Oi kui valge siin on, ma ei saa kuidagi silmi lahti teha. No mina saan natuke. Aga tead. Rauno oli mu meile päris palju nendest nahkhiirtest tead õpetanud. Mis nahkhiire sa oled? Kus sa teadsid? Siin on päris hea sitikad, siin on. Mis sitikad, mina ei taha sitikaid, mina saan teha. Ma sen pigem sitikad, sitikad on suured. Krõmpsuvad. Mulle meeldib. Aga kuule Aga kuule, kas sa tead, kes on Eesti suurim nahkhiir? Ei, suur videolane. Mina olengi. Ja sööki värke on jah, kirikule. Nii esimene kiri. Öelge hästi, kiiresti järjest suurvidevlane,  siis vaadake ringi, kusagil luurab teid rebane. Ütleme siis kähku. Suur minevlane, suur videolane, suur videolane,  suur videolane, suur videolane, suur videolane,  videolane. Suur videolane, suur videolane. Oi, seal ongi rebane. Rebane. Jälle rebane Johanna hoopis mis enda onni saame. Soome ikka, see on meie. Johanna, meil on su abi vaja. Meil on siin mingi kiri vist Raunolt ja Oliver. Või me ütleme emale ära, et sa käid öösiti väljas  ja siis ei saa enam minu ja Ragne ja Oliver  ja Heiki ka metsatool, ma ei tahagi teiega metsas käia. Miks pärast mõtet? Ja mina võin teha sinu koristustööd ära ja koolitööd võin  mina ära teha ja me võime veel pääsukapi korda. See on ju nii lihtne. See on anagramm. Kuidas te ei tea? Oli kirjas selline lause Sule on päriselt Rene 1200 pääsküla rabas. Ja krae. Toredad teadlased, kelkatseid meid mingisse linnametsa. Kui raske on olla rebane? Tõesti on raske, viige õige rebane kõrgustesse. Raske. Rebane võiks olla sinu oma, ma arvan. Keskmine hääle. Ja aga kui raske ta siis peaks olema? Korvpall on liiga kerge. Ja sangpomm? Ei see on liiga raske. See peaks olema arbuus. Tundub õige kaaluga vaata selle kohta ja aga me peame. Viimasena kuskile kõrgustes, vaatame, kas kaardi teil on  kuskil kõrgus. Vaata, siin on vaatetorn ja me peame kindlasti vist sinna minema. Punarebane ladinakeelse nimega vulpes vulpes on koerlaste  sugukonda kuuluv väikese koera kasvukiskja. Erinevalt arbuusist, mis on ümara kujuga  ja liigub suhteliselt mõõduka kiirusega ainult juhul,  kui teda kaks poissi lükkavad. On rebane saleda ja nõrke kehaga ning võib joosta kiirusega  kuni 50 kilomeetrit tunnis. Rebane võiks teha sihukest alt nagu koer. Koer näeb välja koera moodi, pealegi. Ta äkki teeb ta nagu koer auhi. Pigem teed. Kuule, äkki teeb ta niisugust kähedat häält nagu siil? See tundub õige olevat. Tundub õigele. Veeretame selle sinna. Lähme, veeretame selle oodi. Nüüd vaatas. Ma pole pehme tordimees, vaid olen ehe spordimees,  löön palli pea ja jalaga. Ei on tarvis sabaga. Tall hükkab pall, niigi jalgu pole, all,  lendab pall, lendab pall. Pole sugugi harv juhus kohata rebast linna ümbruses  või isegi linnas, sest kaval rebane lõikab linnalähedusest kasu. Näiteks leiavad nad inimeste toidujäätmete est oma menüüsse  tihtipeale lisa. Linnaäärsetes metsades on suurem metsapõlengute oht,  sest enamus Eesti metsatulekahjudest saab alguse just  inimeste hooletus tulega ümber käimisest. Kuival ajal võib mets kergesti süttida näiteks vales kohas  tehtud lõkkest või hooletult minema visatud suitsukanist. Metsapõlengud on väga ohtlikud nii inimestele kui loomadele. Mis teil juhtunud on? See on ju sookail. Eriti hästi tunneb sookailu ära tugeva romaatse lõhna järgi,  mis tekib eeterlike õlide rohkusest. See lõhn võib tekitada peapööritust ja õitsemise ajal,  kui aroom on eriti tugev, võib inimene isegi minestada. Jõudsite kohale lõpuks. Ja jah, loodame, et me võtsime õige. Loodame, et see on õige ja rebane ja ka all küll. Et valisite täiesti õige suurusega asja Saite sellest saite viis punkti, väga tublid. Me andsime teile veel punkte liikumise eest ka,  et kuidas te rebast jäljendasite, see tuli teil päris hästi välja. Käisite niimoodi madalalt ja metsavahelistel teedel  ja klähvisite toredalt. Et