Kairi Look, Piia präänik ja sõnas ööbik. Algab järjeloo, kaheksas osa. Piia klassi lapsed otsivad võimalusi,
kuidas kõige paremini aidata sõna
sööbikut, kes on nende klassi elama asunud. Loeb Ülle Kaljuste. Kas jääd koju või tahad meiega metsa tulla? Küsis ema reede õhtu lukult. Ema ja isa pakkisid ahvikiirusel matkakotte. Muidugi tahtis hukku metsa minna. Isa ja ema olid
looduskaitsjad ja Uku käis nendega tihti kaasas. Vanemate töö oli metsast lendoravaid otsida ja neid siis kõigest jõust
kaitsta, sest neid oli vähe järel. Isa oli ka kirglik kalamees. Ainult et omamoodi. Kui isa kala kätte sai, andis ta sellele musi ja lasi vette tagasi. Uku pere armastas kõiki elusolendeid, kalu,
oravaid, linde, sääski. Metsas olid neil alati kaasas binokkel võileivad ja fotokas. Mis oleks, kui prooviks täna järve
ääres sarvikpüti pildile saada, arvas isa. Milline ta välja näeb? Küsis hukku. Punakas ja kollase peaga ja neil on kombeks eriti vingelt
sukelduda. Uku ahetas. Muidugi soovis ta nüüd tingimata sukelduva sarvik pütiga tutvust teha. Sügispäike polnud veel tõusnud, kui pere varahommikul teele asus. Järvi ja tuttpütid asusid tunnikese autosõidu kaugusel. Kui nad järve kaldal kohad sisse
võtsid, oli aga juba soojem ja valgem. Nad asusid valvama kogenud linnuvaatlejana teadisi. Saed kannatlikkus viib sihile. Seepärast ei heitnud ta sugugi meelt, kui järve ääres polnud kedagi. Magavad võrukaelad, sosistas ta krutis binoklit ja kammis pead. Kell 10 sõidu Uku ja ema ära juustusaiad ja lonksasid termosest teed. Keskpäeval möödus tihane, puu otsas istus vares. Ühe paiku pistis isa nahka, pooled võileivad. Sarvikpütte polnud näha. Pärastlõunal hakkas Ukul igav. Peale järvel magava pardi näinud ta kedagi,
aga seest olid kohal kõik järve ääres elavad parmud. Ei musita. Ärgitas ema, augud. Nad tulevad. Kell sai, kolm, oli palav. Isa ohkasin näppis binoklit. Nelja ajal tundsid kõik kolmed, nüüd on küll viimane aeg ära käia. Nad vaatasid ringi. Eemal paistis tihe
põõsastik pissipausiks nagu loodud. Niipea kui nad põõsastesse kadusid, läks lahti kohutav madin. Kõigi pealt saabus parv jäälinde. Seejärel möödus 100 hallpea-rähni. Järgmisena tulid karusalk
lendoravaid ja läbi astus Eestisse sattunud šaakal. See pistis nahka viimased võileivad ja jättis maha
teate, et neis võiks olla rohkem vorsti. Ja siis lendas järve kohale pirakas parvsarvikpütte nad peatusi,
tõus hingasid sisse ja sukeldusid kärmelt ja stiilipuhtalt 17 korda. Kui Juku ema-isaga tagasi jõudis, oli kõik jälle vaikne. Vesi loksus ja parmutsumisesid. Sarvik pütidest polnud jälgegi. Ei ole midagi ütlesema. Linnud polegi olulised. Kõige tähtsam on nautida loodust. Uku ohkas. Ta oleks väga tahtnud kasvõi üht lindugina. Aga lõpuks oli kõige tähtsam see,
et neil oli koos tore. Päev. Õhtul sammusid hukku ema ja isa
peatusesse ning jäid varjualuse all bussi ootama. Küll oli hea päev, rõõmustas isa. Kõige olulisem on elada hetkes. Elu on ilus. Uku oli isaga täiesti nõus. Täpselt samuti nagu 30 sarvikpüti,
kes istusid bussipaviljoni katusel ja noogutasid kaasa. Lihtsalt võrratu päev. Õpetajate päeva üllatus. Soojast septembrist sai kuldne oktoober. Suur sügis oli kätte jõudnud. Piia ja ema meisterdasid kastanitest kaelkirjakud. Uku uuris iga päev looduskaamerast, kas karud juba magavad. Markus pidas päevikut, mitu kurge täna minema lendas. Reedel 86. Anna küpsetas emaga prantsuse õunakooke, mille nimi oli Tartatan. Liisa-Lota õppis rulapargis kaks uut hüppeka trikki. Jalutas pargis ükshaaval vanaemasid, et nad värsket õhku saaksid. Ja siis reede hommikul oli õpetajal lastele uudis. Esmaspäeval on õpetajate päev ja meile tullakse televisioonist külla. Kaste prožektori saadet, teate. Minu isa ja ema vaatavad seda iga nädal, sõnas Markus. Meil pole tulekut ohkazuku. Minu ema vaatab ainult kokasaateid, ütles anna. Isa, telk on sama suur kui sein, sõnas Liisa-Lota. Kui Kreetat pole, siis ta
mängib öö läbi Detrist ja sööb kolm krõpsupakki korraga tühjaks. Väga huvitav, kostis õpetaja. Igatahes meile tuleb külla prožektori saatejuht, bobi Berends. Ta teeb õpetajate päevast saadet. Oo, ma tean seda, Bobid. Hüüdis Piia. Ma olen teda isa töö juures näinud. Ta tunneb kindlasti superstaare. Õhkas Anna kooki, Mokid. Hüüdis Liisa-Lota. Ta hüppas püsti ja räpis. Jõu hällik, minu lemmik, lähme ujuma. Võtan kaasa kummiloomad ja hummust, sõrme pulgakomm ja hüppame tammi. Illus, loom, karv läigib. Minu nunnu. Gucci Muki oli kuulus räppar, tema laule mängiti raadios. Aga ta polnud mingi harilik staar, kes igal pool intervjuusid annab. Mitte keegi ei teadnud,
keskukimuki on või milline ta päriselus välja näeb? Ta ei esinenud kunagi maski saates ega
mälumängus ega riputanud endast pilte üles. Laval oli ta silmini kapuutsi sees. Mustad päikeseprillid ees. Gucci Mokist oli prožektorisaade. Nad proovisid välja uurida, kes ta on. Kutsume parem Kuki muki külla, arvas Liisa Lotta. Vaatame, jah, arvas õpetaja. Te võite bobi Berentsilt Kuki Muki kohta küsida. Ja saate tegemise kohta ka. Tore ta tuleb, rõõmustas anna. Oh, ta helistas tegelikult ise ja pakkus end külla, ütles õpetaja. Mõelge siis hästi, mida küsida. Piia vajus toolileenile. Tal oli otsekohe küsimus. Miks just nende kooli? Õpetajate päeva tähistasid ju kõik üle Eesti. Raamatu Piia präänik ja sõna sööbik,
kirjutas Kairi Look, luges Ülle Kaljuste. Režissöör Tiina Vilu,
helirežissöör Külliki Valdma.
