Kevad on ilus aeg. Rohelusest pakatav ja linnulaulune. See aeg rõõmustab kõiki, kel raske rännutee  või pikk talv. Selja taga. Sätin ennast õhtuks soo serva istuma et kuulata hämariku  piiril laulma hakkame. Hakka vaid öösorre. Et kaunis õhtu oleks veel täiuslikum, tatsab üle raba lageda  noor karujõmpsikas. Ta on lihtsalt sattunud siia toitu otsima. Rabas leidub veel möödunud sügiseseid jõhvikaid  mis kuluvad talvest tüdinud karule sõna otseses mõttes  marjaks ära. Marjad moodustavadki suure osa karude toidulauast. Üpris tähtis ja tihtipeale esimene suutäis peale taliuinakut  tuleb karujõmpsikal aga kuklase pesa tipust kuhu sipelgad  esimeste kevadiste ilmadega kogunevad. See kevad on karujõmpsika esimene kevad kui ta on päris üksi. Ilma emata. Emakarudel sünnivad kutsikad tavaliselt üle aasta  aastavahetuse paiku ja saavad oma emaga koos veeta vähemalt  kaks suve. See on aeg täis tihedat õppetööd. Et mis kõlbab süüa ja mis mitte? Mais-juunis on karudel pulmaaeg siis tasub karujõmpsikal  karta vanu ja agressiivseid isakarusid ning loota ema  õpetuste peale et juba kaugelt enne putku pista,  kui isa karu kohale hakkab jõudma. Läbi kevade, suve ja sügise metsades hulkudes omandab  karujõmpsikas iseseisvalt elutarkusi et olla kunagi samuti. Suur ja tugev vana karu. Tavaliselt sünnib ema karul üks kuni kolm kutsikat  ja tihti jäävad õed-vennad ka kolmandaks suveks kokku. Just selliseid jamaikaid kohtabki inimene,  kõige tihedamini noored, uudishimulikud ja pisut rumalavõitu. Tihtipeale söövad kraavipervel mahlast rohtu nagu lehmad. Hoopis tihemini kohtab inimene aga karude jäetud maamärke. Lähemal uurimisel selgub, et enamasti on karoodika taimtoidulised. Sügisel enne taliuinakule asumist märgistavad kõik karud  eriti hoolsalt oma asualasid. Selleks nähitakse ennast turja pidi vastu puid,  et sinna oma lõhnamaterjali maha jätta. Mõni noor puu saab selle tagajärjel õige ära rapitud. Vahel laseb aga karu oma rajale lausa tõkkepuu ette. Kevadel enamasti märtsis hakkab karu oma talvepesa ümber  tiire tegema iga päevaga aina suuremaid. Umbes nädala pärast lahkub ta pesapalliast,  märgistab territooriumi ja otsib kuklase pesi. Veendunud, et Karu on pesa territooriumilt lahkunud siseneb vastupidi,  jälge tema talve pesa poole. On näha, et karu on olnud juba pikemat aega ärkvel lumes püherdanud,  et karvu puhastada ja niisama ringi tatsanud. Noore isa karu talvepesa asub ülekasvanud appadega. Kuuse noorendikus. On üpris hämmastav, et just siin selles ümmarguselt se  küljealuse ga augus veetiski loom kogu pika talve katuseks  vaid paar alla painutatud kuuseoksa.