see oli päris rebase moodi, aga meil on paar küsimust ka,  et te siin tulite pika maa, mis maastikul te liikusite. Ma arvan, et raba See on tõesti, see on pääsküla raba. Et siin on kunagi olnud suur ja korralik raba,  kuid nüüd see on inimeste poolt ära kuivendatud,  et seda saaks kasutada kas siis turba võtmiseks  või heinamaana. Ja põlenik on ta ka sellepärast, et kaheksa aastat tagasi Siin suur tulekahju. Aga mis taimsel seal vahepeal oli, mis? Mis teil kangesti pea ringi käima ja valutama pani? Õde ütles, et see on vist mingi sookail. Jah, õige, see on selline väga tüüpiline rabataim. Õest saite ka siis viis punkti nagu eelmine. Võtke ta ikka kaasa ja kokku kokku. Me Peringult leidsime selle vanaema liide krae pidi olema  rebasest tehtud. Kunagi oli rebane väga-väga populaarne kraadjana. Et igal korralikul daamil oli selline õlgade peal,  kui ta välja läks, õhtul. Et aga siit on tõesti hästi näha, milline see rebane välja näeb. Te olete kindlasti seda kuskil põllu peal  ka silkamas näinud, aga on selline punast värvi. Niisugune keskmist kasvu, koera mõõtu, aga kõhu alt nad on  enamasti sellised, kõik natuke heledamad,  kui nad on, on selja pealt, tihtilugu on neil  ka sabaots, selline valge valkjama tipuga,  et ei ole niivõrd rant, kui selja pealt. Aga ma vaatan, et tal on nagu kassivurrud  ja ta ütles, et ta liigub nagu koer, aga see rebane on ju  koera ja kassiga sarnane, kas ta on siis nende mõlema sugulane? Rebane on koerasugulane ja samamoodi hundisugulane. Et ta kuulub siis kiskeliste seltsi. Koerlaste sugukonda ja siis perekonda Rebane. Rebane on kiske küll, aga ta on, on oma olemust on kõige sööja. Et ta sööb, sööb väikseid närilisi, jäneseid,  võib murda ja linde. Aga ta võib süüa ka taimi vähesel määral  ja ka sobrade kompostihunnikutes ja süüa kõike,  mis sealt ette juhtub. Tihtipeale söövad nad peale vihma ka vihmausse,  kes on tulnud maa peale välja või siis muid suuremaid putukaid. Rebane sööb seda, mis ette juhtub, tihtipeale ta eelkõrgelt  kätte saab, eelistab küll lihatoitu kuid ei hakka pirtsutama  ka taimedega. Mida rebasel linnaservas süüa on? Siin rabas on tal palju süüa, et siin on igasuguseid  närilisi ja linde pesitseb siin. Ja samamoodi on siin ka marju. Ja loomulikult on siin ümbruses palju hoove  ja majasid, kus inimestel on palju toidujäätmeid,  mis nad viskavad näiteks kompostihunnikutesse  või siis jäävad lihtsalt kuskile vedelema,  kasvõi siia prügikastidesse. Et rebased liiguvad inimasulates ja otsivad  ka sealt toitu. On olemas selliseid rebaseliike, et, Prisma, rebane, kes käib prismas, ja Selveri rebane,  kes käib Selveri, aga kuidas rebane teab,  et metsas on tema kodu ja linnas on inimeste kodu? Rebased nagu paljud kisked ja muud loomad märgistavad oma  territooriumi ja sellistes linnaäärsetes metsades elavatel  rebastel tihti võibki kuuluda osa linnast nende  koduterritooriumi alla. Siis, kui me läbi metsa tulime, siis me kuulsime kahte  inimest rääkimas, et. Siin on rebasehaisu, et mis see rebasehais  siis on? Rebased märgistavad oma territooriumi sellise väga vänge haisuga,  mida, mida on väga kerge ära tunda, kui sa oled ühe korra  seda nuusutanud. Palju on rebastel kutsikaid palju palju. Peale ligi kolme kuu pikkust Tiinust sünnivad kevadel rebasekutsikad,  kes on vaid sooja grammi raskused, kurdid  ja pimedad. Ühes pesakonnas on tavaliselt neli kuni viis kutsikat. Esimestel nädalatel ei suuda nad ise oma kehatemperatuuri  kõrgena hoida ning seetõttu viibib rebase ema kogu  selle aja kutsikatega pesas ja soojendab neid. Nendel esimestel nädalatel toob rebase emale süüa rebase isa  urust väljuvad rebasekutsikad esimest korda neljanädalaselt. Peale seda hakkab ema kutsikate tooma ka tahket toitu,  mis on tihti veel pooleldi elus, et kutsikad saaksid saagi  püüdmist harjutada. Pesad