, Inglismaalt üks emasloom,  kes oli 37 aastane. Nii et kellel õnnestub elada, need elavad pika elu. Selles lombikeses peidus olevad kõrekullesed on taimtoidulised. Nad söövad pisikesi vetikaid taimevartelt  ja lehtedelt. Samas on nad ise toiduks röövloomadele. Näiteks söövad neid hea meelega veelinnud  ja veest toitu otsivad linnud. Pisikesed kullesed on võimalike agressorite vastu üsna  abitus seisus sest neil pole kuigi tõhus kaitsetaktika. Kaitsemehhanism ongi see, et et varjuda,  siis kas taimestiku vahele, kui taimestiku on vähe,  siis? Harjuvad kullesed ka põhjamutta, nii et nagu peidab,  peidavad ennast ära ja, ja tihtipeale niimoodi on liikumatu  seal tumeda põhja taustal. Aga, aga iseenesest, eks nende roll ongi see,  et, et neid Noh, peaks lihtsalt olema nii palju, et neid jätkub teistele  söögiks ja samal ajal jääb järele ka kus on täiskasvanud kõred,  mida nad praegu teevad. No täiskasvanud kõred on tegelikult, eks nende veekogudega  seotud ainult sigimis ajal. Ja ülejäänud aja nad siis praegu päevasel ajal on nad peidus  tihtipeale noh, nad võivad olla näiteks sealsamas mereäärsetes,  nendes liivavallides Ja au, nad kaevuvad ja maa alla ja teine variant on,  kuna meil siinsamas on see talumajapidamine kohe kõrval,  et siis lähevad lihtsalt lauda alla või on alla  või kuskile vahest lihtsalt lauajupi alla,  et kus on niiske ja kus nad siis oma selle päevase aja on  peidus ja, ja videvikus siis tulevad välja,  hakkavad toituma. Kuidas on kõre kaitsetööd praeguse seisuga õnnestunud,  kas me saame rääkida edust? No mina julgen öelda. Me saame rääkida edust just nendes elupaikades,  kus meil on õnnestunud siis praeguseks ajaks taastada  elupaiga kompleks tervikuna 15-st olemasolevast asurkonnast  kindlalt praegu kuus, seitse sellist, kus niisugust  inimesepoolset abi enam vaja ei ole, et,  et võib olla selle selle aasta tulemusi kokkuvõttes on neid  juba võib-olla üheksa, nii et kui, kui liigil on piisavalt  talle sobivat elupaika, siis tegelikult tal läheb hästi.