teevad rebaseturgu meile kaevamiseks sobivad hästi  liivased künka nõlvad, krabiperved ning kividevahelised õõnsused. Tihtipeale teevad rebased oma pesa ka teiste loomade  kaevatud urgudesse. Hästi sobivad näiteks mäkrade kaevatud urud. Sageli on rebase urul sissepääs mitu urgu kasutavad rebased  püsivalt vaid kutsikate kasvatamise ajal. Muu osa aastast on urud kasutusel harva. Näiteks. Kui rebase isand kelpkonna isanda saba lahti laskis  ja see põhja vajus tulid mullid vee peale  ning tegid äiu merkerge. Merer. Rebase isand, lausunud, see pole sõnagi. Onu Remuse juttudes on alati Rebane väga kiuslik loom,  et kas ta päriselus ka nii teeb. Noh, looduses ei ole tegelikult selliseid loomasid,  kes oleks, oleks meelega kiuslikud, et kõik elavad oma elu  ja üritavad ellu jääda, endale süüa otsida  ja omi asju ajada. Ja see on paratamatu, et keegi ära süüakse  või paljude rahvaste mütoloogias on rebane selline hästi  kaval loom, et ja jahimehed räägivad ka,  et rebased pidavat olema väga osavad jahimeeste tõesti ära  põgenema ja koerte ees oma jälgi segama. Ja kindlasti see, et nad saavad ilusti hakkama  nii metsas kui linnas või siis mõlemas kohas nagu siin,  et osa ajast on nad siis metsas või rabas  ja teise aja nad lähevad inimeste sekka,  kus nad saavad toitu ja vahel siis teevad  ka pesa kuskile inimese poolt loodud kohtadesse. Aga kui me kõnnime siin hästi vaikselt ja vaatame igale  poole väga pingsalt, et kas siis me võiksime vähemalt rebase  valget saba otsa näha. Kui meil väga veab, siis võib-olla tõesti mõni rebane  jalutab kusagil vastu, aga aga suurem tõenäosus on leida  rebase jälgi. Et neidki on huvitav vaadata. Ma küll ei usu, et siin rebased on seal linnas. Kuule. Ma räägin isegi sisalikku Siin on kindlasti rebaseid. Lähme edasi, aga ma näen rebase jälgi. Vaadake selle rohu vahel ja siinsamas Lähemalt vaadata, siin on näha, et ära ära peale astu,  et kui sile mudasesse kohta jõuda. Siis jääb siin igasuguseid loomajälgi kohata,  siin rebane, rebase jälg on piklik ja pikkade kitsaste  küünejälgedega koerajalg rebase omast ümaram. Kahju, et me ei saa seda jälge kaasa võtta niimoodi,  keegi ei usu, et me oleme siin käinud ja rebast näinud. Pole, ei, ära viriseme kuidagi ikka saame. Selleks, et rebase jälge kaasa võtta, on meil tarvis kipsi  ja vett. Ja mingisugust anumat, kes seda kokku segada? Ning loomulikult väikest niisugust silindrit. Et pane see äkki sinna ühe jälje ümber niimoodi et jälg  sinna toru sisse jääks täpselt. Et jälje servi ära ei rikuks. Senikaua me siin segame kipsi kokku. Kas nüüd kallan mina vett juurde ja allavett juurde? Siin kuskilt pulga, millega selle segada,  tuleb teha selline parajalt paks segu, mis ära kõveneks. Praegu vist on natukene vedelavõitu veel  ja segu on valmis, siis see tuleb kallata sinna jälje peale. Seda silindrit on tarvis sellepärast, et see laiali voolaks. On see siuke segu valmis? Kallame selle siia peale. Heik, hoia seda äkki paigal. Et ta siit pealt ära ei läheks. Nüüd peab üks kümme-viisteist minutit ootama,  kuni see kips kõvaks läheb. Siis saab selle sealt pealt ära võtta ja  selle pudeli sealt ümbert ära lõigata. Vaata, mis meil siis välja tuli. See on siis rebane, rebase jälg, neli varvaste on näha  ja küüsi kahjuks ei jäänud. Aga selline piklik ja väiksema koera jälje suurune. Aitäh ja viime selle kindlasti õele. Ja siis saame öelda, et me oleme päriselt metsas käinud. Kuigi rebast ei näinud. Oliver sulle tegi. Nad ise tegi aga. Vaata see rebase käpa jäljega tali. Päris rebase. Ei Rauno Oliver tegi, meie aitasid. Aga sellepärast, et see nii ilus nagu rebases häbaotsas elav  bakter tuttloom ja nii, täna oli ju väga tore päev. Me saime teada, et linna lähedal elab väga palju toredaid loomi. Ja just nimelt rebaseid. Ja ärge unustage saata meile rebase pilte.
